Kindlasti parem armastuslugu kui Twilight episood 7 - Starcraft2 Wings of Liberty - Campaign

Ma ei ole vist eriti suur ketser kui ma julgen väita, et RTS-id on oma aja ära elanud, kui neil üldse oma aeg kunagi oli. Vähemalt ei ole näha seda, kus erinevad tootja üritavad on jalga RTS-i tööstuse ukse vahele lükata. Kogu RTS-ide pisike maailm tiirleb ümber mõne nime: Age of Empires, Command & Conquer ja StarCraft. Kui Age of Empires III viimane expansion ilmus kuus aastat tagasi ja Command & Conqueri sarja viimased mängud ei ole eriti laineid löönud siis StarCraft II  lõi ilmudes platsi puhtaks ja ega ei paista ka, et keegi tema trooni kõigutama hakkaks.

Ma ei hakka antud hetkel tegema süvaanalüüsi, miks StarCraft on strateegiamäng number 1 maailmas aga kolm punkti toon ma välja:

1. Lugu (story)
2. Tasakaal (balance)
3. Lõuna-Korea ja professionaalne mängimine.

Kuna see ei ole (ma südamest loodan) mu viimane postitus SC2 teemal siis ma seletan kõik kolm punkti aja jooksul ka lahti.

Wings of Liberty

Wings of Liberty jätkab sealt kus StarCraft Brood War lõppes. Neli aastat on mööda läinud Koprulu sektor, kus tegevus toimub on tagasi seisus, mis oli  enne Suurt Sõda (StarCrafti story line). Zergid (Aliene meenutavad tulnukad, keda juhib Sarah Kerrigan ehk Queen of Blades) on kadunud, Protosed (väga kõrgelt arenenud tulnukate rass) istuvad enda neutraalsel positsioonil ja Terranid ehk inimesed on langenud tagasi Konföderatsiooni mõju alla. Loo keskmes on Jim Raynor ja tema Raynors Raydersi nimelin mässajate punt, kes võitleb Arcturus Mengsk´i juhitava Konföderatsiooni vastu. 

Mäng algab hetkest, kus Jim Raynor kohtab Tychus Findlay´t - vana sõpra, kellel on pakkumine otsida sektorist üles müstilised Xel´naga artifaktid, mille eest on võimalus korralikult raha saada. Selle käigus vabastavad nad ühe koloonia konföderatsiooni võimu alt ja avastavad, et Zergid on tagasi ja nad otsivad samu artifakte, mida nemadki. No ja edasi on ainult hull madin mõingate valiku võimalustega. Põhi misiooniks on koguda artifakti tükid ja nendega Zergide kduplaneedile Charil minna ja Kerrigan uuesti inimeseks muuta. Lisaks on võimalus ka mängida kõrval missioone, mille eest saa väärtuslike researchi punkte ja raha. Kogu viimane missioon sõltub suuresti, millises suunas sa enda campaingi arendad. Arendada saab nelja erineva tehnika puu vahel. Lisaks on võimalus enda üksuseid jäädavalt arendada ja ka palgasõdureid lahti lukustada. 

Kerrigan, Jim Raynor ja Zerathul

No peaks siis tegem juttu ka sellest, miks siis mängu story nii kõva on. Loo keskmeks on romans Jim Rainory ja Sarah Kerrigani vahel, mis sai ootamatu lõpu kui Mengsk kerrigani ohverdas ja StarCraftis ühele planeedile surema jättis. Zergid said Kerrigani kätte ja muutsid ta Queen of Bladesiks. No ja siis sai Kerriganist, kes oma kättemaksu nimel Mengski vastu tappis miljoneid inimesi.  Selle pärast igavest süüd tundev Jim üritas küll ennast viskiga ravida aga lõpuks jäi peale vana hea kättemaks. No ja siis on veel ka stagneerunud Protos´id, kes üritasid kõiki Zerge maha nottida aga kaotasid hoopis kõik, mis neil oli. Aga tagasi Wings of Liberty juurde minnes siis Jim Raynor on õilis rüütel enda täheristlejaga, kes ei kohku tagasi millegi ees, et enda armastatut päästa (No natuke on ka tingitud tema üllus, sellest et Kerriganist sõltub kõigi kolme rassi säilimine.). Kõik see on suurepärse käsikirja ja vahe videotega  kokku sulatatud tervikuks. mis teeb paljudele Holliwuudi filmidelegi silmad ette.

Mängurõõmu jagus hard raskusatmega kolmeks päevaks ja missioone, mida pidi mitu korda otsast alustama oli vähe. Kokku on võimalik mängida kahtekümment üheksat erinevat missiooni, millest kakskümmend kuus on vajalikud mängu läbi mängimiseks. Kolm missiooni on sellised, kus mängija saab valida lõpptulemuse. Väga heaks uuenduseks on auto save´id peale vahe ülesannete täitmist, mis teevad mängu läbi mängimise tunduvalt lihtsamaks. Lisaks on iga missiooni juures võimalik täita lisaeesmärk, mis kajastuvad su kasutajakonto saavutuste all. Kahekümne üheksast missioonist neli on Protostega ja ülejäänud Terraniga, mis on samamoodi uuendus StarCrafti episoodides. Võrreldes Starcraft ühega on campaign-is üks Terrani üksus, mida ei ole võimalik kasutada, lisaks neile ka suur hulk uusi üksuseid.

