Command & Conquer: Tiberian Dawn 1995

Command & Conquer: Tiberian Dawn on kindlasti üks strateegiamängude klassikuid, seda tõestab kasvõi see kui palju mänge on toodetud selle kaubamärgi all. Klassikalisest Command & Conquer'ist on välja kasvanud kolm eraldi seeriat: Tiberian'i, Red Alert'i ja Generals'i. Klassikaline C&C paneb aluse Tiberian'i saagale, mille keskmes on meteoriidiga Tiberi jõe äärde saabunud keemiline organism, mis hävitab kõik bioloogilise organismid ja muudab metallid väärtuslikuks elemendik Tiberiumiks, mille energeetilised võimalused on lõpmatud. Mängija saab mängus valida kahe poole vahel: Brotherhood Of Nod'i (NOD) nimeline salaühing, mille liidril Kane'il on soov maailma valitsema hakata ja Global Defense Initiative (GDI), kelle eesmärgiks on säilitada vana maailma kord ja peatada Kane. Mäng on vaba vara ja on alla laetav leheküljelt: http://www.commandandconquer.com/classic ainus viga, mis on on see, et mängu Windows XP peal mängimiseks on vajatõmmata XP patch ja selle folderisse tõstmise järel ei ole võimalik enam mitmikmissioone mängida.

Seega ainuke lõbu, mis jääb on 28 story missiooni. Kuna ma ei olnud tükk aega mänginud ühtegi C&C mängu, siis läks alguses natuke harjumiseks ja karjumiseks, sest 1995 aasta mängult ei saa oodata seda mida tänapäeva mängudelt. Põhi häda on selles, et kõik üksused on suht koht sajaga lollid. Eriti närvi ajasid tiberiumikorjajad, kes jäid pidevalt mingi kaljunuki tahapidama, sest nii oli kõige otsem tee baasi. Teiseks häris tugevalt see, et üksused vastaste hooneid automaatselt ei tulista ja kui annad käsu kuhugi minna siis on vaja teepeal iga ette juhtuva vastasega tüli norima hakata. Üldiselt tuli alguses natuke vaeva kah missioonidega näha, kuna vastane on mõningate asjadega alati eelis seisus: tal on alati raha rohkem, ta on tehnoloogia levelilt alati ühe võrra ees ja ta võib ehitada ükskõik kuhu kaarti peal. Viimane asi häiris meeletult, kuna iga kord kui sa mõne kaitserajatis maha võtsid tekkis see kohe uuesti, mis tähendas seda, et alati pidi leidma mõne üksuse, kelle sai vastava ruudu peale seisma jätta. Häiris ka natuke, see et osasi üksusi ei ole võimalik endal ehitada. AI on väga algeline, sest kõige kiirem ja lihtsam viis missiooni kiirelt läbi teha oli sandbagimine, ehk siis hakkasid enda baasi juurest liivakotte ritta laduma, kuni jõudsid vastase baasi väravateni ja siis ehitaid selle kinni ja vastane lihtsalt passis seal sees kuni sa kogusid väed kokku ja ta maatasa tegid. Ja nagu vanadel C&C mängude puhul põhiline siis inseneridega vastase baasi ülevõtmine on üks tõhusamaid rünnakuid. Mõlemal osapoolel olid oma plussid ja miinused. GDI'l on tugevamad üksused ja õhujõud, mida saab kasutada aga super relv Ion Cannon imeb sajaga, kuna sellega saab ainult mehi põhimõtteliselt tappa. NOD'il aga on kirremad üksused aga selle eest tulejõust jääb vajaka, samas on nendega lihtsam baasi kaitsta ja tuumapomm on päris korralik wipeout.

