Löö jalaga pall väravasse, lollakas!

Nagu eelmisel korral juba mainitud sai, siis kvaliteetmängublogi ja ühe tavalise mängublogi vahel on teatavad erinevused (samuti nagu on erinevuse mehe ja naise vahel, aga kulla tavalise mängublogi kirjutajad, nende erinevuste teada saamiseks pöörduge palun oma ema ja isa poole. ma tean küll, et te käite salaja suborinurgas uurimas, et kuidas selle korraliku mängublogi kirjutamine siis täpselt käib). Ma loodan, ei ma tean, et suborinurga lugejale ei ole vaja hakata seda siin praegu üle kordama, sest suborinurga lugeja on kvaliteetlugeja, kes teab mida ta tahab ja oskab seda õigest kohast otsida. Suborinurgast.

Igatahes, teiseks kvaliteetblogi tunnusmärgiks on see, et kvaliteetblogis võetakse ette ka teemad, mille kohta esmapilgul nagu ei olekski midagi uut öelda. Jalgpall(1863).

Platvorm: kõige levinum naturaalne muru, oskajad mehed saavad mängu käima ka plastmassist aseainel.
Algajale mängusõbral tekib mängu nimega seoses ehk esmalt valearusaam, et jalg ongi ainuke kehaosa, millega palli puutuda võib. Sest justnimelt palli eesmärgipärane puudutamine on selle mängu üks kõige olulisemaid nüansse. Tegelikult on lugu selline, et palli võib puudutada praktiliselt kogu kehapinnaga, välja arvatud käed. Tegelikult võib käega ka, kui kohtunik ei näe (seda mis loom on kohtunik seletan veidi hiljem, praegusel hetkel mõelge kohtunikust kui oma armsama isast, kelle kohalolek takistab teid käsi oma armsama pallidele asetamast).
Iga sellise puute lõppeesmärgiks on värav. Jällegi üks uus mõiste või no maal vanaema juures on iga laps vast väravat näinud. Parema puudumisel ajab ka see värav asja ära. Täieliku rahulduse saamiseks on aga soovitatav, et väraval oleks ka põiklatt ja võrk (võrk on see auguline riie, mis lindude kaitseks marjapõõsaste peale asetatakse). Põiklatt on vajalik selleks, et täpsemini värava piirjooni piiritleda ja võrk selleks, et väsinud mängur, pärast edukat väravalöömist kuskile võpsikusse oma palli otsima ei peaks minema.

Et mängu põhieesmärk on ikkagi meelt lahutada, siis kaua sa seda palli ikka viitsid üksinda mööda nurme taga ajada. Selleks on sul meeskonnakaaslased. Parimal juhul kuni 10. Sinuga kokku siis 11. Territoriaalsete arusaamatuste vältimiseks antakse igale meeskonnaliikmele üks osa platsist, millel põhiliselt tema opereerida võib. Selle territooriumi paiknemise asukoha järgi vastaste värava suhtes....
Stopp! Mis mõttes vastaste? Mingitest vastastest pole seni juttugi olnud. (Minu pahura näoga mängusõber on valmis mulle selga keerama ja tagasi Minesweeperit toksima minema, loe arvustust siit). Rahu, ainult rahu. Kohe jõuame ka vastasteni.
...nimetatakse mängijaid kaitse tugisammasteks, keskväljadünamoteks ja ründetuusadeks. Kõige paksemat ja ebapopulaarsemat poissi kutsutakse aga väravavahiks.

Nii ja olemegi jõudnud vastasteni. Vastaseid on vaja selleks, et kellegi üle pärast saunas nalja teha oleks. Sest kuigi iga mängu võitja määratakse väravasse toimetatud pallide hulga järgi, siis tegelikult on ju teada, kumb meeskond parem on.

Reeglina on meeskondadel oma eesmärgi saavutamiseks aega 2x45 minutit, aga sellesse piirangusse võib ja tulebki loominguliselt suhtuda. Esmalt on kohtunikul (jälle see kole sõna) õigus mänguajale otsa panna, kokkuleppel vastasmeeskonna jobudega võib mängida ka kindla tulemuse peale, mängitakse seni kui valgust on või seni kuni veel ükski põlvepikku poisikene palli lüüa jõuab.
Kohtunik. Kohtuniku peamised tööülesanded on a) jälgida, et mängijad väga uljalt palli ei käperdaks b) jälgida, et sinu territooriumile tunginud vastane, kellel sa selle eest jalaga äsad, väga haiget ei saaks. c) et mängu veidi värvi tuua, siis kõige osavamatele jalgadesse äsajatele tänutäheks kollaseid ja punaseid kaarte jagada. Lühidalt öeldes, mängijaid igati segada. Tegelikult laseb kohtuniku kohalolekust enda häirida muidugi ainult algaja mängur. Kogenum mängusõber juba teab, et otsustavalt tegutseda tuleb siis, kui kohtunik ei näe.

Ja selline see mäng siis ongi. Üks plats, kaks väravat, kaks meeskonda, üks pall, kaks korda 45 minutit ja üks kohtunikunärakas. Väga lihtne.

Kui see pagana pall ainult nii kiiresti ei lendaks, kui see pagana värav ainult natuke suurem oleks, kui see pagana vastane sulle iga kord jalgadesse ei kütaks, kui kohtunik ei vaata, kui see pagana kohtunik iga kord vahele segaks, kui sa just oled vastasele jalgadesse kütnud ja palli kätte haaranud. Kui ikka veel aru ei saanud vaadake siit.

PS. Kallid mängumaanialased, see vastastikune tögamine ei ole ju üldse paha pärast. Ega keegi ei mõtle tõsiselt seda, et teie blogi mitte väga hea ei ole. Ma arvan. Võibolla hirmus kiilaspea MNC mõtleb. Äkki kole terava keelega Xipe ka. Ehk isegi vana karvane Metsavana mõtleb. Aga mina olen ju hea. Mina võtan kõik väiksed armsad poisid põlve peale istuma ja räägin neile mängudest ja filmidest ja sellest, kuidas vanasti kõik inimesed ussisõnu mõistsid.