The Wolf Among Us

Mängisin sellist mängu ühel pikemal laiskushetkel. Nagu tähelepanelikumad märkavad, on taas tegu Telltale'i toodanguga ja gameplay poolest läheb see Walking Deadiga samasse auku. Ehk siis tegu on sellise adventuremänguga, mida nimetatakse interaktiivseks - sinu valikutest sõltub see, mis edaspidi saab.

Kahjuks oli selle interaktiivsusega siin niimoodi, et valikud olid üsna ahtakesed ja kogu aeg oli üsna selge, mis nüüd tegema peab. Vali, kas annad kellelegi pudeliga pähe või mitte, vali, kuhupoole mingit jubinat keerutada - kui ma õigesti mäletan, siis sellist ülesannet oli tegelikult viie episoodi peale ainult üks, üldiselt pidi langetama moraalseid valikuid ja otsustama, kellega ülbitseda ja keda meelitada. Natuke toredamaks tegi see, et vahel sai kellegi rusika eest ära põigata või kellelegi millegagi vastu kolpa taguda või sõrmi silmadesse suruda. Aga mäng jooksis põhimõtteliselt ilma minuta, ma sain ainult vahepeal etteantud kohas klõps ja klõps teha. Umbes pool mänguajast vaatad multikat. Kuskil keskpaigas oli kopp täiesti ees, õnneks olid neljas ja viies osa jälle huvitavamad.

Tehnilise poole pealt - karakter oli kergesti juhitav, kuigi see, kui palju ta näiteks ringi vahtida sai, sõltus täielikult sellest, mis tujus mängutegijad parajasti olid olnud. Mõnes kohas sai 360 kraadi keerutada, üldiselt näidati suht 2D pilti ja mingit tahapoole jõllitamist ei olnud. Juhtida oli kogu seda asja imelihtne, liikudes nägi kohe, kas miski läheb aktiivseks (= selle peale saab vajutada) ja kui sinna siis hiire kohale viid, näitab ära, mis võimalused sul on. No näiteks saad valida, kas koputad või lööd ukse maha.

Point on seal selles, et muinasjutumaa tegelased on sunnitud sealt põgenema. Linnas võivad elada ainult need, kes näevad välja nagu inimesed - kas siis loomulikult või võlukunsti abil. Aga elu linnas on karm, nii et suurest osast saavad kiiresti prostituudid, varganäod jne. Ja meie peategelane on suur kuri hunt, kellest linnas on saanud šerif, kes kõigel toimuval silma peal hoiab ja peab ettejuhtuvaid kuritegusid lahendama.

Mängisin selle lõpuni eelkõige selle pärast, et lugu oli huvitav (ja kohati naljakas - näiteks ülalolev siga on üks kolmest põrsakesest, kes on vahepeal hulga suuremaks kasvanud) ja ma tahtsin teada, kuidas see lõppeb, ning mulle meeldis selle mängu stiil. Nimelt oli mäng tehtud koomiksi põhjal ja oli seetõttu selline sünge ja üle vindi keeratud. Sünge muusika, eriti sünge pidevalt suitsetav peategelane (kohe VÄGA sünge minevikuga muidugi) ja maailma süngeimad mõrvad, mida on vaja lahendada. Selline täielik film noir. 

Kui teil parajasti aega laialt käes on, siis võib näppida küll. Pakub mõneks ajaks meelelahutust ja ei eelda erilist kaasamõtlemist. Aga ärge arvake, et ainult selle pärast, et žanri sõnaga adventure kirjeldatakse, SEDA siit päriselt leiaks.

Walking Dead

Kuidas on võimalik, et mängisin seda juba kuude eest, aga lihtsalt unustasin sellest kirjutada? Uskumatu. Seda enam, et tegu on siiski 2012. aastal parimaks valitud mänguga.

Oli tõesti hea mäng, ei saa kurta. Mitte parimate hulgas, aga siiski väga hea. Pealelugemine oli kvaliteetne (see juba on paras haruldus), muusika oli meeldiv, lugu oli kaasakiskuv ja tegemised olid üsna lihtsad, aga mitte nii lihtsad, et igavaks lähes. Väga ilus 3D oli ka.

Aga miskipärast ei tekkinud seda tunnet, et tahaks järgmist episoodi ka mängida. Esimene kuidagi ammendas end minu jaoks ja suuremat huvi selle mängusarja vastu ei tekkinud.

Company of Heroes

Millest mul ikka kirjutada on kui mitte RTS-idest - naine ütleb RTSide kohta alati hästi: "See mäng, kus sa nende pisikeste mehiketsega ringi jooksed." Üks asi, mis RTSi kriitikutel alati varnast võtta on lause: "No see ei ole juu normaalne mäng, kus kaks meest automaatidega tankile otsa peale teevad." Selles suhtes on Company of Heroes kõigile RTS-idega seonduvatele eelarvamustele ideaalne vastulöök. Alustades sellest, et automaat tanki peale ei hakka ei ole püssidega ka võimalik hooneid hävitada. Teine väga lahe omadus on see, et väga tiheda tule või mürsu rahe all satuvad jalaüksused paanikasse ja neid ei ole võimalik vastast tulistama sundida. Kolmas ja minule teada olevalt tõi Company of Heroes mänguritele olukorrast sõltuva majade lagunemise - ehk siis on sul võimalus enda jalaüksustega tanki eest majja varjuda ja kui tank hakkab maja tulistama siis maja laguneb sealt kus tank tabab. Neljandaks suureks plussiks on olustik - mäng ei sisalda mitte ühtegi masinat või relva, mida II Maailmasõjas ei kasutatud.  Lisaks väga tõetruule lahingu simulaatorile ja olustikule on tõsiselt vaeva nähtud ka mängu helilise poolega ja kogu see vaev sai ka tasutud - aastal 2006 tunnistati mäng parimaks arvuimänguks ja tänase päevani peetakse seda üheks parimaks strateegiamänguks.