Graafika - sellist mängu installerides ei saa graafikale mingeid ootusi panna ja lõpuks harjus isegi ära.
Heli - soundtrack oli ausaltöeldes parem kui oleks kunagi loota oskand.
Vahe videod - tore, et nad olema on aga tänapäeval on juba paljud mängud parema graafikaga. Pluss näitlejatöö nendes videotes oli alla igasugust arvestust.
Ajaviide - aluses natuke oli aga lõpuks kui sandbagimine selge oli siis sai vahepeal rahulikult suitsu käia tegemas ja loota, et tibeeriumi koristajad kuhugi kinni ei kiilu.
Miks mängida? - Klassika.
Midagi lahedat? - GDI esimene missioon on Eestis - kahjuks kedagi nägupidid ära ei tundund.
Varia - Relvastus on selgelt veel 80-dates, kus pöörati rõhku ja pikamaa pommitamisele, kõige võimsamad üksused on tankid ja lahinguhelikopterid alles hakkasid moodi tulema. Muidugi on võetud malli ka tolle aegsest maailmast (1995), sest siis oli Jugoslaavia ja Slobodan Milošević maailmas kurjuse aluseks. Nii on ka selles mängus Kane'i peakorter Bosnias Sarajevos. Ah jah NOD'i kampaani lõpus tuleb valida millise ühest neljast vaba maailma sümbolist sa õhku lased: Valgemaja, Eiffeli torni, Brandeburgi väravad või Londoni parlamendihoone. Ja lõpetuseks meenutab kogu Brotherhood Of NOD neid Saksa pätte, keda John McClane Die Hardi filmides mättasse taob aga need tunduvad veel lollimad.

WarMetal TYRANT(Beta MMO)

Jah, tegemist on järjekordse FB-sse(FB link) jõudnud ajaviite MMO-ga, mis arvatavasti on juba nii mõnegi inimese postkasti ummistanud, kuid erinevalt Maffiavilleidest ja Farmblood-ist on tegemist siiski vähe äksõnima ning "asjalikuma" ajaviitega.

Miks ?

1. Esiteks siin on ilusad kaardid, mille peal on ilus pilt mingit tuld ja tõrva purskavast aparaadist/kollist ning lisana veel teada-tuntud ning näiteks minule väga südamelähedaseks saanud märksõnad ATT, Health ja Skill.

Oleks seal veel EXP ka, siis ma oleks omadega lausa või, või vähemalt liisunud koore sees.

2. Erinevalt Vampide ja Maffiate visuaalsest äksõnivaegusest - no andke andeks, aga mis põnevust pakub "do job " järjepidev vajutamine - on siin effektiivne ning taas populaarsustkoguv 2D möll täitsa olemas ja puha.

Plahvatused assotsiseerusid mulle kunagise kõigi klassivendade lemmikmänguga "Contra"(Platvormiks oli Dendy 8-Bit)

3. On täiesti võimalik, et mäng püsib huvitavana ka pärast kolmandat mängupäeva!

Epic Battle

Aga läheme nüüd piltlikumaks:

Mäng ise on nn. äksõn-kaardimäng, mille paberkandjatel vendi-õdesi mõned mu tuttavatest taga ajavad ning nende peale üsna leili lähevad.

Ise eelistan sellist kama mängida PC vahendusel, kuna madin on kiirem ning ei pea enda pead mingit lolluste kokkuarvutamise ja pideva märkežetoonide kallal jebimisega valutama ajama. Üks miinus sellel PC-tagusel mängimisel muidugi on, aga sellest räägin mängu miinuste osas.

Deck

Alguses antakse sulle mingi posu kaarte, mis on enamasti nõrgad. Kaardid on neljas variandis: Commander, Assault, Support, Action.

Kaartidest:

I sortiment neist on siis päälik, ehk Commander-kaart.

Commi-d on erneva HP-de arvu ja Skillidega (Support, Regeneration, Attack etc.) mis siis toetavad vastavalt su Assault kaartide peale joonistatud ahvikarja.

II e. Assault kaardid on need mis laotatakse Commanderi ette eesliinile - nii kaitseks kui vaenlase Assault kaartide tuhastamiseks.

See on siis see hetk, kus tulevad mängu sinu üksiku kaartpataljoni Attack, Health ja Skillid.

Süsteem on vana, ehk siis mida suurem attack, seda rohkem haiget teeb ning näiteks mõned su sõdalastest on võimelised tänu skillidele veel vastase lennuväge ilma penaltita kõmmutama ning mõned annavad ATT-d juurde või parandavad kaasvõitlejate tervist

III e. Support kaardid on siis ehitised või kaugtarbe sõjariistad, mis moodustavad koos Commanderiga su teise lahinguliini.

Nemad siis ravivad, tulistavad, pasanteerivad või lihtsalt vegeteerivad turvaliselt eesliini taga vastavalt vajadusele, seni kuni selline asi nagu eesliin veel eksisteerib. (Vt. Pilt 2 ülevalt, kaartide asetus lahinguvälj..khm...lahingulaual e. Epic Battle ).

IV e. Action kaarte mul veel pole nii-et ma ei räägi nendest midagi.

