Transarctica (1993)

Sisu: Mängu tegevus toimub kauges tulevikus. Teadlaste vusserdamise tõttu, kes üritasid hoida ära globaalset kliimasoojenemist, on hoopis puhkenud krõbe tuumatalv ja kogu planeet on mattunud paksu pilvekihti ning jäässe. Mööda külmunud väljasid hulguvad hundikarjad ja tont teab kust või kuidas elluärganud mammutid. Inimesed on säilinud vähestes hästivarustatud
asundustes mis on omavahel ühendatud raudteedel vuravate raskete ja relvastatud hiidrongidega. Raudteevõrk ja ühtlasi selle maailma võim kuulub kompaniile nimega Viking Union. Ühel päeval õnnestub end Sun Reclaimersiteks nimetavate unistajate sektil vallutada kompanii rongitööstuse viimane sõna Transarctica. Nimetatud rongi saabki mängija edaspidi oma suva alusel juhtima mööda tohutut euraasia mandrit katvat raudteevõrku, et leida vajalikke teadmisi ning masinaosi aparaadi ehitamiseks (dmn kui hea eesmärk mängus praeguse kliimas ikka) millega saaks pilved minema peletada ning viimaks talvega lõpparve teha.

See põnev maailm pole mänguautorite endi leiutatud vaid kasutatud on Georges-Jean Arnaud La Compagnie des Glaces (The Ice Company) nimelist mammutsarja. Mängus paistab on kogu üldideed kõvasti lihtsustatud/labastatud. Tegevus toimub ainult ühe kompanii mõjualas ning lühikese ajaperioodi vältel. Puuduvad paljud erinevad ja väga põnevad teised ettevõtted, jõugrupid ning sektid. Muide lisaks käesolevale mängule on tehtud tema teoste ainetel veel TV seriaal, koomiks ning võrgumäng.


Mängu anatoomia: Mäng viskab õnnetu kapteni kohe ilma mingi pikema seletuse või juhtnöörideta veduri katlaruumi, kesk kuulekalt käske ootavaid kuid vaikivaid masiniste. Rongi juhtumine on aga omaette oopus, selle õppimine võttis mul küll tublisti üle poole tunni katse eksituse meetodit. Ei, ei ole midagi nii, et klõpsid hiirega <mine sinna> ja rong kuulekalt koos enda meeskonnaga lippabki. Pigem tuleb mängijal ehk siis komandöril higistada looma moodi.

Rongi mootori tööle panekuks on vajalikud järgnevad sammud

• Punkt üks, sa pead minema masinaruumi

• Punkt kaks, paned kas ühe või siis kaks katlakütjat sütt kühveldama - sõltuvalt kiire sul on.

• punkt kolm, käsutad nurgas suure ratta ja hulga manomeetrite juures soojas lebotava asjapulga tõmbama üht kangi - miks? seda ma ei tea ja mingit helpi asja koha ka pole.

• punkt kolm, vajalik näppida sama "tüürimehe?" kõrval olevat paneeli kus näha aururõhk ning hetkekiirus ja arendatav võimsus? oot mis kurat see HPz ülse on? Pole samas tähtis, vaja on tirida hiirega vaid seal olevat liugurit mis (nagu ise oletan) laseb auru pahinal silindritesse ning masin hakkab viimaks veerema.

Ahaa liigub, aga oota kuhu ta liigub ? kibekiirelt tagasi avalehele. Sealt saab nimelt määrata kas rong sõidab edasi või tagasi, lisaks tuleb klõpsida raudteel olevatel suunajatel ning seejärel vajutada kellale! tegemist on ju väga laias geograafilises skaalas asetleidva mänguga (silmajärgi kuustuhat km igas suunas), sentimeetrine edasiliikumine sekundis tähendab juba mänguajas tunde ja tõsist sajakilomeetrist kiirust täie auruga. Esimene kord viimaks rong liikuma saada oli uhke tunne juba küll, peaaegu nagu mingi simulaatori läbimine. Kahjuks peab selle ülalmainitud rituaali läbi tegema pea iga kord kui kuskil vahepeatuses hoog maha võetakse ning asi muutub kiirelt ääretult tüütavaks.


Tasub veel meeles pidada, et see lokomotiiv imeb sütt aplalt, liiga aplalt. Mõtlesin kohe kui olin juhtimisest juba aimu saanud tuhiseda mõnda suuremasse asundusse ja saata need mind ümbritsevad teivasjaamad ja vaesed vahetuspunktid kus kurat aga etskae, süsi sai otsa ning siin mängus ei rända mööda tühermaad sõbralikke habemes kaupmehi kel kott sütt õlal mida valmis näiteks mõne vaesest toru või läikiva mutrivõtme eest maha parseldama, ei söe lõpp tähendab üldiselt mängu läbisaamist mängija jaoks.

Kaardil liiguvad veel mingid ebamäärased hägused plönnid, nagu arusaanud tegemist peaks olema mammutitega, pole ühegagi veel kohtunud kuid ideepoolest peaks saama neid õnne korral püüda, kodustada ning tõhusa abijõuna ära kasutada

Ühesõnaga mänguri peamine põhimõte on sõita ja otsida kaevandusi, kaevandada, sõdida kompanii rongidega ja osta ning müüa asulates erinevaid kaupu, nimekiri poodides on pikk ja leidub seal kaubaartikleid alates raudteerööbastest, bensust, mammutirasvast, õlist ja lõpetades mängijale niivõrd eluliselt väärtusliku söe, tehnikaga ja orjadega. Mina ostsin kohe lolli peaga esimese asjana kaheksa tonni liipreid ega osanud nendega midagi tarka peale hakata. Hiljem netist uurides selgus, et liiprid võivad kohati marjaks ära kuluda kui peaks saattuma kahjustatud raudtee sektsioonile. Algne Transarctica on muideks suhteliselt primitiivne. Vaid kuus vagunit, üks lokomotiiv, ühed barrakid 10 sõduriga. Nii, et selle täiendamine-arendamine on hädavajalik prioriteet.