Ressursid ja üksused

Ressursid on jagatud mängus kolmeks: elavjõud, laskemoon ja kütus. Ressursid kogunevad ajaga ja nende kogunemis kiirust on võimalik kiirendada kaarti peal olevate sektorite hõivamisega. Selle juures on tingimuseks see, et sektorid peavad olema ühendatud sinu baasiga. Elavjõudude eest saab toota üksuseid, mis ei vaja kütust. Naskemoona eest saab muuta enda üksuseid paremini relvastatuks ja kasutada erinevaid omadusi lahingus - näiteks granaate. Kütust on vaja, et ehitada hooneid, arendada tehnoloogiat ja toota masinad.

Üksused jagunevad kaheks jalavägi ja masinad. Mõlemal osapoolel on ühised üksused: pioneerid, snaiper, kuulipiduja rühm, jalaväe rühm jne. Samas on ka mõlemal poole ainuomased üksused sakslastel Raudristi kavalerid, kes kolmekesi on võimeleised võitma endast mitu korda rohkem vastaseid ja ameeriklastel langevarjurid, kes saavad lahingus kaotadud üksuse liikmeid igal pool taastada. Jalaväe rühmad koosnevad kahest kuni kuuest liikmest ja üksus loetakse hävinuks siis kui enam ühtegi liiget elus ei ole. Selleks, et kogenumaid üksuseid alles hoida on võimalik baasis või halftrackide kõrval neisse uusi liikmeid värvata.

Masinate puhul on mõlemal poolel ainsaks ühiseks masinaks suutükk. Masinad omakorda jagunevad kergmasinateks, mis on vastuvõtlikud püssitulele ja soomukiteks, mille vastu aitavad ainult lõhkeained.

Lisaks saab valida mõlemal osapoolel vägede suunitluse. Ühendriikidel on need: jalavägi - spetsialiseerunud kaitserajatistele ja tankitõrje jalaväerühm; õhuvägi - lenukite tuletoetus ja langevarjur üksused ja soomusvägi - võimsamad tankid ja soomukite toetus funktsioonid. Saksamaal: kaitsedoktriin - enda territooriumi kaitsmise tuletoetus ja relvastatud baasi majad; rünnakudoktriin  saab kutsuda kaartiväliseid üksusi ja rünakut hõlbustavad tehnoogiad ja terroridoktriin V2 tiibraketid, Tiger Ace ja Füüreri kisa. 

  

Campaign

Mängu campaign võtab kokku II Maailmasõja sündmused alates normandia dessandist kuni Prantsusmaa vabastamiseni ja missioonide aluseks on võetud tõesti toimunud lahingud. Põimõtteliselt on võimalik läbi teha Saving Private Ryan ja see osa Band of Brothersist, mis hõlmab Normandiat ja Prantsusmaad. missioonide raskus oleneb muidugi valitavast raskusastmest ja hardiga seda ei olekski eriti raske läbi teha kui poleks ühte aga. 

Igal missioonil on lisaks põhiülesandele  ka mõni lisaülesanne või tingimus, mille täitmisel saab kogu vaev autasustatud medaliga. Ja kui juba medalite järgi minna siis seda higi saab olema. Nii mõnigi missioon tähendas seda, et kui esimese viie minuti jooksul tegid kolm vale otsust siis võisid kohe otsast peale alustada.

Skirmish

Ainukesed plussid Campaigni ees on: saad välja arendada kogu doktriini puu ja mängida kas sakslastega. saklaste puhul on ainult harjumatu, kuna igast majast saab jalaväe ja soomusväe üksuseid mõlemaid. Võita on võimalik kas, vastased maa peal ära pühkides või siis võidupunktide peale. Võidupunktide puhul on kaardil kolm punkti, mida kontrollides hakkavad vastase punktid nulli jooksma (peaks mingi sõnaraamatu koostama, et ei peaks kogu aeg enesest mõistetavaid asju kordama).  Ülidselt tekib isu custommapide järele kiiresti aga samas olen ma selle jaoks liiga laisk. Seega mingi vahe oli päris pinget pakkuv mängida nii, et baasis toodad ainult pioneere aga ka see muutub isegi kõige raskema astmega vastaste puhul kiiresti igavaks.

Lõpetuseks

Mingi totter II Maailmasõja mäng oli kus, sai missioonid läbi mängida nii Alliesi kui Axise poolt - Battlefield 1942 vist. Vahepeal olen ka mõelnud, et see mäng võiks sama võimaldada aga samas tundub mõte sellest, et mäng käib tagurpidi ja lõpetuseks surud sa Normandia Dessandi tagasi merre kuidagi debiilsena.