( EDIT:) Äksõn-kaardid on ühekordsed(1 kasutus per battle) mängulajatused. Omavad nad siis mitut skilli, mis on enamjaolt attack-tüüpi.

Kaardid jaotuvad veel erinevatesse rassidesse ning neil on veel omakorda, omad skillid ja värgid, ehk siis - kui su Commanderil(Nt. Natasha allpool) on võime tõsta Raider-tüüpi tegelaste attack-i , siis sinu lahingulaual olevatele Imperia tüüpi kaardiväelastele see ei mõju.

Mission Map

Mängida saab kahes variandis. Esimene on Missioonid, mida saadab isegi mingi algeline storyline koos erinevate maakaartidega, mida sa järjest vallutades avama pead ning teine variant on teiste mängijate vastu sõdimine.

Sellega kaasneb ka veel üks mängu puudujääk, aga sellest ka hiljem.

Missioon on siis üldjoontes lihtne: sulle aetakse möla, sina klikid kaardil avanenud kuubikule ning hakkad mingit seal pesitsevat Paharastide komandöri kaarthaaval purustama.

Missioonile minek nõuab paraku energiat ning seda tiksub tagasi 1 punkt per minut.

Vahepeal kui energia otsa saab, saad mängida Arena madinat või minna välja ja vaadata kas sa mäletad millised su sõbrad väljapool Google profile-i välja näevad, aga ole ettevaatlik, sest sa ei kujuta ette seda ebameeldivat tunnet, mis valdab sind sel hetkel, mil sa taasavastad, et enamus su sõpradest polegi Bat-manid, Anime chickid või Chuck Norrised, aga see selleks.

Missioonilahingute eest saad Guldi ja ka EXP-i, millega tõusevad su Üldstats-id ja sellega ka sinu "tõsiseltvõetavus", avanevad uued Deck-i kohad ja tekib võimalus aina paremaid kaardipakke osta(Guldi eest).

Muuseas, igal kaardil elutsevad mingid x-tüüpi vaenlased ja neid ohjeldamatult killides parandad sa nendega suhteid. Kui suhted juba tänu tõsisele genotsiidile väga ülevoolavaks kätte lähevad, siis sa saad vastava rassi kaarte ka Guldi eest ükshaaval osta.

Arena Battlesection

Arena mängude eest saad sa ainult tõsta oma Battle rate-t, ehk siis saada aina kõvemaks ja kõvemaks Arena-fighteriks.

Samamoodi mõjutab see sinu üldstatse. Positiivne osa on see, et nn. bullytamist* siin ei ole. Kui sa oled offline, siis saab küll sinu kaartide vastu mängida iga suvaline jorss, aga sinu statistikat see ei muuda.

Teine positiivne nähtus on see, et endast mitu korda väiksema B-ratega vaenlaseid purustades saad BR punkte vähem ning suurema BR-iga vastaste sissevillimise eest loomulikult rohkem. Samoodi kahaneb ühe ja sama vastase tampimise eest saadav BR-punktide hulk.

Ahjaa, kui sa näiteks lähed kolm korda väiskema BR-iga vastasele kallale ja saad peksa, siis kajastub see piraka miinusena (-8 BR ntx) su enda BR tasemes. Samatasemelise vastasele allajäämise eest tiksub ca (-4) ja endast vingemale allajäädes piirdutakse nulli, ehk lihtsalt valusa õppetunniga.

Tasuline osa mängust on nagu ikka vabatahtlik ning peamiselt saad sa vaevaga teenitud raha eest osta War Bondse, mille eest siis omakorda Unique kaarte omastada ning Energiat täis laadida.

Senini pole Uni-kaartidega vaenlased olnud grammijagugi hirmsamad tavapättidest, ehkki pildid kaartidel on küll olnud veits ilusamad...

Decks/Stats/Reputation section

No ok, räägin siis ka miinustest:

*Esimene neist kajastub selles, et sul pole võimalik mängida "elus vastase" vastu , isegi Arena-l mängid sa Idle-playerite vastu. Muidugi ma ei tea kuidas enda kutsutud sõpradega lood on, sest senini mul ühtegi friends listis pole - tundub et neil on reede õhtul vist midagi targemat teha...huvitav küll mida?

EDIT: Just tuli teade hunnikust uuendustest, et tulevad näiteks gildid ja siis ka nendevaheline vägikaardivedu. Loodetavasti saab millagi ka enda sõpru/võõraid/mängututtavaid peedistama hakata.

