Ceville (2009)

Ceville on küll traditsiooniline osuta-ja-klõpsuta, aga samas siiski ka kaunis 3D. Peategelaseks on üks tore diktaator Ceville, kellele meeldib hirmsasti kurja nalja teha, aga kes kahjuks troonilt tõugatakse. Trooni ihkab endale aga veel hullem tegelane, kelle kõrval Ceville ilmsüüta lapsukesena tundub. No ja teiseks meie kunn ju siiski TAHAB uuesti võimule saada, nii et seda peab ta saama. Nii et mängu eesmärgiks on diktaator uuesti pukki upitada. Sel eesmärgil aitavad teda (osaliselt vastu tahtmist) eriti loll rüütel ja eriti heasüdamlik väike tüdruk.

Kuidas isa Pjotr mängus Crusader Kings II ajalugu tegi

Crusader Kings II on strateegiamäng firmalt Paradox Interactive, kus mängija võtab juhtida ühe endavalitud keskaegse aadlidünastia. Kirjutan ehk mängust endast ka kunagi pikemalt, kuid hetkel on siin kirjeldus ühest paaritunnisest sessioonist, mis ma ette võtsin. Iseloomustagu see mängu (ja keskaegse poliitika) olemust. Mainitud sündmused kõik toimusid, v.a mõned kirjanduslikud ilustused.

Aasta on 1066. Alustan mängu Horvaatia kuninga Kresimir IV-na. Minu väikese riigi asukoht on suhteliselt nigel: loodes Püha Rooma keisririik, kagus Bütsants, kirdes Ungari, edelas Aadria meri. Tahaks nagu oma piire laieneda, aga kelle arvelt? Kumbki keisririik ei tule kõne alla; järgi jääb ainult Ungari ja üks väike sõltumatu hertsogiriik minu ja Bütsantsi vahepeal.

Seis asjade alguses.

Dark Fall: Journal

Ma mängisin ükskord ühte mängu, mis mulle täitsa meeldis ja oli isegi natuke hirmus. Selle nimi oli Dark Fall: Lost Souls ja sellest olen ma kirjutanud siin. Nii et kui ma nüüd nägin mängu "Dark Falls: Journal", rabasin ma selle muidugi ära, ilma et oleks tausta uurinud.Oleks ma seda teinud, oleks ma näinud, et see ei ole mitte uus osa, vaid nö originaal (aastast 2002, Lost Souls on aastast 2009) ja originaali kohta öeldi juba alguses, et näiteks graafika on ca kümme aastat ajast maas. Ma oleks tõenäoliselt ikka seda mängu proovinud, aga ma oleks seda teades ehk toimuvaks rohkem valmis olnud.

Point on siis selles, et mängija läheb otsima oma venda, ei leia aga eest kedagi peale Timmy, keda ta samuti ei näe, kuid kes on valmis teda veidi aitama, et ta oma venna üles leiaks. Nii et nüüd tuleb lahendada üks suur mõistatus. Igatahes pean ma seekord parafraseerima Anu Saagimit ja ütlema, et taipasin liigagi hilja, et igat mängu ei pea lõpuni mängima.See mäng oli üks neist, mille puhul ma teadlikult otsustasin, et ei aja end hulluks. Millega ma siis rahul ei olnud.

Resonance

Mängisin vahelduseks ka üht uut mängu, nimeks Resonance, mis on suisa selle aasta oma, kuigi tehtud sellises vanakooli stiilis, mille kohta mõni ka "odav graafika" ütleb. Tegijateks Wadjet Eye Games, sama firma, mis tegi ka Gemini Rue, mida siin samuti kiitnud olen. Tollest jäi igatahes nii hea maitse suhu, et Resonance'i suisa ostsin, Gog'is on suht mõistlikud hinnad ja jõulude puhul ka igasugu allahindlused, see konkreetne mäng maksis ainult 10 dollarit, s.t. alla kaheksa euro.

Loo keskmes on neli tegelast, kes peavad lahendama mõistatuse, mis ümbritseb ühe teadlase surma. Väikest pinget lisab muidugi ka see, et kui nad sellega hakkama ei saa, võivad "pahad" palju paha teha. Teadlane on nimelt avastanud, et kõik siin universumis jaguneb kaheks imepisikeses osakeseks, mis tõmbuvad teineteise poole. Nagu gravitatsioon, aga selle vahega, et mida kaugemale need üksteisest viia, seda suurem on jõud, millega need tõmbuvad. Ja kui need siis jälle hooga kokku saavad, käib pauk ja kõik nende teel hävib. Sellest avastusest on aimu saanud ka inimesed, kellele hirmsasti pauku teha meeldib, ja nad on valmis nii mõndagi korda saatma, et seda enda kasuks ära kasutada.