Kuidagi peaks otsad kokku ka tõmbama? Kui GTA3 seeria mängud välja jätta (ikkagi viis mängu) siis StarCraft ja Brood War on mägud, mille peale ma olen enda elus kõige rohkem aega raisanud ja ma kipun arvama, et kui interneti ühendus rohkem lubama hakkab siis StarCraft 2 lööb selle üle. 

Richard ja Alice

GOG-is on soodukas. Nii et ostsin sellise mängu nagu Richard&Alice. Ega see odav ei olnud, meie rahas 1.80, selle eest oleks juba hotdogi saanud. Aga hotdogi sööd kolm minutit, mängu mängisin ma terve õhtu, nii et selles mõttes oli hea hind.

Tegu on sihukese indiemänguga. Nagu näha, siis graafika on väga ... Lihtne? Odav? Vanakoolikas? Millest poleks nagu lugu, sest seda reklaamitaksegi kui mängu, mida veab lugu. Ainuke jama minu jaoks seisnes selles, et emotsiooni oli sada korda rohkem kui lugu ennast.

Praegu on kaks peategelast maa-aluses vanglas vastaskongides ja üks neist (Alice) räägib teisele oma lugu. Nii kongis kui loos tuleb lahendada mõningaid ülesandeid - arvestades seda, et tegu on täiskasvanutele mõeldud mänguga, on need lausa nõmedalt lihtsad. Ja kõik see aeg tegelased muudkui räägivad ja räägivad ja räägivad lõputult, maalides sellega üsna põhjaliku pildi sellest, millise maailmaga tegu on (nagu alt näha, siis on tegu maailmaga, kus on [mingi katastroofi tagajärjel?] alati palju lund ja see ei kavatsegi kunagi ära sulada - kuigi räägitakse, et mõnel pool on jällegi ainult kõrbed ja seal olevat täitsa võimatu elada), aga mitte sellest, millised sündmused selleni viisid, mis täpselt juhtunud on jne. Saame teada eelkõige seda, kui sitasti ikka kõik on ja kuidas kõik kindlasti läheb veel sitemaks, aga mitte midagi enamat.

Nii et kuigi lugu oli kohati huvitav, soovitan ma teil siiski selle raha eest hot dog osta. Kui apokalüptilised maailmad pinget pakuvad, lugege parem McCarthy "Teed" - tõesti hea raamat, kujutab sama moodi ühe lapsevanema teekonda, ainsaks eesmärgiks nii ennast kui jõnglast järgmise hommikuni elus hoida. Erinevuseks see, et raamat pakub tunduvalt rohkem naudingut.

Maailma kiireim paanika - Tetris

Täiesti tõsiselt räägin. Eriti kui arvestada installi protsessi, siis tetrisest kiiremini paanikasse viivat mängu annab leida. Konkreetne versioon on saadavl Chrome'i webstore'is - https://chrome.google.com/webstore/detail/tetris/eeehcmbhicglclggakomjhhlmemhjbde?utm_source=chrome-ntp-icon

Asja teeb põnevaks see, et mängu lähtekood on täiesti vabalt saadaval, mis tekitaski minus isu üle vaadata, mille järgi mängus kiirus muutub. Antud hetkel tundus küll, et suvalise koha pealt, sest lvl5 oli juba Try Hard mode, peale mida saabus rage quit. 

15 aastat hiljem ehk Half-Life

19. Novembril saab viisteist aastat sellest kui legendaarne Half-Life välja lasti ja selle puhul oleks juu kena paar ilusta sõna lausuda. Esimene ilus sõna on see, et ma suutsin kuskilt endale mingi haiguse näraka hankida ja teine on see, et kõige paremaks raviks osutus paar päeva rahulikult viina juua. Need kaks tingimust aga välistasid töö tegemise ja League of Legendsi mängimise, seega tuli endale mingi ajaviide leida. No ja siis võiks veel mainida, et mulle ei meeldi asju lõpetamata jätta, ehk siis kunagi kui mul veel beebihabe oli üritasin ma kuu aega seda mängu läbi mängida kuni jäin mingisse täiesti debiilsesse kohta kinni (tõe huvides - eelviimane boss nimega Gonarch ) ja sinna see asi soikus. 

Siin kohal ma ei kujuta ette, millin on selle blogi keskimine lugeja? Kas samasugune nagu eile mingi TV3 saate külastajad, kes ei osanud "Juulikuu lund" laulda? No ühesõnaga on kaks kuulsat Freemani: üks on Morgan, kes mängib filmides ja teine Gordon, kes peaks psühiaatriga tõsiselt nõu pidama. Gordon on füüsik, kes töötab Black Mesa uurimiskeskuses ja läheb hommikul rahulikult tööle, et mingi järjekordne eksperiment läbi viia. No ja siis läheb kõik viltu (suuremad lugejad võivad l-i asendada t-ga) ja peale plahvatust on kõik kohad täis surnud teadlasi ja dimensioonist Xen pärit tulnukaid. Kuna Gordon on ainuke õnnelik, kelle ihu katab vägev ülikond, mis annab kuskilt kõrgelt alla kukkudes mahedal naisehäälel teada, et nüüd sa murdsid jalaluu - anname sulle valuvaigisteid. Siis kõik ellujäänud arvavad, et paras on Gordon tanki panna, et see maa pealt abi kutsuks. 