*Kaartide kogu patšahkamist mängupakki e. Decki (MAx. 10 kaarti) panemisel on küll võimalus neid sorteerida Commander, Support, asssaul järgi, kuid mitte rassi järgi - ebameeldivalt tüütuks kisub.

*Arena battle-ite kohapealt võiks olla ka statistika, et keda sa juba võitnud oled. Pole eriti kerge meelde jätta tuhandet Guzenowskyt ja Polska-Terminatorit ning nagu ma mainisin, saab juba läbipekstud vastase taastambi eest vähem BR pointse.

*Arvatavasti koosneb su deck peale pikemat mängimist maksimaalselt kahest erinevat tüüpi kaardist- sick of it !

*Kaardid ei arene! Urban Rivalsis oli igal kaardi kuni 5 arenguastet , ehkk siis iga kaart korjas lahingukäigus Expi, vastavalt oma etteastele. Nu kurat, Commanderid võksid ikka ju hirmsamaks muutuda, sest tõsine gamer saavutab lõpuks nendega hingelise läheduse ja võtab neid kui oma pereliikmeid. Kes kaasmäguritest ei oleks ringi tõmmelnud ajast ja arust tegelastega/masinatega või hoidnud meeskonnas vananenud jalgpallureid, kelle nn. prügikasti viskamine on lihtsalt psüühiliselt valus ?

* Kaartide skillid on passiivsed. Mängija teha võiks olla "veidi" rohkem kui lahingpaki strateegiline koostamine ja taktikaliselt õigeaegne mängupanek.

Koduleht(LINK), sügavama bios-infoga.

Epic Battle vol. 2

__________________________

*Mäletan kunagi Imperia online-i mängimise ajast, arvuti taga, ehavalgel peetud kirjavahetust ühe kaasmaalsega, kus kurtsime üksteisele, et mitu ööd pole üle paari tunni magada saand, sest kuradi Bulgaarlased ründavad ning oma mängusisese maise vara säilitamise nimel tuli seda koguaeg rünnakualustest provintsidest ohututesse vedada.

Olukorra parandamiseks otsutasime terve järelejäänud öö üleval olla ning tegeleda uute liikmete otsimise/värbamisega oma alliance-i.

Absurd eksole- EI ! - sellist asja nimetatakse hoopis mängusõltuvuseks.

Komandörikaardid

Assault ja Support cards

Twisted lands: Shadow Town (Collector's edition)

Collector's edition mai vait bõuni ääss. Selline tähis peaks nagu eriliseks kvaliteedimärgiks olema, aga seekord tunnen end küll nii petetuna, nagu oleks maksnud mängu eest või midagi. Mäng ise oli kusjuures väga hea. Tegijateks, nad Frankensteini lossi puhulgi, Big Fish Game, žanriks samuti horror adventure, aga süžee on sada korda parem. Ilmselt juba selle pärast, et tegijatel oli eeskujuks Stephen Kingi "Mist" ja H.P. Lovecrafti "Dagon".

Ehk siis, storyline, mis minu jaoks on sellistes mängudes ÜLIoluline, oli suurepärane, AGA - osa sellest anti edasi videode abil ja osasid stseene, sealhulgas ei mängu lõpustseeni ega boonusosa lõpustseeni minu arvuti lihtsalt ei näidanud. See on massiline probleem ning selle asemel, et need videod lihtsalt kuskile üles panna, teatasid tegijad rahumeeli:"Aga laadige/appdeitige Adobe Shockwave, enamasti see mõjub." Esiteks on seal lauses sõna "enamasti" (mitmed proovisid ja ei mõjunud) ja teiseks tähendaks see seda, et ma peaksin minutilise lõpustseeni nägemiseks kogu mängu uuesti läbi mängima, mis on vähemalt 2-3 tundi. Arvata on, et keegi sellest ideest väga vaimustunud ei ole. Nii et tegelikult olen ma väga pettunud, seda enam, et avastati, et see on tingitud sellega, et karakteri lahenduskäik ei ole toiminud selles järjekorras, mida tegijad planeerisid. Nö "õiges" järjekorras mängides probleemi ei ole.

