Ceville (2009)

Ceville on küll traditsiooniline osuta-ja-klõpsuta, aga samas siiski ka kaunis 3D. Peategelaseks on üks tore diktaator Ceville, kellele meeldib hirmsasti kurja nalja teha, aga kes kahjuks troonilt tõugatakse. Trooni ihkab endale aga veel hullem tegelane, kelle kõrval Ceville ilmsüüta lapsukesena tundub. No ja teiseks meie kunn ju siiski TAHAB uuesti võimule saada, nii et seda peab ta saama. Nii et mängu eesmärgiks on diktaator uuesti pukki upitada. Sel eesmärgil aitavad teda (osaliselt vastu tahtmist) eriti loll rüütel ja eriti heasüdamlik väike tüdruk.

Kuidas isa Pjotr mängus Crusader Kings II ajalugu tegi

Crusader Kings II on strateegiamäng firmalt Paradox Interactive, kus mängija võtab juhtida ühe endavalitud keskaegse aadlidünastia. Kirjutan ehk mängust endast ka kunagi pikemalt, kuid hetkel on siin kirjeldus ühest paaritunnisest sessioonist, mis ma ette võtsin. Iseloomustagu see mängu (ja keskaegse poliitika) olemust. Mainitud sündmused kõik toimusid, v.a mõned kirjanduslikud ilustused.

Aasta on 1066. Alustan mängu Horvaatia kuninga Kresimir IV-na. Minu väikese riigi asukoht on suhteliselt nigel: loodes Püha Rooma keisririik, kagus Bütsants, kirdes Ungari, edelas Aadria meri. Tahaks nagu oma piire laieneda, aga kelle arvelt? Kumbki keisririik ei tule kõne alla; järgi jääb ainult Ungari ja üks väike sõltumatu hertsogiriik minu ja Bütsantsi vahepeal.

Seis asjade alguses.

Dark Fall: Journal

Ma mängisin ükskord ühte mängu, mis mulle täitsa meeldis ja oli isegi natuke hirmus. Selle nimi oli Dark Fall: Lost Souls ja sellest olen ma kirjutanud siin. Nii et kui ma nüüd nägin mängu "Dark Falls: Journal", rabasin ma selle muidugi ära, ilma et oleks tausta uurinud.Oleks ma seda teinud, oleks ma näinud, et see ei ole mitte uus osa, vaid nö originaal (aastast 2002, Lost Souls on aastast 2009) ja originaali kohta öeldi juba alguses, et näiteks graafika on ca kümme aastat ajast maas. Ma oleks tõenäoliselt ikka seda mängu proovinud, aga ma oleks seda teades ehk toimuvaks rohkem valmis olnud.

Point on siis selles, et mängija läheb otsima oma venda, ei leia aga eest kedagi peale Timmy, keda ta samuti ei näe, kuid kes on valmis teda veidi aitama, et ta oma venna üles leiaks. Nii et nüüd tuleb lahendada üks suur mõistatus. Igatahes pean ma seekord parafraseerima Anu Saagimit ja ütlema, et taipasin liigagi hilja, et igat mängu ei pea lõpuni mängima.See mäng oli üks neist, mille puhul ma teadlikult otsustasin, et ei aja end hulluks. Millega ma siis rahul ei olnud.

Resonance

Mängisin vahelduseks ka üht uut mängu, nimeks Resonance, mis on suisa selle aasta oma, kuigi tehtud sellises vanakooli stiilis, mille kohta mõni ka "odav graafika" ütleb. Tegijateks Wadjet Eye Games, sama firma, mis tegi ka Gemini Rue, mida siin samuti kiitnud olen. Tollest jäi igatahes nii hea maitse suhu, et Resonance'i suisa ostsin, Gog'is on suht mõistlikud hinnad ja jõulude puhul ka igasugu allahindlused, see konkreetne mäng maksis ainult 10 dollarit, s.t. alla kaheksa euro.

Loo keskmes on neli tegelast, kes peavad lahendama mõistatuse, mis ümbritseb ühe teadlase surma. Väikest pinget lisab muidugi ka see, et kui nad sellega hakkama ei saa, võivad "pahad" palju paha teha. Teadlane on nimelt avastanud, et kõik siin universumis jaguneb kaheks imepisikeses osakeseks, mis tõmbuvad teineteise poole. Nagu gravitatsioon, aga selle vahega, et mida kaugemale need üksteisest viia, seda suurem on jõud, millega need tõmbuvad. Ja kui need siis jälle hooga kokku saavad, käib pauk ja kõik nende teel hävib. Sellest avastusest on aimu saanud ka inimesed, kellele hirmsasti pauku teha meeldib, ja nad on valmis nii mõndagi korda saatma, et seda enda kasuks ära kasutada.

Beneath a Steel Sky

Beneath a Steel Sky on nii vana mäng, et kui Rents sellele esimest korda käpad taha sai, ei teadnud ta mitte midagi ei inglise keelest ega walkthrough'dest ja vähemalt ühte neist oleks edukaks mängimiseks hädasti vaja olnud. Aasta siis oli 94, kui see vabrikust välja tuli, mina mängisin ilmselt mõned aastad hiljem.