Ja kes veel ei teadnud siis Gordon tegi legendaarseks sellise mehise tööriista nagu sõrgkang. No ja siis Gordon vana ullike võtabki ette teekonna maasügavustest maa peale, et abi leida. Tee peal tuleb tal: sõrgkangiga tulnukaid materdada; NPC-dega juttu puhuda ja koos tulnukaid nottida; ronida ringi ventilisatsiooni sahtides, kanalisatsioonitorudes ja kohtades kuhu ükski teine terve mõistusega inimene ei roniks. Poolel teel maa peale tuleb välja, et abi merejalaväelaste näol on juba kohal aga nende jaoks tähendab abi - kuul pähe. Seega lisaks tulnukatele tuleb võidelda ka valitsusega, kes üritab kõike kinni mätsida - hmm see on küll ennekuulmatu. 

Mingi hetk eesimesel päeval tekkisid mul tõsised raskused mängu mängimisega. Ma ei tea kas süüdi oli palavik või viin. Esiteks igakord kui kuskilt nurga tagant mingi kollinärakas välja hüppas tekkis tahtmine püksi lasta. Teiseks olid kohad, kus ma tõsiselt ei tahtnud teha asju, mida mängus edasi liikumiseks tegema pidi.

1. Mitte mingit isu ei olnud üle happevannide esemelt esmele hüpates edasi liikuda. Milline normaalne inimene selle mõtte peale üldse tuleb? Kõik mäletavad mis juhtus Jokkeri ja Harvey Denti-ga Batmanis.

2. Veel vähem oli isu ronida basseini kus ujus ringi hai ja Alieni ristsugutis. No fakk , miks mul on vaja püstol käes minna mingi peletisega võitlema, kui kõik teavad, et poole lihtsam on granaadi või elektriga kala püüda.

3. Assassinid. No kuidas saab mitte vihata ruume, kus jooksevda ringi tegelased, kes lisaks põrandale jooksevad ka mööda seinu ja nii kui sa nad sihikule saad teevad nad seitse saltot ja on kadunud. 

Ma tõesti arvasin, et füüsiku haridusega inimene on mõndadest asjadest elus teadlik ja oskab tänu selle valida loogilisi meetodeid probleemide lahendamiseks. Samas olen ka ise kohanud haritud inimesi, kelle puhul tekivad sügavad kahtlused - kuidas?

No siis vahepeal kui sa oled endale juba korraliku relvastuse hankinud võtavad valitsuse soldatid sind kinni ja viskavad prügipurustajasse. (Arva ära kas koos relvadega.) No ja siis peale mõningat müttamist tuleb välja, et sina oled just see õige jobu, kes peab veel sajas ebameeldivas kohas ringi ronima ja ühe satelliidi orbiidle saatma. Loomulikult see satelliit ei tööta, seega oled jälle sina see jobu, kes peab minema dimensiooni Xen ja seal mingi vesipeast tulnuka mättasse lööma, sest see hoiab dimensioonide vahelist väravat lahti.

Kui keegi arvab, et  ma kuidagi negatiivne olen selle mängu suhtes siis ta eksib rängalt. Mängurõõmu jagub kuskil 15 tunni kanti. Graafika ei ole see, mida tänapäeva oodatakse aga selle eest mängu ennast on kohati kordades rohkem kui enamustes tänapäevastes FPS-ides. Relvastus on korralik ja ühekordsel läbi mängimisel ei jõuagi kõigi relvadega päris sina peale saada. No ja muidugi nostalgia on asi mille mõõtmiseks ei ole veel skaalat välja mõeldud.

Ah jah viisakas oleks vist ära mainida, et tegemist on siis ka tõsise vaarisaga mängunduses, mis pani aluse NPC-dega manipuleerimisele, statsionaarsete relvade kasutamise (kuulipildujad, suurtükid) ja masinatega ringi sõitmisele. 

The Longest Journey (Pikim Teekond) (2000)

"Pikim teekond" on sarja esimene mäng. Teine osa tuli välja aastal 2006, aga seal on juba see jube liikumine, kus sa näed kõike karakteri selja tagant ja pool ajast, kui sa teda juhtida üritad, põrkab ta vastu seina. Ja mängija enese süda läheb varsti sellest kõikumisest pahaks, minusugusel vähemalt. Selle taha on jäänud mul mitmed mängud, näiteks ka kümme aastat varasem Alone in the Dark, mida paljud kiidavad.

Mina hakkasin mängima seda kõige esimest. Selle peategelaseks on April Ryan, kes saab ühel hetkel teada, et ta suudab liikuda kahe maailma vahel ja peab põhimõtteliselt mõlemas tõmblema, et päästa maailmad from the dark forces.

Mäng ise oli hea, selles pole kahtlustki, aga minu jaoks olid siin ka mõned tõsised miinused. Neist olulisim ilmselt see, et pikim teekond muutus poole jagu pikemaks seetõttu, et iga kord, kui karakter pidi näiteks risti üle ekraani kõndima, pidin ma selle aja vaikselt ära ootama, st mul polnud mingit võimalust, et vajutada lihtsalt ESC ja näha teda siis kenasti järgmiselt lehelt välja astuma. See läks üsna kiiresti tüütuks, eriti siis, kui oli vaja järjest neli ekraani läbi joosta, et kuskile välja jõuda. Ja nagu sellistes mängudes ikka, oli edasi-tagasi käimist üsna palju.

Teiseks nägin ma cutscene'idest, mida oli üsna palju, heal juhul ehk veerandit. Siin on ehk asi selles, et ma mängisin 13 aastat vana mängu, mis oli pealekauba veel varastatud, aga see on ikka päris tüütu. Kuigi see ei olnud muidugi ületamatu probleem, võtsin juutuubist ühe Let's play lahti ja vaatasin neid sealt. Aga nõmekas ikka.