Samas, kui te viitsite endale kohe alguses Adobe Shockwave'i tirida, siis tasub mängida, sest see on tegelikult tõesti hea mäng. Lugu on tugev, kuigi osad minu jaoks olulised asjad jäävadki lahti seletamata (väidetavalt ka videodes ei mainita neid). Mõistatused on üsna keskmisele tasemele (ja vajadusel saab vihjeid küsida). Kõige tüütumaks muutub ilmselt see, et asjade saamiseks tuleb pidevalt kolihunnikus tuhnida (stiilis:"Leia pildilt 20 asja, siis saad ühe endale") ja mõistatused on kõik üsna ühetaolised. Samuti ei meeldi paljudele see, et osad võimalused avanevad alles siis, kui mängija on oma teel jõudnud nii kaugele, et sellest talle kasu on. Mind see antud mängus ei häirinud, sest tegevuspaik ei olnud nii suur, et ei oleks jaksanud seal ringi jõlkuda, aga tegelikult venitati sellega muidugi tehislikult niigi üsna nappi mänguaega pikemaks.
Muusika oli üsna hea, süžee hoidis enda küljes kinni, kogu aeg oli põnevus õhus ning mina küll ootasin väga, et lõpuks kõikidele oma küsimustele vastuseid saada. Nii et kui Frankensteini lossist põgenemine on rohkem lastele mõeldud, siis seda võivad küll ka täiskasvanud meelelahutuseks mängida.

Escape from Frankenstein's Castle

Adventure doktor Frankensteinist, kes sedapuhku inimesi veidi omakasupüüdlikult juppidest kokku sobitab. Klišee? Kahtlemata. Teema on nii ära leierdatud, et raske on sel teemal midagi originaalset ja/või head teha, aga tundub, et siin pole seda väga üritatudki. Peategelaseks on tüdruk, kes satub koos oma kihlatuga mootorrattaõnnetusse ja avastab end ärgates lossist. Õnneks leiab ta kummitusest sõbrantsi, kelle abiga selgub, et ta mees on samuti lossis vangis ning päästemissioon algab.

Iseenesest ei jäänud ma sugugi rahule. Pildid olid küll ilusad, aga mitte nii ilusad. Oli helitaust, aga inimeste jutt/tegevus oli hääletu. Liikumist ei näidanud, lihtsalt pildid vahetusid. Mõistatused olid liiga lihtsad (samuti oli võimalik need lihtsalt vahele jätta või vajadusel kummituse käest nõu küsida, kuigi viimane on normaalse raskuastmega mängus tegelikult päris kasulik) ja mäng sai viie tunniga läbi mängitud.
Nii et kui tahate oma seitsmeaastase lapsega midagi koos mängida, on see ilmselt väga vahva, aga täiskasvanud mängusõbrale see vaevalt midagi pakub.

The Simpsons Hit & Run 2003 ver. 1.01

See on küll juba varem avaldatud tükike, kuid nagu dokumenteerides ikka juhtub siis teed ühe versiooni valmis ja peale kolme kordset läbilugemist tunned, et pool juttu on puudu. Noh ja siis lisaks see, et mind õnnistati meeletu auga ja ma ka siin võin oma sõltuvushaigusest pajatada siis mõtlesin, et tuleks kiiresti see neitsinahake katki teha.

Enamus minu põlvkonna tutavaid, kes mul on gamerid ja kuna ma õpin IT-d siis nende hulk kasvab pidevalt. Mingi vahe rikkus kool igasuguse isu arvutimängude vastu aga vaikselt olen ma sellest tõvest üle saamas. Lapsevanemana üritasin ma enda tütrele head meelt teha ja installisin Simpsonit Hit & Run'i aga kuna plika on veel liiga noor, siis lõpuks pidin ma ise seda mängima. Ma küll alguses puiklesin meeleheitlikult vastu aga lõpuks sai vana pahe minust võitu.



Ülevaade
Mängus on seitse levelit, millest kas tükkis saab Barti ja Homeriga mängida, lisaks veel Marge'i, Lisa ja Apuga üks level. Igal tegelasel on hunnik kostüüme, mida saada vahetada ja kõik on kuidagi seotud multikaga, lisaks on kostüümidel väike salajane külg kah, mida alguses ei märka - natuke aega ühe koha peal passides hakkavad tegelased aja viitmiseks midagi tegema ja iga kostüümiga on see tegevus erinev. Kaarte on kolm, mis erinevates levelites natuke muutuvad. Kogu mäng on täis tutavaid tegelasi, kohti ja esemeid multikast (milline üllatus). Mängu story on seotud Springfieldi ilmunud kokaga ja see viib lõpuks välja selleni, et Homer peab hävitama tulnukate laeva. Igas levelis on seitse põhi story missiooni ja üks lisamissioon, mille täitmise eest saab ühe auto. Põhi story missioonid hõlmavad enamasti autoga ringi kihutamist, mis jaguneba kas võidusõiduks, millegi kogumiseks või vastase auto lõhkumiseks. Neljakümne üheksast missioonist kolm või neli tükki olid tõsiselt peadmurdvad.

