Dark Omen oli üks parimaid strateegiamänge minu lapsepõlves. Sellest mängust õppisin ma hindama kahurite tuld vaenlase jala- ning ratsaväe vastu, luure vajalikkust ning planeerima oma lahinguid ette rohkem kui kolm sekundit. Samuti hakkas mulle sellest meeldima Warhammeri maailma taust, mis põhjustas mitme raamatu ning mõningate miniatuuride ostu hiljem, kui need meie maile müügile ilmusid. Tuleb aga tunnistada, et laua taha ei ole ma selle mänguga jõudnud, kuid lootus seda kunagi teha püsib.
Tegu on reaalajas toimuva isomeetrilise 3D strateegiamänguga, mis tol ajal (1998) oli vähemalt minu jaoks suht haruldus. Samas oli ka mäng väga erakordne. Ükski teine strateegiamäng (võtame kasvõi Red Alert'i või C&C) ei suvatsenud õpetada sulle, et tanki soomus on kõige tugevam esiküljelt või et vastase sõdureid on hea rünnata selja tagant, kust nad sind ei näe. Lihtsalt tegid rohkem tanke kui vastane ja sõitsid temast üle... Kas pole?
Mäng algab suurepärase videoga, mida te kahjuks minu käpardlike võimete tõttu video-streami sellesse blogisse tõmmata näha ei saa. Igastahes... Etteennustatud kurjakuulutaval kuuvarjutused ärkab kaugel lõunas ühes iidses püramiidis kurjus, mis toob endaga kaasa massilise "Elavate surnute öö." Nagu ennustuses öeldud, kõnnivad surnud taas maa peal.
Mängija kehastub väejuht Morgan Bernhardt'iks, kes juhatab väikest palgasõdurite salka. Nagu ta ise ütleb: "We fight for money. Glory we'll leave to others." Esimeseks missiooniks on ühe pisikese ja võrdlemisi väärusetu kaubaposti kaitsmine ründavate goblinite eest.
Esimene asi iga lahingu algul on vägede asetamine kaardile. Mängijal saab korraga lahingus olla kuni 10 üksust. Igas üksuses on kindlalt paika pandud selle arvuline koosseis, nende erivõimed (kui üldse) turvis, mida saab mängu käigus täiustada, ning kogemus, mis eraldub eeterliku arvuna tapetud vaenlaste laipadest...
Kui esimene missioon tehtud, ajavad Morgan ning tema õpetaja Klaus pisu juttu, mille käigus tuleb välja, et Imperaator kutsub Morgani salka Impeeriumi pealinna Altdorfi: "Then I will not disappoint and he better not disappoint me. Get ready to march to Altdorf!"
Paremal all nurgas võib näha väikest juhtpaneeli. Sellel on hunnik nuppe, pildikesed ning keskel maagiapunktikesed. Selle paneeli abil saab üksusi jätta seisma, sooritada maagiat (kui neil on maagilist nänni), tulistada (laskerelvade olemasolul), sundida põgenema ning lisada üksusele jõudu (ilge klõbistamine - ise ei kasuta). Loomulikult on kõigiks neiks käskudeks olemas ka klaveriklahvid, sest lahingumöllus on vaevalt mahti hiirega väikesi nupukesi taga ajada.
Imperaatori juurde jõudes selgub, et lõunapiiridele on hakanud siginema hulgaliselt orke ning goblineid ja sealne väejuhataja, Morgani vana sõber, Sven Carlsson vajab hädasti lisajõudusid. Jutustatakse peamiselt poliitikast, mille käigus Bernhardt rebib jälle mõned head killud ja hakatakse liikuma.
Lahinguvälja kaart on hea abimees ülevaate saamiseks kogu madinast. Kaardi aktiveerimisel mäng peatub, mistõttu võib uurimiseks mõnusalt aega võtta rehkendamiseks, kust millega rünnata. Väe vappide all on pisikesed noolekesed, mis näitavad üksuse sihti või suunda. Roheline nooleke tähendab, et üksus on peidetud (ehk ükski vaenlase vägi ei näe seda), valge, et seda nähakse, kollane nool näitab, et üksus põgeneb ning punane, et sõdib kellegiga. Kaardilt näeb ka ära täpse arvu mehi üksuses, kui lugemine tavalahingus silma kirjuks võtab.