Kolmandaks - kordused, kordused, kordused. Kombineerituna nende lühikeste videokestega, mida tühistada ei saa, ajab see hulluks. Näiteks. On üks kalur. Iga kord, kui tahad temaga rääkida, pead sa ootama, kuni ta oma piibu välja võtab ja ette paneb. Iga kord, kui vestlus lõppeb, pead sa enne edasi tegutsemist ootama, kuni ta selle tühjaks koputab ja taskusse paneb. Ühes kohas on vaja lugeda rohkem kui viit raamatut - iga raamatu toob munk üliaeglasel lohiseval sammul kuskilt kohale ja seejärel tuleb veel oodata, kuni ta taas minema lohiseb. Sellised asjad hakkavad üsna kiiresti ajudele. Vat, see sama kalur, tahaks talle virutada. Seda enam, et ta hoidis vaest lindu ju kastis kinni:

Lind oli üks mängu toredatest osadest - April saab endale sõbraks ropu suuga rääkiva linnu. See on täitsa tore, võidab loomaarmastajad üle küll. Aga ka üldises plaanis on mäng tegelikult hea, ma lihtsalt tüdinesin lõpuks sellest väga ära. Muidu on lugu hea, avaneb piisavalt aeglaselt ja on piisavalt muinasjutuline. Ülesanded korduvad ideelises mõttes (ta peab mitmele erinevale rahvale tõestama, et on kangelane), aga on siiski piisavalt erinevad. Ja nagu näha, on mäng ilus. Nii et ma julgen seda soovitada küll. See oli kõvasti üle keskmise mäng, lihtsalt ei jätnud mulle nii head maitset suhu, nagu mitmed teised viimasel ajal jätnud on.

Mängu järgmist osa lubatakse aastal 2014, nii et eks näis, mida tulevik toob. Ehk teeb tõesti eelmistele silmad ette.

Edna ja Harvey: Põgenemine

Lugu sai tegelikult alguse sellest, et ma tahtsin mängida uut mängu "Edna ja Harvey: Harvey uued silmad", mis 2012. aastal välja tuli. See aga ei kõnetanud mind sugugi, nii et otsustasin proovida hoopis selle eelkäijat. Ka see pole vana mäng, 2011. aasta toodang.

Olen igatahes oma otsusega väga rahul. Uus osa, mida ma ka natuke näppisin, tundus veidi liiga lihtsakoeline. See oli aga täpselt paras. Point siis selles, et tüdruk, keda vägisi hullumajas kinni hoitakse ning kelle mälu pidevalt kustutatakse, tahab koos oma rääkiva mängujänesega põgeneda, sest tegelikult on ta ometigi täiesti normaalne. Samuti tahab ta tõestada, et tema surma mõistetud isa oli tegelikult süütu.

Mängu esimene pool on suhteliselt lihtne, sest tegutsemisruum on piiratud ja seega on piiratud ka võimalike lahenduskäikude arv. Teises pooles tuleb juba veidi rohkem ajusid ragistada, kuigi inimesed pakuvad nii abivalmilt vihjeid, et midagi väga hullu ei ole. On paar kohta, kus ma metsikult ajusid ragistasin, sest ei osanud õigel hetkel vihjeid märgata - tegelikult on ikka nii, et kui laval on püss, teeb see suure tõenäosusega ühel hetkel pauku ka.

Kui kurta, siis selle üle, et ühel hetkel läks toast tuppa jõudmine tüütuks. Selle asemel oleks võinud ikka vähemalt mingist hetkest alates mingi kaart olla. Saan aru, et kohati oli liikumine piiratud, aga ka kaardile saab piirangud peale panna. See ühest majaotsast teise jõlkumine läks väga tülikaks, eriti olukorras, kus sa proovid järjest nelja erinevat lahendust, mis kõik eeldavad seda, et sa alustamiseks uuesti majale ringi peale teed. Ahjaa, see, et pifi kann pidevalt välkus, oli ka tiba imelik.
Muus osas ei oska kurta. Näitlejate hääled olid minu jaoks kohati pisut tüütud, aga see on subjektiivne. Muusika oli selline tüüpiline taust, mida eriti tähele ei pane ja mis seega kõrva ei kriibi, kuigi megahea ka ei ole. Lugu oli veidi etteaimatav, aga mängida oli tore ja meelelahutuslik, arvan, et eriti lastele on see väga äge, kuigi sel juhul peab lapsevanem ikka selgitama, et TEGELIKULT ei ole see lahe, kui tüdruk teistele sisalikke särgikaelusest sisse paneb jne. Otseselt lahendamist vajavaid mõistatusi (stiilis "pane kokku ruubiku kuubik") põhimõtteliselt ei olnud, ajusid tuli ragistada eluliste asjade kallal, et hullumajast minekut teha - mis mulle meeldib, ma ei ole väga suur tehniliste ülesannete fänn, alles täna jamasin ühes mängus pumba parandamisega ja mõtlesin, et no milleks ometi). Plussina tooksin välja ka selle, et mõne nalja peale ma isegi naersin, mida on mõne võrra rohkem kui enamiku mängude puhul. Tegelast juhtida oli lihtne ja kõik töötas nagu kellavärk. Täitsa nauditav värk ühesõnaga. Soovitan.

