Mängisin sellist mängu ühel pikemal laiskushetkel. Nagu tähelepanelikumad märkavad, on taas tegu Telltale'i toodanguga ja gameplay poolest läheb see Walking Deadiga samasse auku. Ehk siis tegu on sellise adventuremänguga, mida nimetatakse interaktiivseks - sinu valikutest sõltub see, mis edaspidi saab.
Kahjuks oli selle interaktiivsusega siin niimoodi, et valikud olid üsna ahtakesed ja kogu aeg oli üsna selge, mis nüüd tegema peab. Vali, kas annad kellelegi pudeliga pähe või mitte, vali, kuhupoole mingit jubinat keerutada - kui ma õigesti mäletan, siis sellist ülesannet oli tegelikult viie episoodi peale ainult üks, üldiselt pidi langetama moraalseid valikuid ja otsustama, kellega ülbitseda ja keda meelitada. Natuke toredamaks tegi see, et vahel sai kellegi rusika eest ära põigata või kellelegi millegagi vastu kolpa taguda või sõrmi silmadesse suruda. Aga mäng jooksis põhimõtteliselt ilma minuta, ma sain ainult vahepeal etteantud kohas klõps ja klõps teha. Umbes pool mänguajast vaatad multikat. Kuskil keskpaigas oli kopp täiesti ees, õnneks olid neljas ja viies osa jälle huvitavamad.
Tehnilise poole pealt - karakter oli kergesti juhitav, kuigi see, kui palju ta näiteks ringi vahtida sai, sõltus täielikult sellest, mis tujus mängutegijad parajasti olid olnud. Mõnes kohas sai 360 kraadi keerutada, üldiselt näidati suht 2D pilti ja mingit tahapoole jõllitamist ei olnud. Juhtida oli kogu seda asja imelihtne, liikudes nägi kohe, kas miski läheb aktiivseks (= selle peale saab vajutada) ja kui sinna siis hiire kohale viid, näitab ära, mis võimalused sul on. No näiteks saad valida, kas koputad või lööd ukse maha.
Point on seal selles, et muinasjutumaa tegelased on sunnitud sealt põgenema. Linnas võivad elada ainult need, kes näevad välja nagu inimesed - kas siis loomulikult või võlukunsti abil. Aga elu linnas on karm, nii et suurest osast saavad kiiresti prostituudid, varganäod jne. Ja meie peategelane on suur kuri hunt, kellest linnas on saanud šerif, kes kõigel toimuval silma peal hoiab ja peab ettejuhtuvaid kuritegusid lahendama.
Mängisin selle lõpuni eelkõige selle pärast, et lugu oli huvitav (ja kohati naljakas - näiteks ülalolev siga on üks kolmest põrsakesest, kes on vahepeal hulga suuremaks kasvanud) ja ma tahtsin teada, kuidas see lõppeb, ning mulle meeldis selle mängu stiil. Nimelt oli mäng tehtud koomiksi põhjal ja oli seetõttu selline sünge ja üle vindi keeratud. Sünge muusika, eriti sünge pidevalt suitsetav peategelane (kohe VÄGA sünge minevikuga muidugi) ja maailma süngeimad mõrvad, mida on vaja lahendada. Selline täielik film noir.
Kui teil parajasti aega laialt käes on, siis võib näppida küll. Pakub mõneks ajaks meelelahutust ja ei eelda erilist kaasamõtlemist. Aga ärge arvake, et ainult selle pärast, et žanri sõnaga adventure kirjeldatakse, SEDA siit päriselt leiaks.
