Suborinurk on meil olnud sügispuhkusel ja tühikäigul, et konkurentväljaandele Mängumaniale väike edumaa anda, sest muidu nad seal ainult pirtsutavad, et meie neid muudkui halvustame või midagi sellist (täiesti lambist võetud süüdistused) ja nemad ei saagi nõnda häid lugusid kirjutada kui meie ainult nende üle nalja viskame. Nõnda neile kuluski täiesti ära natuke aega omaette tegutseda ja harjutada. Nii on ju halb küll ma kujutan ette kui kõrval kogu aeg teine blogi märksa paremate postituste ja sisutihedate lugudega särab (ma kujutan ette. Ega ma seda tunnet praktikas ei tea). Neil läheb ikka mitu postitust tarvis enne kui korralikku hoogu sisse saada ja las nad siis veidi proovivad. Ruut neil näiteks kirjutab juba päris häid lugusid mängukonsoolide ajaloost, olgugi see puhtalt meie pealt maha viksitud suund. See mõtegi sai neile antud sõbralikumate naabrisuhete loomiseks tegelikult meie poolt, kuna neil oli jälle ideede ikaldus ja tuju sellest, et kirjutamine kuidagi välja ei tule, täiesti nullis. Ning meie kõpitseme ka tegelikult need postitused 75% osas ise valmis, sest ega ruut tegelikult tee vahet Atari 5200-l ja X-Box 360-l. Nii tulebki meil ikka üle vaadata, ja mõnes kohas parandada, et PS3 asemel mõtleb ta kindlasti hoopis Magnavox Odyssey Kahte. Üldiselt tuleb meil üldse seda aitamistki tehes ettevaatlik olla, sest nemad ju ei jaga midagi korraliku tögamise positiivsest mõjust üleüldisele kirjutamise kvaliteedile, vaid jätavad sellise ergutamise peale pigem hoopis kirjutamise katki ja tõmbuvad mossi.
Kuni teised blogikirjanikud olid puhkusel, meie sepp hulkus millegipärast lauamängudega üle maailma ringi, Onu Kalver puhkas oma kiidetud Minesweepweri arvustuse järgsetel loorberitel ja kogus uut loomeenergiat, et viimaks veel üks postitus kirjutada (see tuleb, see veel tuleb, ma ütlen. Ja paremgi kui esimene) ning mina panin dieeti paika ja tegin õigekirjaharjutusi, et ise ka vääriline comeback teha, seni lükati meil seelikuga neeger letti, kes pidi siis blogil ikka eluvaimu sees hoidma ja talle oli ka Mängumaania mingigi mängulusti alleshoidmiseks antud korraldus mitte liiga hästi kirjutada ja mitte konkurenti nii palju positiivselt ergutada, et nad viimaks päris lõplikult solvuvad ja blogi ära kustutavad. Ilma hingeta naisblogija ainult ei suutnud vastu pidada ja postitas ka neegri kõrvalt midagi. Metsavana sai veel sabast kinni. Postitas küll hea pika artikli ajakirjast ".EXE", aga taipas peagi oma viga ning kustutas selle kiiresti ära.
Olles piisavalt puhanud ja harjutanud, oleks tegelikult õige aeg jälle algust teha. Onu Kalveril immitseb ka juba loomeenergiat kehapooridest, suust, ninast, kõrvust välja ja ta on valmis selle teise postituse kohe varsti varsti ära kirjutama ning Metsavana sõber härra Skänner on ka puhastusest ja hooldusest tagasi, pista ainult arvutiajakirjad sisse ja läheb.