Critter Chronicles (2012)

Olen teile "Kirjutamata lugude raamatust" juba rääkinud, see oli lausa suurepärane mäng. Suisa nii suurepärane, et lubasin suure suuga, et kui selle prequel ka inglise keelde tõlgitakse, siis ma OSTAN selle. Jõudsin vahepeal muidugi oma lubadusi juba kahetsema hakata, sest kui (esimesena ilmunud) teine osa sai igalt poolt maksimumpunkte, siis sellele järgnenud eellugu ei hinnatud sugugi nii kõrgelt. Kuna internetis räägiti, et normaalset cracki pole kuskilt saada ma olen siiski põhimõttekindel inimene, käisin aga selle 15 eurtsi siiski välja, mõeldes, et tegelikult toetan ma ju siiski seda firmat, mis tegi mängu, mis mulle väga meeldis, ükskõik, mille eest ma täpselt maksan.

Igatahes. Kõigil neil arvustajatel oli õigus. Kuigi ka selles mängus on ägedaid tegelasi, ei suuda see mäng seatud latti enam ületada - eelmine mäng oli originaalne, naljakas, huvitava sündmustikuga jne. See mäng oli aga veniv ja kiskus kohati lausa tüütuks ja naljad jäid pigem lamedaks, lahenduskäigud olid kohati lausa totrad ja Rents jäi rahulolematuks. Kui eksperdid andsid mängule 3.5 punkti viiest, siis mina üle kolme ei annaks. Üle keskmise ta ju oli, aga ei midagi erilist. Lisaks oli kohati häiriv tunne, nagu oleks mängu varem mänginud, sest see oli nii sarnane kõige olemasolevaga. Esimene pool oli huvitavam, kuigi mänguruumi oli kogu aeg vähe. Kokku jagus mängu vist ca seitsmeks tunniks.

Paar sõna siiski sisust, juhuks kui keegi seda oma silmaga vaadata tahab - saame teada, kuidas eelmisest mängust tuttav Nate ja Lojus tuttavaks said ja kuidas nad üksteist päästavad. Lisaks näeme, kuidas mängutegijad häbi tundmata iseendalt varastavad ja proovivad teist korda juba tuttavaid nalju teha.

Meie Võitlus e. Suborinurk on aastajagu vanem

Niisiis, saabunud on hetk, mil siinkirjutajal on rõõm teatada, et kuu (kuni midagi tagasi) sai Suborinurk jällegi vanemaks.
Täpne vanus on paraku ajahämarusse kadund ning selle kadumist võib seostada Aleksandria Keskraamatukogu põlenguga, aga mis sest.
Siinkribaja isklik ja vabasse stantsi reguleeritud ajaloendur väidab, et Suborinurk kvaliteedimärgina võib olla kuskil 6-e aastane ja Suborinurk.exe, kui selle õigusjärgne järglane, siis ca 4-a aastane.
Vahet vast pole, eksole?

Mis toimus ja umbes-täpselt kuidas.

Aliens: Colonial Marines

Veidi vähem kui kuu aja eest ilmunud A:CM on saanud valdavas enamuses hävitavaid arvustusi. Frantšiisi fännina otsustasin mängule siiski võimaluse anda. Pärast tunniajast proovimist võin kindlalt väita, et teistel arvustajatel oli õigus. A:CM on lihtsalt jura: mitte solvavalt halb, ent kahjuks ka ilma ühegi säravama elemendita, mis ümbritseva keskpärasuse seast välja paistaks.

Sisene oma rühmakaaslasega uude ruumi või koridori; lase vastased maha; oota, kuni rühmakaaslane uue ukse avab; korda tegevust ad nauseam. See on sõna otseses mõttes kogu mäng. Põhimõtteliselt on tegu lasketiiruga – enamikul juhtudest tulevad vaenlased sinu poole sirget koridori mööda, andes sulle küllalt võimalust nad sihikule võtta ja tappa. Pärast umbes iga kümnendat ruumi saad oma meeletu taktikalise ande eest ametikõrgendust ja uue relva. Kogu moos.

Erinevalt enamikest viimase kümnendi shooteritest võib su mariin kanda korraga kaasas palju eri relvi. Kõlab vingelt? Tead, mis mäng veel sellist asja võimaldas? Faking Doom! Üldse on selle relvade kaasaskandmisega natuke veidrad lood. Ühelt poolt on sul põhi- ja kõrvalrelv (ehk siis nagu moodsates FPSides kombeks). Teisalt aga saad sa kasvõi keset lahingut minna menüüsse ja kummagi relva mingi muu vastu ära vahetada, muutes primary-ja-secondary-süsteemi täiesti mõttetuks.

Defense Grid: The Awakening

Tower defense on žanr, mille enamik esindajaid on väikesed madalakvaliteedilised flash-mängukesed (üksikuteks paremateks on Kingdom Rush ja SAS Zombie Assault TD). Kõvakettale jõuab žanr harva; relevantsemate näidetena tooks välja Plants vs Zombies'e, Orcs Must Die! ja terve portsu Warcraft III modifikatsioone, mis kümne aasta jooksul tehtud. Olen viimasel ajal mõistnud, et tegelikult on tower defense väga mõnus asi, sobides eriti tiheda päevagraafikuga inimestele, kel tõsisematesse mängudesse süübimiseks aega napib, aga miks mitte ka kõigile teistele.