Heal lapsel mitu nime ja selles on kõigest natukene - küberpunk, science-fiction, hiirega klõpsimine. Seda ei pea vist eraldi ütlema, et 3D oli tollal veel helesinine unistus? Ahjaa, sissejuhatus on kõigi nohikute rõõmuks (ja olgem ausad, video oleks ju kalliks läinud) esitatud koomiksina.

What makes you tick? (2007)

Eellugu: tahtsin mängida moodsat mängu "What makes you tick?: A Stitch in Time", aga kõikjal soovitati esmalt selle esimene osa ära mängida. Kuna seda saab internetis täiesti tasuta teha (või arvutisse alla laadida, vajuta siia), tahtsin muidugi proovida.

Tegu on küllaltki lühikese mänguga - mängisin seda kokku kaks õhtupoolikut, mõlemal ehk paar tundi. Muidu on sihuke üsna mõnus indievärk. Kui ma üldse millegi järele igatsesin, oli selleks see, et dialooge polnud sisse räägitud, neid sai ainult lugeda. Aga graafika mulle meeldis (mulle see vanakooli 2D istub), sisu oli huvitav ja ülesanded mõistlikud, kuigi liiga kerged. Eeldaks, et nii kerge mäng on pigem lastele suunatud, aga ametlikult vist siiski igale vanusele. Nii et oleks ma selle eest raha maksnud, tõmbaks nina pisut kirtsu, aga kuna tarbisin seda tasuta ja nö eelloona, oli just päris lahe ja aitas õiget eelhäälestust saada.

Dishonored e. Rotikatk ja vaalarasv

Alustagem siis...

Originaalses Fantasy-maailmas toimuvat tegevust ja stealth-actionit pakkuvaid mänge pole kunagi liiga palju ning kuni selle aastanumbrini hoidis mainitud mängutüüpide esikohta Thief-i seeria või kui täpsem olla, siis oli kohahoidjaks Thief 2 .
Hästi hoidis ja võib isegi öelda, et konkurentsitult hoidis, aga kuna Thiefi neljanda osa teemal antakse juba pikemat aega ainult umbmääraseid lubadusi, mis ka paar kuud hiljem ümber lükatakse, siis haises kogu situatsioon juba pikemat aega selle järgi, et kuskilt kargab välja mingi uustulnuk ning lööb Garretti troonilt minema.
Eeldused selleks olid igal juhul rohkem kui olemas ja nii juhtuski.
Usurpaatoriks sai seekord mäng nimega Dishonored ning siinkirjutajal pole küll õrna aimugi, et mida see kauaoodatud Thief 4 endast kujutama hakkab, aga selleks, et uustulnuk troonilt minema raputada, peavad Eidose poisid igal juhul kõvasti vaeva nägema.

A Game Of Thrones - The Game: Beyond The Wall (Blood Bound) DLC

 Mida on kirjutada DLC kohta, mille läbimängimiseks kulub ca 2 tundi....suurt midagi, eksole.
Aga - et asjad siin liiga Isa Pjotri showks ei läheks, tuleb siiski mõned kirjaread valmis veeretada.

Blood Bound või Beyond the Wall (Kuidas soovite) on siis esimene game play-lisa, mis kevadel laekunud Game Of Thrones RPG'le treitud on ning hoolimata selle lühidusest tuleb tunnistada, et jäin enam-vähem rahule.
Tegevus toimub 10 aastat enne põhimängu algust, ehk enam-vähem veidi peale Kuningas Roberti Mäsu lõppu.
Põhimängust tuttav ja endiselt kähehäälne Mors on just Öisesse Vahtkonna astunud ning - kohe läheb mölluks.

Elemental: Fallen Enchantress

Kunagi suvel kirjutasin ma "Warlock: Master of the Arcane"'ist. Tänane jutt käib üsna sarnase mängu kohta.

"Elemental: Fallen Enchantress"'i tootjaks on Stardock, kes on tuntud selliste edukate kosmosestrateegiate poolest nagu "Galactic Civilizations" ja "Sins of a Solar Empire". E:FE on mõnevõrra samasse auku, olles käigupõhine strateegiamäng, aga toimub vahelduseks fantaasiamaailmas. Ehk siis nagu ülalmainitud "Warlock", aga kui viimane oli põhimõtteliselt "Civilization V" haldjate ja maagiaga, siis E:FE on täpselt poolel teel Civ'i ja "Heroes of Might & Magic"'u vahel.

Skyrim – Dawnguard & Hearthfire

Jutt siis Skyrimi-nimelise toote kahest esimesest laiendusest (või "DLC"'st, nagu seda tänapäeval kombeks öelda on). Baasmängu olen varem arvustanud nii mina kui MNC.

HEARTHFIRE

Kõigepealt räägin "Hearthfire"'ist. Selles laienduses saab Lohestsündinu endale maailma päästmise kõrvalt maja ehitada. Krunt on võimalik soetada kolme linna lähistel – Morthalis, Falkreathis (mina kipun kogu aeg lugema "Folkearth") ja Dawnstaris – ehk siis kohtades, kus varasemalt maja osta ei saanud. Krundi saab omandada muidu nagu majagi, ehk tuleb kohaliku jarli heaks lihtsalt piisavalt questida, kuni ta leebub ja müüma nõustub.