Veel tasub kindlasti käia aegajalt kapteniruumis kus võib näha iseennast nurkailmeliselt kirjapulka põrnitsemas. Seal kohe vasakul on asi mis meenutas mulle alguses kemmergut, EI see ei ole wc pott vaid torupost, sinna peale klõpsates jagatakse väärt infot nt avastatud maakide leiukothade kohta jms. Seal kabinetis saab muide salvestada ka (dmn siin mängus on kõik nii ära peidetud).
Huvitav miks on enesetapp tehtud siin mängus lihtsamaks kui salvestamine/loadimine.
Esimeseks tuleb vaid haarata kapteniruumis laualt revolver ja vajutada vasakut hiireklahvi, teisel juhul tuleb aga käsitsi sisestada faili nimi.

Lisaks on olemas midagi kaptenisilda meenutav. Sinna ei pea nii sageli kiikama kuna esialgu sul niikuinii ei lasta seal eriti midagi näppida, raadiot puutuda ei saa kui spioone pole, pahurat vanameest hiirega nügida ei saa kuna puuduvad "line inspection cars" - mis või kes asjad need iganes poleks. Nii on seal esialgu ainus võimalus klõpsida suurele kaadrile mis aga on mõttetu, sama pildi annab leida ka avamenüüst ning olgem ausad, ega sütt pole ka, et väga kaugele kihutada.


Lahingud: Mängija tee ristub aegajalt kompanii rongidega. Lahingud meenutavad vanade sõjalaevade omi, ehk kaks rongi sõidavad kõrvutistele liipritele külg külje kõrvale keset lumevälju ning hakkavad kõikvõimaliktest torudest üksteist kõmmutama. Lisaks sellel on võimalus on kamandada enda soldatid rongist välja ning saata (jällegi läbi kohutavalt ebamugava ning kohmaka juhtimisliidese) vaenlase rongi rüüstama. Seal tuleb lasta neil ronida rongi otsa ning siis asuda võitlusse kaitsjatega ja paigaldada vagunitele dünamiiti. Ettevaatust, vaenlane püüab üldiselt sama teha sinu rongiga, selle vältimiseks kuluvad marjaks ära mammutid kes liiga lähedale tikkuvad soldatid lihtsalt jalge all pikslimoosiks trambivad. Alguses on üldse targem enesetapumõtetest hoiduda ja katsuda sääred teha. Viking kompanii mehed on vintsked sellid ja selles pole mõtet kahelda.

Minimaailm mida iga õige kapten peab tundma peast, ma ei imestaks kui kuskilt siit leiaks ka jõuluvana koos päkkaritega üles.

Okei, sõrmed hakkavad trükkimisest juba väsima, tõmbaks jutu kokku.
Poolt ja vastu argumendid:
+idee on fantastiline, hardcore postapokalüptiline aurupunk
+bitmapid ilusasti joonistatud, mõnus vanakooli jäme kirvetöö on nostalgiline ning omal moel isegi ilus ja fantaasiale ruumi jättev

-Juhitavus on kole, hiir on aeglane ja puine, kõik menüüd töötavad mingi delayga

-tasuta tõmmata millegipärast ei lasta, abandonia va rott tahab raha saada, kõvast otsimist
selle megase mängu pärast. Hämmastav, kas seda tõesti loodetakse raamatu fännidele veel müüa? minul oleks küll häbi sellise iidse äparduse eest raha küsida, selle koodi võidaks pigem tasuta jagada.
-Windowsis ei tööta ja dosboxis töötamisega probleemid, tahab iga käivitumise järel näiteks uuesti seadete sättimist. Lisaks küsib ta alati mis keeles mängija tahab mängida ja miskipärast satun ma alguses valele, aegamööda selgus, et selle probleemi vältimiseks tuleb kasutada valimisel numpadi klahve.

Kasuks tuleks ka väga kui peale asula külastamist ilmuks tema peale kohe märk, et kas seal saab kaubelda, on tegemist kasarmuga, praegu pea või paberil märkmeid.


Kokkuvõtteks: Proovisin seda mängu mängida mitmetel erinevatel õhtutel kuid
sagedased hukka saamised, söe lõppemised, kogematta enda kaptenile ensetapu
tegemised ja muidugi eriti kohutavalt uimane hiir ning ebamugav juhtimise inerfeiss
ajasid lõpuks mu viimaks sedavõrd vihale, et loobusin edasistest katsetest.
Kasu selle mängu proovimisest siiski oli. Esiteks sain suurepärase idee rollimängu settinguks
mida peaks kunagi Ovega kindlasti kasvõi ühe Estconi läbumänguna proovima ning teiseks
tekkis mul põletav huvi G-J. Arnaud'i jutte kunagi tulevikus lugeda.

Koondhinne 5/10

Muideks Subor seebiks, raisk, ma kulutasin piltide panemisele samapalju aega kui teksti kirjutamisele ja ikka on nad lööbakil, nõmedus on see wp, täielik perversus.