Defense Grid on üks neist "päris"- ehk kõvaketta-mängudest, kaaludes koos kõigi lisadega rohkem kui poolteist gigabaiti, mis võiks olla juba esimene näitaja, et päris suvalise asjaga tegu pole. Ja ega ei olegi – DG oli igas mõttes hea ja kvaliteetne mäng nii välja tulles (aastal 2008) kui ka praegu.

Huvi äratanud PC-Mängud, aastal 2013.

Niisiis, koondasin siia 2013 aastal ilmuvad pelid , mis minu huviorbiidis on püsinud või kuhu ma nad postituse kirjutamise ajal lennutasin.
Sähket, olge lahked.


10. Clockwork Empires
-Gaslamp Games

Clockwork Empires on linna-simu. Umbes selline nagu neid iga aasta väikestuudiote poolt välja antakse.
Aga, kuna steam-punk on moes juba viimased paar aastat, siis toimub ka CE tegevus aurupungi maailmas ning see ongi see nüanss, mis sunnib mind pilku peal hoidma mängul, mis muidu  nii külmaks jätvasse žanrisse kuulub. 

9. Impire 
- Paradox Int/Cyanide

Tuleb nüüd kohe ja tegemist on peliga kus sinu ülessandeks on hoida silma peal hunnikul impidel ja aidata neil jalad alla saada.
 Muuseas pean vajalikuks mainida, et ehkki ma pole Paradoxile andeks andnud, et nad A Game OF Dwarvesi Win8 sõltlaseks tegid, on mul nii Paradoxi, kui ka Cyanide'ga piisavalt häid kogemusi, et kätt pulsil hoida.

Ahjaa, Dungeon Overlord pidavat ka märksõnaks olema...

8. Europa Universalis 4 
-Paradox

Mäng TBS-klassikasse kuuluvas seerias...kas on vaja veel üksikasjalikumaks minna?

7.Expeditions: Conquistadors 
- Logic Arts

Konkistadoorid on peli, milles on konkistadoorid - arusaadav? 
Kõrgendatud huvi mängu vastu tulenebki osalt väljanägemisest, osalt žanrist ja ka selles, et minu silm pole näinud ühtegi ameerika okupeerimise...khm... avastamise RPG'd.

Seega jah, vähemalt orginaalsuse punkt on poisiohtu seltsimeestel juba kätte saadud.
Positiivseks on veel see, et lubatakse kaugeleulatuve mõjudega questilahendusi ning minu terav silm silmas ka  Team-tactics combatit. 

Ühesõnaga, nö paberil näeb kõik väga hea välja. :)

6.The Banner Saga 
-Stoic

The Banner Saga eelmisel aastal ilmavalgust näinud multi-player ja/või tasuline beta jäid minu huviorbiidist välja ning midagi mõistlikku ma selle/nende kohta öelda ei oska. 

Põhjala mütoloogiasse uppuva üksikmängu tulekut olen aga googeldan ühest väljahõigatud tähtajast teiseni. 
Ok, mitte non-stop variandis, aga nii...põhimõtteliselt, eksole.

5.Eador: Masters Of The Broken World

-Snowbird Games

Tegemist on kunagise ühe-mehe indie-mänguga, mis on rohkemate meeste poolt uutesse värvidesse kastetud ja suuremaks-laiemaks-sügavamaks tehtud ja...
Ma ei oska selle kohta midagi täpsemat öelda...

Väidetavalt on see Fantasy-TBS, aga selline mis ei kaldu otseselt ei HoMM'i ega ka mitte Civ'i poole. 

"Pole lind, ei ole konn ka, mingi veider värdjas on ta" - võiks ennatlikult lausuda, aga...Eks ootab ja eks näeb.

Kuna mul endal puuduvad teadmised nii algse kui ka uue mängu kohta, siis paigutan siia HV-foorumi kasutaja Archangeli näppude alt tulnud kirjaread:

Ausalt öeldes seda mängu ei anna eriti kategoriseerida.
Paras sigri-migri kümnest eri mängust. Fookus oleks justkui sinu Hero'de ja nende armeede ümber, kuidas samas on provintside arendamine, avastamine jms ka väga oluline, sest ilma alasid arendamata ei jõua eriti kuhugile. See on mäng mida oleks targem igal-ühel endal proovida, sest hästi kirjeldada seda ei anna. Üldjoontes võiks siiski öelda, et Combat ja Hero'de arendamine, lossi arendamine jms on siiski väga sarnane HoMM'le, ning kes seda mänginud, see kohaneb ka kiiremini.
Muidugi Eador: Genesis on ca. 10a vana mäng ja seda on ka näha. Originaalis tehtud ühe vene tüübi poolt ja alles eelmine aasta Inglise keelde tõlgitud ja nö. ülemaailmselt müüki pandud. Arvatavasti just selle põhimõttega, et sillutada nüüd sellele uuele versioonile teed, teha promo jms. 

4.Thief 4 
- Eidos

Noh, mitmendat korda juba? 
Kurat seda välja arvutada oskab, aga igastahes järjeosa kindel tulek ühele parimale stealth-actionile on (jälle) välja kuulutatud.
Kui veel arvastada, et peamised uudised mis Thief 4 ümber toimuva kohta tilguvad on halvad (Mitmed võtmeisikud on kas üldse Eidosest uttu tõmmanud või lihtsalt T4'a meeskonna hingekirjast kadunud) ja arvestada ka sellega, et Kanada parimad pojad üritavad esimest korda Multi-port'i(Oo õudu!) teha, siis noh..kahtlane värk.

Samas, hinges kraabib, kuna hirmsasti tahaks ju näha, et kas suudetakse väärt seeriat edasi vedada või mitte....