Maja pooleli.

Orcs Must Die! 2

[Tahtsin tegelikult juba ammu kirjutada käesoleva mängu esimesest osast, mis eelmisel aastal ilmus, aga miskipärast jäi see kogu aeg tegemata ja nüüd on teine osa väljas, mille kohta käib sama jutt, ainult et rohkem ülivõrdes.]

On punt tegelasi nimega Sõjamaagid, kes kaitsevad meie maailma orkidest sissetungijate eest. Selleks otstarbeks ehitavad nad maailmadevaheliste portaalide ümber kindlused ja valvavad neid. Mängu esimeses osas läksid asjad veidi nihu, sinust sai õnnetul kombel ordu viimane liige ja sa peatasid orkide invasiooni; nüüd, teises osas selgub, et asjad pole päris nõnda lihtsad. Kogu stoori.

Total War: Rome 2 e. "Kas tahate Totaalset Sõda?!"

Asjata ei nimetata Total War: Rome 2-e "Kõige kõvemaks nimeks" tulekul olevate PC-Strateegimängude žanris.
Tuletame meelde, et eelkäija Rome:TW näol on tegemist mänguga, mis võitis mitmeid nimekaid auhindu, mida nimetati mitmel pool 2004 aasta parimaks strateegiamänguks ning mis on strateegiafännide jaoks juba kultusmängu staatuses.
Lisaks eelnevale istutati RomeTW PC-gameri poolt ka "Kõigi aegade parimate PC-mängude" edetabelis auväärsele viiendale kohale.
Lisan omalt poolt, et tõele au andes tuleb tunnistada, et seda kohta on see ajahambale igal rindel hästi vastupidav ning senini modijaskonna huvisfääris püsiv peli ka igati väärt.

*
Järge Rome TW-le hakati igastahes nii ootama kui ka oletama juba alates Medieval:2TW laekumisest 2006-l aastal ja nüüd lõpuks on kõigi tulihingeliste fännide rõõmuks paika pandud ka umbkaudne väljastamisaeg - 2013 teine poolaasta.

"Roomaaegne Antiik-maailm  lihtsalt hõlmab endas nii palju võimalusi. Vaadake juba tollast maailma,  Põhjaalade metslashõimud sügavates laantes, muinasjutulised kuningriigid Idas ning ähvardavalt üle mere kõrguv arhivaenlane-  Kartaago. 
Kõik see peidab endas võimalusi, mis lausa kutsuvad Rooma Impeeriumi juurde tagasi pöörduma ning uut Total War-seeria peatükki looma," väidavad TW-seeria loojaks oleva Creative Assembly mehed kui ühest suust ja õigus neil on.

Seda, kui kalliks või kui kasulikuks neile see tagasipöördumine läheb, saab teada küll alles järgmisel aastal, ent tuleb tunnistada, et ideed ja eesmärgid on poistel-tüdrukutel laes ning piirid on nihutatud nii kaugele kui vähegi võimalik.

Siiinkohal katsungi foorumitest, uudistesaitidelt ning intervjuudest sõelutud infohulga põhjal kokku panna mingigi pildi sellest, mis meid Rome 2-e karbis ootama peaks.
Kas see, mida lubatakse, osutub jäämäe veepealseks või veealuseks osaks, saab näha, aga esialgu lööb olemasolev info vähemalt minupoolsed ootused üllatavalt kõrgele.

Stronghold 3 e. Keskaja hirmsamad värvid

Alustuseks:

S3 oli teine jätkuosa ühele igatepidi auväärsele real time strateegimängule, mille hingekell löödi katki juba teises vaatuses.

Mitte, et S2 sisult või ideeretsimise tõttu äärmiselt halb mäng oleks olnud, ei seda mitte, aga tal oli küljes nii palju "oma aja mängule" omaseid ning äärmiselt jubedaid elemente, et nende ignoreerimine oli paraku võimatu.

S3- e tulekusse suhtusin ma seetõttu juba üsna leigelt, ning kuna hunnikute viisi infoallikaid väitsid kui ühest suust, et tegemist ei ole teab mis kustumatu rõõmu allikaga, siis lükkus sellega tutvumine aina edasi ja edasi kuni...

Lord Of The Rings - War In The North

Ehk siis Sõrmused ja Isandad pihtas ning sõda põhjas.

Alustuseks ütlen nii palju, et minu näol pole tegemist isegi mitte kõige madalama järgu tolkienistiga, ning kui "Kääbik" välja arvata, siis olen ma sõrmuseraamatute suunal suht äraütleval seisukohal.

Kui nüüd võtta arvesse veel see, et ma pole senini kohanud ühtegi LOTRi-teemalist mängu (RTW ja M2TW- e Third Age-modidki veel installimata seisus), mis mulle vähegi meeldind oleks, siis...

