Star Wars: Battlefront

Kunagi kui ma arvuti taga veel täielik nolifer olin, siis kulusid mu õhtud võrgus Battlefieldi lahmides. Mitte, et ma oleks camper snaipri staatusest eriti kaugemale jõudnud aga tore oli vastaste jalaväge tankidega taga ajada ja siis ise selle keskel totaalne käpard olla. Mis mind Battlefieldi juures köitis oli tavalisest see, et loobutud on tavalisest scenario põhisest ülesehitusest, mille asemel on missioonide läbimiseks vaja checkpointe vallutada ja neid enda valduses hoida nii kaua kuni ühel osapoolel punktid nulli jooksevad.
Pooleldi nostalgiast, pooleldi sellest, et ma üritan tulevase väimehe jaoks ideaalset naist kasvatada - vöörandades enda tütart Barbiedest ja asendades selle roosa mõrra Star Warsiga mõtlesin ka Star Warsi Battlefieldi klooni proovida.
Tulemus ei olnud pooltki selline nagu ma ootasin. Kõik Battlefieldist tuttavad asjad on suht üks ühele maha tehtud. See tähendab seda, et lisaks tavalise jalaväelasena ringi jooksmisele saab ka kasutada filmidest tuttavat masinaparki kasutada.

Ainukeseks plussiks on selle juures masinate mitmekesisus, sest miinuseid oli lausa kuhjaga. Esiteks on enamus lendavatest masinatest täiesti kasutud, kuna kaardid on nii väikesed, et korra gaasi vajutades oled juba kaardilt väljas. Samamoodi on nende juhitavus väga kahtlase väärtusega. Igatahes iga kord kui ma mõtlesin, et nüüd ma mängin kangelaslikku pilooti lõpetasin ma kas kiire enesetapuga või lasti mind alla enne kui ma sain kellegi sihikule võtta. Kolmandaks puuduseks võib nimetada filmidest tuntud Speederbike'i, mille selga istumine tähendas ka kiiret enesetappu, sest kaart kus seda kasutada sai oli tihedalt puid täis ja masina enda juhtimine sellel maastikul eeldab, et sa oled asiaat või jedi rüütel. Neljandaks olid mõned masinad enda välimuse kohta jaburalt tugevad. Näiteks see kahejalgne Impeeriumi kana või siis Luke Skywalkeri hõljukauto, mille hävitamine nõuab samapalju pingutamist kui täis soomuses tangi tükkideks laskmine.
Kõige suuremaks pettumuseks sai mulle aga see, et mängus pole võimalik valgusmõõk käes ringi joosta ja hävingut külvata. Isegi mu tütar pidas seda jaburaks. Selle asemel juhib Jedisi või Sithe arvuti ja isegi selle juures on üks täielik möödalaskmine. Kui tavaline sõdur surma saab siis ta alustab mängimist jälle mingist checkpointist aga kangelased on tehtud purunematuks. Mingil kaardil ma üritasin Count Dookut tankiga ära tappa aga otse tabamused kahest torust korraga sundisid teda ainult ette planeerimata saltosi tegema.
Viimaseks suureks puuduseks võib lugeda seda, et raskuastet ei ole võimalik muuta. Selleks ajaks kui ma olin pooled üksikosad, mis võimalik läbi mänginud tapsin ma keskmiselt 40 vastast mängu jooksul, seega kadus ära kvaliteetne ajaviide, mis asendus tuima lahmimisega. Seega kui ma Batllefieldi puhul mängisin päris tükk aega ka üksikuid kaarte, siis antud mängu puhul ei tekkinud seda mõtet kah.
Mängust ka siis paari sõnaga. Tegevus toimub 10 erineva planeedi peal ja kaarte oli midagi 15 ja 20 vahel. Iga kaardi puhul sai suht kiiresti selgeks kuidas vastastele kõige rohkem peavalu valmistada ja midagi eriti pingelist ei olnud. Mängitava karakterid on jagatud nelja erinevasse fraktsiooni: Mässajad, Impeerium, Vabariik ja Droidi. Igal fraktsioonil on viis erinevat üksust, millest neil on kõigil samad: tavasõdur, bazooka tüüp, piloot ja snaiper. Lisaks on igal fraktsioonil oma spetsiaalne karakter: Mässajatel saab Chewbackaga ringi joosta, mis on Star Warsi fanati jaoks kõige suurem pluss selles mängus, Droididel Dorideka - see veerev kaitsekilbiga droid, mis ei ole pooltki nii võimask ui filmis, ning Impeeriumil ja Vabariigil on jetpackiga tüüp, kes on üks parimaid üksusi mängus vastaste punktide hõivamiseks.
Ühesõnaga selle mänguga läksin mina küll alt kuigi lugesin kiitvaid arvustusi enne kui otsustasin järele proovida - ei olnud korraliku Battlefieldi elamust ega ka Star Warsi oma.