Ainuke mäng, mida ma oma õndsatel blogimiskohustest vabadel puhkehetkedel mänginud olen, on "Mafia Wars", mida saab tasuta mängida sellises kohas, nagu Facebook. Igaüks Facebookist muidugi kuulnud ei ole, kuid see on põhimõtteliselt selline odavam Orkuti koopia lehekülg, mille kohta vahepeal tehti pilapostitusi stiilis "Facebook on parem kui Orkut", kuid kiirel järgiuurimisel loomulikult selgus, et ei ole seal ei sama head communititye süsteemi, ega midagi muud eriti märkimisväärset, peale intelligentsete testide stiilis "Milline Teletupsude tegelane sa oled?", kus on küsimused, nagu "Mis on su lemmik värv?", mille neljast vastusevalikust lilla valides ja lemmikkujundiks kolmnurga märkides saad näiteks rabavalt üllatava tulemuse, et sa oled Dinky-winky. Hämmastavalt targad ja mitmetahulised testid. Vaadake näiteks testi "Milline tuntud filmirežissöör sa oled?"
Noh, nüüd on neil seal Facebookis mingid mängud ka. (Või olid kohe alguses, ega mina ei tea). Üks on mingi lammaste, sigade ja porgandite kasvatamise simulaator ja siis on see "Mafiasõdade" mäng. Ma isegi mängisin paar nädalat seda viimast usinalt ja ei suudagi meelde tuletada miks. See on mingi mafiamissioonide tegemine ja siis sa ajad omale relvi ja autosid kokku ja viimaks ainult relvade ja asjade kokku ajamine ongi eesmärk. Ehk mängul põhimõtteliselt ei olegi lõppu. Sa teed missioone ja töid vajutades nuppu "do job" või "fight with a rival mafia", misjärel on töö tehtud ja siis sa saad raha või asju ja sa kogud neid asju lõpmatuseni. Püstolid, tommygunid, raketiheitjad, tankid, Che Guevara müts, gängiliikmed, Swat, tiigrid, karud, Kalashnikovi automaadid, minupoolest leegiheitjaga varustatud jõuluvana, tyrannosaurus rex ja tulnukate emalaev. Nii kaua kui mängutegijad viitsivad neid väikeseid eseme nimest ja ikoonist koosnevaid arvatavasti mõnekümnekilobaidisi faile mängu sisse sööta, nii kaua see ajaröövel kestab - lõpmatuseni. Lisaks saad sa omale osta esemeid paypali kontoga ja päris raha eest kui sa oled ikka nõks kõvem mängija.
Ei, mulle tegelikult täiesti meeldis seda nahhaalset ajaröövlit mängida umbes nädal aega, sain seal muudkui uusi asju ja tundsin aktiivset huvi, kuhu see mäng oma suunaga viimaks läheb, kuni viimaks avanesid lisakohtadena New Yorgile juurde ka Kuuba ja Moskva, kus sa saad täiesti teise teemaga esemeid, nagu matseete, Che Guevara müts, läki-läki, kalashnikov või pruun vene karu. Ajad mingi hulga asju kokku ja siis hakkab selgeks saama, et see mäng EI ARENE ABSOLUUTSELT kuskile, sa ainult teed töid, saad selle eest raha, mille eest ostad asju, mida su gängsterid lahingus kasutavad ja siis, noh, sa kogudki neid asju. See ongi eesmärk. Ja neil ei ole ülempiiri. Sa kogud, ja siis sa kogud, ja siis sa kogud ja siis sa kogud.
Oi jee, ma tõesti ei suuda meelde tuletada, mis põhjusel ma selle mängu omale installisin. Hetkeline meeltesegadus, ja tagajärg oli et paar nädalat täiesti kasutult arvuti taga puhvaikasid ja basuukasid kokku aetud - aeg, mida oleks võinud palju kasulikumalt sisustada - näiteks arvuti taga istudes ja blogi kirjutades. Põnev umbes nädal aega, seejärel sa saad kas aru, et see on TÄIESTI MÕTTETU ajaröövel või oled juba sõltuvuses ja ülejäänud inimkonna jaoks kadunud ja mahakandmisele minev mees.
5/10
No comments:
Post a Comment