Jah, ühesõnaga - järjekordne nii-nimetatud aasta parim RPG, millele naiivsevõitu ning üdini kergeusklik MNC Broz käpa peale pani.

Total War: Shogun 2 (+ RotS & FotS )

Kui kristalselt aus olla, siis on see nüüd kolmas katse S2Tw-st kirjutada, ning kuna vahepeal on mu näppude alt läbi käinud ka mõlemad ekspansionid, siis..lepime kokku, et kolmekordne ei kärise.
Lisaks teatas Creative Assembly, et kauaoodatud Rome 2 TW tuleb järgmisena ning eeldatavalt aastal 2013.

Seniks aga...

Witcher 2 - The Assasins Of Kings

W2-e näol on tegemist mänguga, mida kiideti pea igal sammul niipea kui see välja ilmus. Tõsi ta on, et nii kulda kui ka karda lendas justkui oavarrest ning kuusirpidest ja kuldpähkleid purustavatest oravatest ma ei hakka isegi mitte rääkima.

Igastahes jah - kõik tundus roosiline, kuid - kurja küüniku ja ilge skeptiku elu on aga nagu ta on ning mainin siis kohe ära, et minu ülitundlik nina tabas kusagilt sõnnikuhaisu.

Umbes sellist, mille sarnast ma tundsin Skyrimi teemalisi ja peaasjalikult "ohoodest" ja "juhheidest" koosnevaid kiiduavaldusi lugedes.

Alice Madness Returns

"Alice Madness Returns" jõudis lavale eelmisel aastal ja on järg 2000. aasta mängule "American McGee's Alice". Tollest ei tea ma midagi, aga uus variant oli väga hea, kuigi ma tavaliselt actionit ei mängi. Väga hästi oli paigas taust - kõik oli ilus, stiilne, muusika oli hea ja lugu oli põnev. Nimelt on lugu selline, et Alice'i kogu pere hukkus tulekahjus ja tema jäi imekombel ellu, kuid läks hulluks ning lõi oma peas Imedemaa. Nüüd on aga Imedemaa kokku varisemas ja ta peab selle päästma, et saada tagasi oma mälestused ning seeläbi päästa ka enda elu. Ehk siis kõik see, mis sedasorti mängu mängima meelitab, oli täpselt nii nagu peab.

Toy Soldiers e. Mängusõja mäng

On teada-tuntud fakt, et kõik mida Microsofti onud ja tädid kasvõi sõrmeotsagagi puudutavad, muutub koheselt digisõnnikuks ja kõnelauseks tulev mäng reeglit kinnitavaks erandiks ei osutu.

Okei, vähemalt hoiatatakse mängijaid kohe alguses ja ma ei tea siiani, et miks ma MSN-live logo nähes ctr-alt-del-i ei vajutanud. See selleks ja vähemalt sain ma vastuse küsimusele, et kas mu on Windows Live arvutisse installitud või mitte. Oli olemas kurask, aga kuna see ei puutu asjasse, siis lähen jutuga edasi.

Warlock: Master of the Arcane

Kunagi hämaratel 90ndatel oli olemas strateegiamäng nimega Master of Magic, mis Civilization'ist ja teistest temataolistest šnitti võttis. Nüüd, pea kaks aastakümmet hiljem tehti sellest lõpuks uusversioon... või midagi taolist. „Warlock“ on Civilization V mootorile ehitatud fantasy-mäng. Kellele mainitud Civ5 või üleüldse turn-based strategy žanr ei meeldi, võivad ka Warlockist julgelt mööda vaadata; teistel tasub see võibolla ära proovida.

Risen

Risen on mäng neile, kelle hinges sõna „Gothic“ midagi helisema paneb. Mängu tootjaks on Piranha Bytes, kes tegi Gothic'u-seeria kolm esimest osa, ent jäi pärast seda ilma õigustest sarja nimele. Põhimõtteliselt võib öelda, et Risen ongi G4 kõiges peale stoori ja nime (Spellbound Entertainment, õiguste uus omanik, andis 2010. aastal küll välja mängu nimega „Arcania: Gothic 4“, aga sellest loodusõnnetusest viisakas seltskonnas ei räägita).

Gothic 1 ja 2 on teatavasti kõigi aegade parimad RPG-d, ning ka G3 polnud vigadest hoolimata miski, mida liigselt häbenema peaks. Risen kasutab vana G3 mootorit, mis ilmumisaastaks 2009 küll juba aegunud oli, ent mitte ka ülemääraselt (kõrvalmärkusena on seda veel kasutanud ka Reality Pump, kui ta ilmutas oma RPG-sarja „Two Worlds“ debüüdi aastal 2007). Ühesõnaga, nagu arvata võite, on Risen'i feel peaaegu identne G3-le.

Legend Of Grimrock

Öelge veel, et rollikate (kasutan siin väljendi laiemat tähendust) seas innovatiivsust pole. Või kas vanade asjade mulla alt välja kaevamine on innovatsioon? Sest LoG on hoolimata tänapäevasest 3D-graafikast ehe vana kooli dungeon crawler.