Lisaks missioonidele on mängus hulga pudipadi mida tuleb koguda: kogumiskaartid; kaameraherilased (need tuleb levelis kõik puruks peksta); gagid (asjad, mis tavaliselt lagunevad peale kasutamist), tegelaste riided; autod ja siis veel igas levelis kolm võidusõitu, mis tuleb võita. Iga leveli, mille täidad 100% eest saad ühe mitmiku mängu võidusõiduraja lahti. Lisaks kogudes kokku kõik kogumiskaartid ja viies need kolmandas levelis koomiksipoodi saad vaadata kinos Itchi ja Scratchi multikat.

Põhiline mängu läbimise juures on algusest peale võimalikult palju münte koguda, mille eest siis riideid ja autosi osta. Esimestes levelites ei pööra müntidele eriti tähelepanu, kuna asjad on väga odavad ja münte jääb kuhjaga üle siis lõpu levelites jääb raha nii palju puudu, et mängu 100% läbimiseks pidin ma kolm tundi panuste peale võidusõite tegema. Kõige lihtasm on münte buzzcola kaste ja automaate lõhkudes, lisaks on tänavad täis objekte (lambid, puud, liiklumärgid, jne..) mida lõhkudes saab ka münte. Selleks, et lõhkumist kontrolli all hoida on aga ringikujuline mõõdik, mille täis saades hakkab politsei sind taga ajama ja kätte saades teevad 50 münti trahvi, mis on kordades rohkem kui on võimalus saada asju järiest puruks sõites. kogu ülesehituse poolest sarnaneb mäng minu isikliku kirstunaela - GTA seerjaga, seega kui oled GTA-d mänginud siis midagi uut ei tohik olla. Muidugi üks asi, mida GTA-s ei saa kunagi olema on Zombie level, kus konte lenda rataste alt ja kõlarid loovad Halloweeni meeleolu. Ning enne kui ma teistkordselt jutuotsa kokku tõmban, siis üks asi on veel, millest hakkad puudst tundma, kui ei mängi aga juhtud näiteks telekast Simpsoneid vaatama. Muusika! Kuna mängus on Simpsonite theme saanud mõned remixid, siis tavaline tundub pärast liiga igav.

Plussid

Mängus suurim pluss on see, et puudub elude süsteem ehk siis surma pole võimalik kunagi saada. Ainus mida võid kaotada on mündid, millest on kõige lihtsam lahti saada politsei trahvide, autode vrakiks sõitmise ja herilastega võitlemisega. Muidugi lisaboonuseks on mäng kõigile neile kellele meeldivad Simpsonid, sest multikast tutavat huumorit jagub.

Miinused

Kuna tegemist on konsooli peale mõeldud platvormmänguga siis, on liikumine klaviatuuriga väga ebamugav ja vahepeal tekivad augud, kus ei ole võimalik enda karakterit näha. Teiseks muutuvad missioonid mingil hetkel liiga üksluiseks. Kolmandaks kui ei ole erilin rallimängude austaja siis tunduvad mõned ajasõidud võimatutena.

Plants VS Zombies

Antud mäng ei sobi kindlasti N00Bidele, sest nõuab päris palju eelteadmisi. Esiteks pead sa teadma, mis on zombie ja teiseks pead sa teadma, et zombiet saab tappa taimedega, mis tema pihta sülitavad, kividega, mida saab talle pähe visata ja et nende kõigi loomiseks on vaja päikesevalgust, mida teatavasti annavad seened. Lisaks peab mängija olema õppimisvõimeline, sest iga osa lõpus saab ta ühe imelise abivahendi juurde, kohti on ta kotis aga ainult 7 (või 8 või 9, vastavalt sellele, kui palju mänguraha sa oled sinna tampinud), nii et tuleb hoolikalt valida, mis aeda zombievõitlusesse kaasa võtta.
Mina leidsin selle mängu täiesti juhuslikult oma kõvakettalt, mitte ei mäleta, kuidas see siia saanud on või kes kurat soovitas - aga ilus on ju! Ja mängisin seda nii mitu tundi järjest, et endal hakkas ka häbi ja kustutan selle nüüd maha. Päriselt.