Asjalikumat treilerit pole endiselt olemas ja ametliku pildimaterjaliga on ka kehvaste.

3.Total War: Rome 2
- Creative Assembly

Ma olen TW-fanatt...või sõltlane - kuidas soovite.
Igastahes peale RTW mängimist kadus mul igasugune huvi suurema osa historical strateegiamängude järele ning peale EU ei pea ma ühtegi sarja TW võrdsekski.

Võite nüüd arvata, et kas minu isa kõige ilusam poeg on viimase paari aasta jooksul siginenud oletuste seltsis, Rome2 'e  tulekule kinnitust oodates küüsi närinud või mitte. 
Otseselt ei ole, aga kaudselt võib-olla tõesti - te ei suuda midagi tõestada!

Samas, olen ma CA ja Sega koostöötulemustega piisavalt kokku puutunud, et oodata R2'e 2014 aastaks. 
Ehk siis selleks ajaks, kui edasilükkamised on lõplikult edasi lükatud ja epicud, massiivsed ja kõikvõimalikud..maitea... pneumatic bug'id on modijate poolt kõrvaldatud.

Esimeste infokildude põhjal kirjutasin kunagi säänse posti(LINK).

2.Wasteland 2 
-InXile ent.

Wasteland 2 oli üks esimesi Kickstarteri fenomene, mis kohaliku tähtusega uudisekünnisest kõrgemale hüpata suutis. 

Enne seda kasutati Stardipauku peamiselt "Saatke 20 rutsi, et ma saaks Magic The Gatheringile 3 lisakaarti teha" röögatusteks või "Text-based & Full 2D" minimängudele tähelepanu tõmbamiseks( - põhimõtteliselt, eksole).

Ja järsku kargas välja keegi Brian Fargo (Mina ei mäletanud, et kes ta on...) ja ütles, et tema tegi Wastelandi, (...millest on mul VÄGA udused mälestused.) ja-et tema käpad olevat olnud mängus ka Fallout 1 ja Fo2 tegemisel(...mis ongi SEE infokild, mis paneb suurusjärgus asjad paika.)
Igastahes, karta on, et see projekt kas õnnestub või põleb särinal...aga panustagem õnnestumise peale.

Viimane treiler, mis sisaldab raadiosahinat ja game-play'd.

1.Age Of Wonders III
-Triumph Studios

AoW3 on järg AoW2'le, ehk siis mängule, mida võiks pidada parimaks Fantasy-TBS mänguks, kui poleks...kirjutasin juba seal pikemalt  - LINK.

Minu jaoks üks imelikumaid müsteeriume mängumaailmas oligi ca 10 aastat kestnud vaikus Wondersi seerias. Fakt on see, et AoW2: SM ei põlenud, aga...franchise lihtsalt unustati.

Igastahes, praeguseks hetkeks on selge, et tulekul oleval pelil on võimalik kogu žanr endale tasku lükata või põleda nagu teised kaaskondlased, sest:
Warlords IV oli saast
Disciples III oli paljulubav, aga paraku täiesti läbimõtlemata peli, mis muutus kiirelt mingiks igivenivaks Turn-based click-festiks.
Heroes VI oli....väga väga väärakas mäng, millest kumas välja, et ei deve, ega ka mitte publits, ei ole täpselt aru saanud, et mis mänguseeriale nad nüüd uut peatükki treivad.

Võib ju oletada, et teiste samalaadsete põlemine oli ka põhuseks miks unustatud TBS-kunn sahtlipõhjast välja otsiti, aga...oletused-schmoletused.

Dead Space 3

HOIATUS: JÄRGNEVAD SPOILERID. Kui sa veel mänginud pole, aga plaanid, siis parem ära loe.

Viimase Surnud Ruumi tegevustikust on jupp aega mööda läinud; Isaac Clarke on jälle Maal ning teises osas üles korjatud love interest Ellie on ta maha jätnud, sest Isaac on nõme emo. Ühel päeval tulevad deprekas vaevlevale insenerile külla võõrad härrad Norton ja Carver, kes soovitavad tal nendega kähku kaasa tulla, kuna esiteks olevat Ellie leidnud Markeriteks kutsutud artefaktide koduplaneedi, ning teiseks olevat neid asju kummardav Unitoloogia Kirik on saatnud sõdurid Isaacit kui staažikat Markerite-hävitajat tapma. Long story short, mõne aja pärast leiab meie insener end võõra planeedi orbiidilt, unitoloogide peamees Danik koos oma sõduritega kannul, ning loomulikult on kõik kohad nekromorfe täis.

Age Of Wonders 2: Shadow Magic

Kuna läinud nädalal hõigati välja, et  tegemisel ja tulemisel on AoW3, siis pidasin vajalikuks inimkonnale meelde tuletada, et mis asi on-oli üldse Age Of Wonders 2.

Kuna ma ei mäleta mis oli AoW2'es ja mis tuli alles Shadow Magicus siis otsustas minu isa kõige suurema mälupuudega poeg minna lihtsamat teed pidi ning kirjutada kiirülevaade AoW2'e standalone expansionist nimega Shadow Magic.

7 mängu, mis võiksid olemas olla

Me kõik oleme ilmselt aegade jooksul mõelnud, et olemasolevad mängud on küll head, aga mitte nii head, kui võiks olla. Mina mõtlen nii kogu aeg. Siin on seitse mänguideed, millesarnaseid on küll tehtud, aga mitte päris nii täiuslikke, kui mina välja pakun.