Mängija juhib neljaliikmelist seiklejate gruppi, kes D&D-klišeede järgimist väga tõsiselt võtavad: seiklejad võivad olla neljast rassist (inimene, minotaurus, reptiil, putukmees) ning kolmest klassist (sõdalane, varas, maag). Sünkkalju dungeon on jaotatud mõttelisteks ruutudeks; kogu party istub ühel ruudul koos ja liigub ühekorraga. Kaamera on esimeses isikus; võitlemine käib hiirega seiklejate relvaikoone klõpsates või (maagide puhul) õigeid ruunikombinatsioone luues. Võitluses on ka teatav taktikaline element, kui gruppi peaks rünnatama mitmelt küljelt – siis tuleb arvestada grupiliikmete paigutusega, et haprad maagid ja vargad võimalikult vähe vatti saaksid. Üldjuhul on kaks sõdalast party koosseisus peaaegu kohustuslik, sest enamik vaenlasetüüpe rapib vaid kaht ruudu nendepoolsele küljele jäävat seiklejat ning turvistamata tegelased tule all kaua elus ei püsi.

Arvamus: RPG, ehk kas varjusurmas mänguloom on ärkamas ?

Alustuseks:

Mis asi on RPG, ehk Role-playing game ?

Laiemalt levinud ja äärmiselt vale versioon on see, et RPG on mäng, kus sul on tegelaskuju, kellega sa liigud mingi loo raames ringi ja peksad kõiki, kes ette juhtuvad ja/või vaenulikku nägu teevad.

Peksmist suunavaks jõuks on mängus NPC-d (Non-playable character), kes sulle lihtsalt sihtmärke ette söödavad ja vastuvaidlemist ei võimalda.

Game Of Thrones - The Game

Tuletan alustuseks meelde, et Cyanide-i poolt loodud esimene Got-i teemaline arvutimäng tekitas tahtmise endal lõualuud paigast hammustada vist kõigil, kes mängudest "huvitavust" otsivad, ja paraku ei pakkunud leevendust ka Jää ja Tule Laulu teemased modid.

Seetõttu polnud minus enam kübetki entusiasmi, kui lõpuks kõnealuse mängu tootmisel lõpusirgele jõuti.
Vastupidises ei veenud mind ka peli algus, sest esimese asjana ründasin ma settingute alt control-sette ja avastasin, et midagi muuta nagu polegi.

Ja nii oligi - selles mängus ei hüpata ja mängu esimesel sirgel olin ma veenunud, et minul jääb see jama pooleli.

Esmamulje oli aga kuratlikult petlik ja eelsoojenduseks ütlen, et tegemist on igatepidi enda külge aheldava peliga, ja seda siis üldplaani, mitte üksikute komponentide pärast.

Imperia Online e. jälle see sama jama.

Alustagem:

Imperia online-i nimeline ja brauseripõhine strateegiamäng on minu jaoks nagu paha haigus. Ehk siis iga paari aasta järel avastan ma, et olen lihtsalt " naljapärast " endale uue kasutaja teinud.

"Puhtalt nalja pärast" kasutaja tegemisele järgneb tavaliselt see faas, mil ma "puhtalt professionaalse huvi pärast" seda klõpsin ning nagu tavaliselt ei suuda ma ka seekord meenutada, et millal täpselt oli see hetk , mil ma äratuskella enda vägede tagasisaabumise ja muu mänguga seonduva järgi seadistama hakkasin....

Sisejuhatuse kokkuvõtteks võibki öelda, et kui Rome Total War-i pärast saatsin ma töökoha kuradile(x2), siis Imperia online-i tõttu kaotatud unetundide arvu ei julge ma isegi umbes kokkuarvama hakata.

Mount and Blade: Warband - GoT: A Clash Of Kings (mod)

Ove juba kirjutas kunagi pika jutu Mount & Blade-i kohta ja ülelugeda saab seda siit.

Tema poolt ülestähendatud kirjaread lahkavad siis esimest MB versiooni. Peale esimest ilmus kõigi seaduspärasuse reeglite järgi nähtavale, aga uuem versioon ja see kandis nime Mount and Blade - Warband.

Warbandi peamisteks erinevusteks võrreldes eelkäijaga oli see, et mingi rahvus muudeti slaavipäraseks ning mänguväljadele puistati peotäis printsesse ja muid tähtsaid puudrininasi.

Otseselt halvemaks see mängu ei teinud, väga palju paremaks ka mitte.

Blood Bowl - Legendary Edition e. veri, täringud ja ovaalne pall.

Eesolev post on mõnes mõttes midagi uut - vähemalt minu jaoks. Esiteks kirjutan ma mängust, mida võib läbi sõrmede nimetada Ameerika jalgpalli teemaliseks mänguks, ning teiseks kirjutan ma mängust, milles ma kapitaalselt sakin.

Täpsemalt öeldes "sakin nagu muda" ja selle kõige halvemalt mängulisemas tähenduses.

Näitena, et kümnest matšist olen ma suutnud suutnud vähem kui kahe touchdowniga pähe saada ainult ühe, ning isegi silmade kinnipigistamisest ei piisa, et seda kuidagigi positiivseks nimetada.