Gemini Rue

Gemini Rue on üks eelmise aasta enimkiidetud adventuremängudest, mille keskmes on kaks tegelast – mees „ümberkasvatusasutuses“, kelle mälu juba mitmendat korda kustutatakse, ja politseinik, kes avastab, et ka ta vend on seal kinni (ja teda tuleb loomulikult päästma minna). Ma küll ausalt öeldes ei saa aru, miks peaks keegi tänapäeval tegema mängu, mille graafika näeb välja sama rohmakas kui 20 aastat tagasi, aga vähemalt liikus see rohmakast pildist hoolimata kiiresti ja vahepeal oli ilusaid videojuppe ka. Tegelikult ma aiman, miks pilt rohmakas peab olema – et meeldida kõigile neile hard core fännidele, kelle jaoks ideaal ongi 90ndate alguses ja just seda nad ekraanilt näha tahavadki. Igas muus osas oli tõesti tegu pea ideaalse mänguga, mis tehtud vanas heas point-and-click süsteemis ja kolmandas isikus.

Karakterit saab (tuleb) mängu jooksul siiski vahetada, mis teeb mängimist huvitavamaks. Kuna mulle meeldib see, kui mängu keskmeks on lugu, mitte sada ühesugust lollakat mõistatust, meeldis mulle väga, et mäng oli loogiliselt üles ehitatud ja ülesandeid ainult ülesannete endi pärast oli väga vähe. Asju ei olnud liiga palju ja see, mida nendega tegema peab, tundus igati loogiline (mulle tuleb kohe meelde üks Kettamaailma mäng, kus terve kohver oli asju täis ja tegevused kohati veidi ebaloogilised, näiteks tuli ühel hetkel korstnasse kaisukaru toppida – siin näeb ka ilma hullupaberiteta, milline lahendus mõistlik võiks olla). Veidi oli ka ajalimiidiga ülesandeid, kus pidi kiiresti mõtlema või surma saama, nii et üsna pea hakkas süda iga kord autosave'i nähes kiiremini taguma, sest see oli märgiks, et NÜÜD, just NÜÜD hakkab midagi toimuma. Kogu liikumine ja tegutsemine oli äärmiselt loogiliselt üles ehitatud ja mugav, reaalset mänguoskust läks vaja ainult paaris kõmmutamisharjutuses, et mitte ise maha lastud saada.

Lugu ise oli üsna tugev, kogu aeg püsis üleval huvi selle vastu, et mis siis tegelikult toimub, mis on päris ja keda siis tegelikult usaldada saab, lisaks otsisin ma kogu aeg märke selle kohta, kuidas kaks peategelast omavahel seotud võiksid olla. Tegelasi hoiatati korduvalt, et kedagi ei tohi usaldada ja kellelegi ei tohi liigselt rääkida, kuigi sellises teemas on tegelase eesmärgiks alati muidugi ise võimalikult palju infot välja pinnida. Neile, kellele „vanad head mängud“ meeldivad, aga kes ei kannata kuidagi nende graafikat vaadata, oleks see suurepärane kingitus, mida nad ilmselt vägagi hinnata oskaksid. Minul isiklikult ei tekitanud see "vanaaegne, aga ilusam" välimus tunnet, et just seda ma mängida tahaksingi, mistõttu mängisin seda eelkõige kui hästi tehtud ja head mängu, aga päris ohhoo-efekt jäi saavutamata – aga neile, kes 90ndate detektiivimänge armastavad, on see täiesti ideaalne.

Üks arvustus on siin. Ja treiler on siin.