7. Warcrafti-teemaline võitlusmäng
Ehkki Blizzard on WoW'i viimaste lisapakettidega Warcrafti maailma iseenda paroodiaks pööranud, ei ole kõik võimalused veel ammendatud. Neljandat Warcrafti sellest travestiast enam välja ei võlu, aga ühe hüva Soul Caliburi võtmes kaklusmängu saaks küll. Kuna WoW'is on juba rakendatud ajas tagasi rändamist ja selle abil retconimist, siis ei tohiks olla eriline probleem seda veel kord teha ja tuua mingi jabura põhjenduse abil omavahel võitlema kõik tuntud sõdalased või sõdalasetüübid Warcrafti maailmast. Areenideks oleksid erinevad ikoonilised paigad ja sündmused ajaloost. Mõelge: vana Hordi sõdalane ja Iidsete Sõja aegne rongadruiid omavahel mõõtu võtmas, taamal põlemas Silvermooni linn. Tõeline nerdgasm!

Chaos on Deponia (2012)

Selle mängu esimesest osast kirjutasime juba siin, täna räägime aga järjest, mille tegevus toimub jätkuvalt samal prügiplaneedil nimega Deponia. Tulemas on ka kolmas osa, mis peaks ilmavalgust nägema sel sügisel.

Kuigi mäng jätkas poolelijäänud lugu, oli nii mõndagi muutunud. Esiteks olid muutunud kõigi tegelaste hääled, mis oli üsna üllatav, sest kahe mängu ilmumise vahele jäi ju ainult napp pool aastakest, oleks arvanud, et need tehakse ühel ajal valis. Mitte et mul kahju oleks, ausalt öeldes olid uued seltsimehed ja seltsidaamid (heh-heh) kõrvadele tunduvalt paitavamad, nagu ka teise osa muusika.

Deponia (2012)

Kuna see on mängublogi, arvavad taibukamad ilmselt juba ära, et ma mängisin üht mängu. Mängu, mida väga kiideti ja mis tundus eemalt vaadates ilus ja värviline, kuigi Deponia on muidugi kaval sõnamäng ja tuleb sõnast depose - tegevus toimub prügiplaneedil, kuhu jõuavad asjad, millest mujal elavad inimesed lahti tahavad saada. Hoolimata kaunist pealispinnast ajas see mäng mind pigem segadusse ja tekitas teatavat hämmeldust. Kohe selgitan, miks.

Just Dance I

Nagu Agu, kes sihvkasid sõi, alustan ma algusest ja ajan jälle kõik süü enda tütre kaela.

Kõigepealt ajan ma tema kaela selle, et ta kuskilt kõhuviiruse välja koukis ja ei luba isa väriseval südamel öist und nautida. Teiseks ajan ma tema kaela selle, et tütarlaps nagu tütarlaps ikka, tunneb ta suurt huvi jalakeerutamise vastu. Sellepeale mõtlesingi, et võiks plikale Dance Padi muretseda ja kõik oligi ilus ja tore seni, kuni mu kaasa mulle ühte väikest asiaati tutvustas:

Achievement hunter, Oktoober - Detsember 2012

Ma olen tükk aega vaadanud kus kõik kribavad siin ja mina istun nagu rudiment nimekirjas. Ometi ma kulutan päris viisakalt aega mängimisele. Vahepeal isegi ebaviiskalt palju, nii et paljud asjad kipuvad kõrvalt venima. Samas ei mängi ma alati selliseid mäng, millest viitsiks või oleks pikalt pajatada. Seega mõtlesin, et teeks siis korra kvartalis väikese ülevaate tõestamaks, et minus ikka voolab mänguri veri.
Postituse nime osas  ei ole ma muidugi eriti originaalne, kuna on olemas sama nimega youtube'i kanal, mida ma vahepeal vahin. Samas minu mängurluse juures on väga määravaks mingite eesmärkide saavutamine, millest on aru saada kui ma mõned postitused olen ära teinud.

antimängupostitus (The Dark Eye: Chains of Satinav)

Esimest korda kirjutan ma mängust, mida ma ei mänginud kauem kui viis minutit. Mul ei olegi vist kunagi varem isegi mitte juhtunud seda, et mäng läheb normaalselt käima (kuigi see jooksis mul veidi aeglaselt ka) ja ma lihtsalt ei mängigi seda.

Esiteks hakkasid mulle see paljukiidetud imeline graafika täiesti vastu. Ma ei tea, miks, aga selle mängu välimus ei olnud minu jaoks üldse nauditav, pigem vastupidi.

Yesterday (2012)

Mmmm, seekord on väga raske arvustust kirjutada. Ma ei ütleks, et see oleks halb mäng, see sai siiski adventuregamersilt neli tärni. Ja kõik teavad, et kui juures on hoiatus teemal "mõne jaoks võib see liiga kerge olla", siis mina päris kindlasti nende mõne hulka ei kuulu, nii et sellega ei olnud muret. Sellest hoolimata oleks minu maksimum 2.5 punkti viiest.

Mäng on selles mõttes huvitav, et sama teemat näidatakse mitme erineva nurga alt, aga mõned tegelased on täiesti naeruväärsed. Selle kannataks veel välja, et seda on ühe peategelase kallim ja lisaks ka tema vaimne õpetaja, aga see, kui arch enemy ka on lihtsalt naeruväärseks tropiks tehtud, viib kuidagi kogu mängu taseme alla.