Majesty 2 Expansions: Battles Of Ardania, Monster Kingdom

Battles Of Ardania

On otsene jätk Majesty 2-s toimuvale troonitaotlusretkele ja seetõttu ta suht kiirelt ära tüütaski.

Krt, isegi Your Majesty's artefaktid olid samad ja algusest peale olemas ning tekitas lausa imestust , et miks siis juba ka lordide kojas samad lõustad ei molota, aga see selleks.

Eelinfo: Game Of Thrones - The Game

Üldiselt ei ole plaanis Exekuteeritud Suborinurka arvustavate mängututvustuste blogist mingiks uudistekuubikuks ümber korraldada, aga kuna Cyanide-i poolt väljaantav teine "Jää ja tule laulu" teemaline mäng on igasuguste kolmandate diaablode ja special effektide varju jäänud, siis viskan paar rida ja ridu loopides rõhun pealiskaudsusele.

Eeltutvustuse alustuseks võib mainida, et ehkki mul endal on suht savi, hindavad paljud just seda, et mäng on peamiselt tehtud siiski raamatute ja mitte seebika põhjal, ja et mängusisese loo kulgemist on mõjutanud lisaks oma raamatutele ka R.R. Martin isiklikult.

Kes tahab, võtab seda kullana, kes ei taha, see teeb muud järeldused. Ma ise kujutan näiteks hallimatel hetkedel endale ette, kuidas isa Pjotr läbi kallerdunud aja, Jäise ja Tule raamatutest kaugeneda üritab ja tuju läheb kohe paremaks - see lause oli nii inside nali, et enamusel lugejatest ei olegi mõtet selle üle pead murda.

Myst I-III (Myst, Riven, Exile)

Mulle sattus sel nädalavahetusel täiesti juhuslikult kätte ühe vana (aga kummalisel kombel tänini läbimängimata) klassika kolmikpakett – Myst, Riven ja Exile, ehk siis Mysti saaga kolm esimest osa. Teoreetiliselt on nende väljaandmisaastateks 1993, 1997 ja 2001, aga 2000. aastal tehti esimesest osast uusversioon, nii et kannatab mängida ka täna. Kui muidu öeldakse adventure'i žanris 90. aastatel pea iga teise asja kohta, et „sai lausa kultusmänguks“, siis Mysti puhul ei ole see sugugi loll jutt – esimene osa oli pea kümme aastat enim müüdud PC-mäng maailmas, kuni 2002. aastal Sims ette rebis. Teist osa müüdi ka üle nelja ja poole miljoni, mis arvutimängumaailmas on täiesti üüratu.

King Arthur: The Role-playing Wargame (2009)

Ehkki King Arthur 2 ei tekitanud just kuigi positiivseid emotsioone, tuli mul seda klõbistades meelde, et kuskil arvustuses oli mainitud paar positiivset sõna esimese osa kohta.

Kui mäletate siis KA2 haises peamiselt selle poolest, et ta oli nii RPG kui ka strateegimängu kohta liiga kindlatesse piiridesse surutud.

Samas olid suutnud aga Tw-tüüpi, kuid maagiaga rikastatud lahingud minusse piisavalt pisikuid külvata, et igaks juhuks eelkäijaga tutvust teha.

The Elder Scrolls V - Skyrim

Open world tüüpi RPG-d moodustavad minu jaoks liikuvapildiliste rollikate koorekihi.

Kui keegi juhuslikult ei tea mida open-world tähendab, siis kiirkorras räägin lahti.

Erinevalt nn. "lineaarsetest rpg-dest" on sul peale kuskile tekkimist ja oma karakteri atribuutika paika rihtmist laias laastus võimalik minna kuhu tahad.

Ehk siis, kui kaklemisest tüdinend oled või antud tegevus üldse ei huvita, siis rändad kuskile x-kohta, et mõne templi varemetes ringi hiilida, kuskil kummitava kuninganna kroonijuveelid trooni seest lahti lammutada või hoopis juhid mõned eksinud palverändurite kamba otse lõvikoopasse.

Enamasti on võimalik ka seikleva röövrüütli asemel kaupmeest mängida ja minu jaoks on siiani suur küsimärk, et mis selles huvitavat võks olla, aga maitse asi...

Kokkuvõtteks - main questline on rohkem guide-line, et aeg-ajalt põrkad ka sinna rajale, aga laias laastus mingit sundust selleks ei ole.

Crusader Kings, ehk MNC on loll

CK Liigitub samasse kategooriasse kuhu Europa Universalis ning nagu arvata on ka developer sama - Paradox.

Kes ei tea , siis mainin, et tegemist on vaat et kõige kvaliteetsemaid strateegiamängusarju või üldse stabiilsemaid mänguseeriaid pakkuva firmaga.

Nimetagem seda siis sama lehma lüpsmiseks, eksole, aga tuleb tunnistada, et seni kuni lehmapiima sisse eesli oma ei segata ja toodet liiga hapuks ei aeta on kõik korras.

Beowulf - The Game

Alustuseks

Mingiks hetkeks olin ma kapitaalselt tüdinenud Totalwaarimisest ja Ümarlaua taha rüütlite kogumisest ning otsisin mingit peli, mis aitaks lihtsalt muidu juhestumisele minevat aega sisustada.
Otseloomulikult selleks, et peagi eelpoolmainitute juurde tagasi pöörduda, aga see selleks.

Kuna keegi oli juutubist kõnealuse mängu pooleteistunnise promovideo juppidele ühe folk-metali loo külge kleepinud, siis tuli mu meelde, et mäng ise on ka ju olemas ning nagu havi käsul ta mõne aja pärast mu arvutisse tiksunud oligi.

Majesty 2: The Fantasy Kingdom Sim

Alustuseks...

....mitte päris asjast, aga luban, et läbivaks teemaks saab siiski ühe omapäraseima ja Majesty nimelise Kingdom Sim-i järg, ehk Majesty 2.

Kunagi ma vaatasin minegid pre-view pilte sellest ja mõtlesin, et mis kuradi porno sellest tuleb kui see ükskord ilmavalgust näeb.

Ma ei tea siiani, miks need promo-pildid sellised olid või kust kohast need võetud olid, aga üldjoontes sarnanes kogu produkt mingile Dungeons Of Diablos and Majesties MMORPG-le või midagi muud sama jaburat...

King Arthur 2: The Role-playing Wargame (2010)

Alustuseks

KA2 reklaamiti välja kui segu vanakooli RPG-st, Total Warist ja HoMM-ist ning pealtnäha ta seda ka on.

Järgnevate kirjaridade eesmärgiks on lisaks tutvustamisele ka lahkamise teel välja selgitada, et kui palju need väited tegelikkusega kokku langevad.

Mainin veel igaks juhuks, et nii HoMM kui Total War seeria on arvutimängude hulgast mu absoluutsed lemmikud ning seetõttu oleks pidanud KA2 minu kapsaeda jooksma nagu rusikas silmaauku või piss mööda püksisäärt varbavahele, aga ...

Kingdoms of Amalur: Reckoning

Ehkki ma tunnistan, et olen suurtootjate (BioWare, Blizzard, Bethesda) ülikvaliteetse loomingu poolt ära hellitatud, tunnen ma siiski moraalset kohustust proovida järgi kõiki ilmuvaid rollikad. Hetkel on teatepulk "Kingdoms of Amalur"'i käes, mis on strateegiamängude vanameistri Brian Reynolds'i firma Big Huge Games esimene katsetus RPG-de vallas. Ja peab möönma, et suhteliselt rahuldav katsetus.

Alustuseks mainin, et Brian Reynolds pole ainus tuntud nimi, kes KoA kallal tööd teinud. Mängu maailma ja loo mõtles välja nohikukirjanduse suurkuju R.A. Salvatore, kelle sulest pärineb mitmeid D&D-teemalisi novelle ning kelle vaieldamatu kirjutamisanne manifesteerub käesoleva teose originaalses ja kaasahaaravas stooris, olles... fuck it. Umbes kümnenda dialoogirea ajaks oli selge, et KoA lugu ja taust kotib mind nii vähe kui inimlikult võimalik.

Amaluri maailmas elavad lisaks inimestele ka haldjad, gnoomid jt Iiri mütoloogiast tuntud olevused ning neil on ka mingid rassisisesed ja -vahelised fraktsioonid ja kanakitkumised, aga kuna ma olen siiani aktiivselt tegelenud sellest kõigest mittehoolimisega, siis ei kavatse ma ka lähemalt rääkida. Üldiselt saab mängu suurepäraselt mängitud niimoodi, et skipid kõik dialoogid ning lähed kaardi peal sinna, kuhu nool näitab ja peksad kõik laiali. Peategelasel on mingi teema oma saatuse muutmisega, mille tõttu ta eriline on ja mis on täpselt niisugune möla, mida kirjutatakse siis, kui midagi muud pähe ei tule.

KoA'd on üritatud reklaamida kui open-world-RPG'd, aga see on ainult pooleldi tõsi. Minu arvates on tegu pooleldi avatud maailmaga, jäädes kuhugi BioWare'i lineaarsete rollikate ja Elder Scrolls'i vahepeale. Diablo seeria on ehk parimaks võrdluseks - miski ei takista mängijat kohe "lõppu" jooksmast, ent stoori temaga kaasa ei jookse ning lähim koll paneb ta nagunii kohe nahka. Üleüldse hävitab igasuguse illusiooni avatusest maailmakaardi ülesehitus, koosnedes üksikutest enam-vähem ruudukujulistest territooriumidest, mis ühendatud tunnelite/mäekurude/vms-ga. Jällegi nagu Diablo.

Maailm näeb muidu täitsa ilus välja - päevakorral on "Avatari" meenutav loodus, mis väga püüdlikult helendab ja sätendab; pärastpoole saab kõrbetesse ja muudesse stampkohtadesse ka minna. Kahjuks aga muutub see ilu ruttu üheülbaliseks - kaua sa neid luminestseeruvaid seeni ikka vahid. Umbes tunni aja pärast ei jaksa neid enam tähelegi panna, ja niimoodi võib mõnest tõeliselt ilusast vaatest ilma jääda. Pilkupüüdvale loodusele vastandub tegelaste välimus, mis on graafilises mõttes suhteliselt aegunud või paistab lihtsalt jabur. Maailmas on ikkagi limiteeritud hulk viise, mismoodi haldjaid hästi kujutada, ja KoA tegijad ei valinud neist parimat. Ainsana näeb enam-vähem normaalne välja vaid üks kõrvaltegelane, ja tema on (loomulikult) pistodadega vehkiv sekspesus tibi, meenutades Blood Maideneid Heroes 5-st.

Geneerilise maailma, stoori ja tegelaste kõrval tõuseb KoA tugevaimaks küljeks võitlussüsteem. Ja see on tõesti mõnus - mitte midagi epohhiloovat, ent siiski parem kui enamikus teistes viimase aja rollikates. Seisneb see süsteem relva- ja loitsucombode läbiviimises vaeste kollide peal. Muidugi võib ka niisama vasaku hiireklahviga hekseldada, ent erivõtteid kasutades kasvab kiiremini mängija saatusenäidik, mille täitudes saab minna bullet-time'i ja seal siis imesid teha. Aga isegi ilma selleta on võitlus KoA's tõeline rõõm - igat lööki, mille sa vastaste poole teele saadad, on tunda, ning verd ja perseid lendab mõnuga. Lisaks tüsedatele mõõkadele ja sõjavasaratele võib kasutada ka pistodasid, vibusid ja maagiat, ent kõige rahuldustpakkuvamaid tulemusi saab siiski sõdalase karjääri järgides. Kollihordid, kelle peal kätt harjutada, kasutavad muide piisavalt mitmekülgseid taktikaid, et tapatalgud niipea igavaks ei muutu.

Ja et KoA püüdleb siiski avatud maailma poole, on mängus oma koht ka igasugustel muudel tegevustel nagu hiilimine, muukimine, alkeemia, sepistamine jne. Need süsteemid on suhteliselt lihtsakoelised, ent üllatavalt mõnusad. Eriti just sepistamine pakub mitmesuguseid võimalusi oma tegelase isikupärastamiseks - ole vaid mees, kogu maast kollide poolt maha pillatud saaki, lammuta kasutum kraam ära ning vorbi saadud komponentidest uusi, paremaid esemeid. Tõsi, mõned skillid tekitavad ka veidramaid tulemusi - näiteks oskus "detect hidden" paljastab mingist tasemest alates mängijale kõik kaardil leiduvad peidetud aardekirstud, mida leidub pehmelt öeldes iga põõsa all; veidi kõrgemal tasemel saab leida ka salauksi kraamiga täidetud kambritesse. Hoarding paistab olevat Amaluri asukate seas üsna levinud ning sinu kui kangelase moraalne kohustus on neilt vana träni minema vedada, et uuele ruumi teha.

Üldiselt julgen ma "Kingdoms of Amalur"'i soovitada küll, aga kui kergekaalulist kollihakkimist, mitte meelivallutavat süvarollikat. Paari päeva pärast ilmub Mass Effect 3, mis peaks viimase kategooria niši aasta esimeseks pooleks kenasti ära täitma. KoA peaks sobima just neile, kel Mass Effecti taolistesse mängudesse süvenemiseks liiga vähe aega ning kes seetõttu otsivad odavat meelelahutust. Skyrimist olete nagunii kõik juba surmani tüdinud - nii et marss uusi rollikaid proovima!

6/10

Mujal:

Mart-Can-Dance: 7/10
KoA - The Reckoning: Official

"Might and Magic: Retards", mis tuntud ka kui "M & M: Heroes VI"

Njah, kuni MM6-e tulekuni mõtlesin ma , et ainuke mäng millest ma vahtu pritsimata rääkida ei suuda on Empire TW, aga näe - eksisin.

Ega ma sellest pikalt kirjutama ka ei hakka, kuna viimased kolm-neli kuud pole ma seda viitsind näppidagi, sest screensaver-i vahtimine tundub ajaviitena huvitavam ning eila sai raibe lõpuks ka HDD-lt maha võetud.
Ütleme lihtsalt nii - kui sulle, kallis lugeja, meeldisid varasemad HoMM-id ( k.a. rajalt veidi kõrvale hüpanud vasikas H4) just sellepärast mida nad endast kujutasid või mille pärast nad kohati unikaalsed olid, siis tea, et saaga kuues osa ei ole see mäng, mille puhul sa võid loota, et tuleb mingi patch või expansion mis mädakalad akvaariumist välja sõelub.

Pole lihtsalt lootustki, sest mäng on lihtsalt rohujuure tasandilt mäda ja seda kasvõi sellpärast, et UBiHole-i poolt HoMM-i fännidele antud lubadus - "back to the roots" - tähendab olemasoleva järgi otsutades, et: "me kaotame ära kõik mis Herosest Herose tegi ja sellises suurusjärgus, et H4 tundub selle kõrval H3-e täpne koopia".

Sähket , olge lahked...

H: 0/10 e. väärtusetu saast.