Lõunapiiridele jõudes selgub, et Impeeriumi ähvardab suuremgi oht kui põgenevad orkid... just nimelt põgenevad. Lõunast vajuvad Impeeriumi poole tohutud koolnute väed, mille tõttu rohenahad endale kahest halvast parema valivad. Käputäiel palgasõduritel pole siin midagi teha ning Morgan saadetakse oma salgaga Altdorfi sõnumit viima.
Lahingsüsteem on tehtud võrdlemisi reaalseks. Vibumehed lasevad kõrgemal olles kaugemale, vaenlast autult selja tagant rünnates võid kogu vaenlase üksuse põgenema sundida, rünnates vaenlast kahelt poolt (alasi ja haamer) lööd kiirelt kogu salga maha. Aga sama on ka sinu enda üksustega. Kahe tule vahele jäädes hakatakse neid halastamatult nottima.
Tagasi pealinna jõudes tuleb aga vägeval väejuhil hoopis lapsehoidjaks hakata. Nimelt vajab Helmgart kindlustamist ning kuna Bogenhafen, kuhu Imperaatori nõbu Isabell minema peab, jääb tee peale, siis on Morgan sunnitud kuninglikku pereliiget eskortima.
Tee peal aga salka rünnatakse eesmärgiga võtta vangi krahvinna. Eduka väejuhina peksab Morgan loomulikult laiali kõik vastuhakkavad üksused...
Maag on üks võimsamaid üksusi mängus. Kuigi ta on mõõgaga lootusetu ning ükski raudrüü talle kerekuse tõttu selga ei lähe, on ta asendamatu ühemeheansambel loopima vaenlase poole tulekerasid või tekitama nende jalge alla leekide merd. Samuti oskab ta kasutada teiste loitsude eest kaitsevaid ohutisi ning neid ka teistele jagada. Pildil võite näha Hüperboloidi tööd...
Bogenhafenisse jõudes selgub, et sama tegelane, kes armeed varitses, on saatnud ultimaatumi linnapeale, nõudes krahvinnat. Linnapea, kes ei tundu just väga vapper olevat, palub härdalt väejuhi abi linna kaitsmisel. Siin tekib mängu esimene valik (neid tuleb mängus küllaga): kas jääda linna ja krahvinnat kaitsma või talitada käsu kohaselt ning liikuda edasi Helmgarti.
Valikud on reeglina dünaamilised - midagi oleneb mängija otsusest alati. Hetkel Bogenhafenisse jäädes, vallutavad koolnud Helmgarti ning Morganil tuleb need tagasi võtta. Tihtipeale aga võib paigalejäämisega võita rohkem, kui kaotada. Hiljem pakuvad erinevad üksused enda teenistust, kui neid pisu sõjalise jõuga aidata. Lisaks teenib iga lahinguga kõlisevat kulda ning kogub meestele kogemust, mis edaspidistes lahingutes marjaks ära kulub.
Linn kaitstud, kiirustatakse Helmgarti poole, et päästa, mis päästa annab. Kohele jõutakse aga ikka liialt hilja. Ega's siis muud kui kindlust ründama.
Kuna Helmgart asub mäe otsas, ei ole otsene rünnak väga mõtekas - künka otsas sitsivad vibuskeletid nikerdavad jalameeste turvistesse kiirelt augud sisse. Mis seal ikka - pikk ja piinarikas vanamoeline piiramine suurtükkidega... See võtab aega, kuid säästab mehi ning seega ka raha.
Iga lahingus ellujäänud mees tuleb Bernhardt'iga järgmisesse lahingusse kaasa (välja arvatud mehed, kes stoori-põhiselt peavadki lahkuma). Kasutades veidi teistpidi loogikat, jääb iga surmasaanud mees järgmisesse lahingusse tulemata. Iga lahingu vahel saab õnneks küll osta lisavägesid ellujäänud üksustesse, kuid see eeldab siiski raha olemasolu. Kui üksus viimse meheni hävib, pole midagi teha - pole ju keskit, kes uusi nekruteid välja treeniks. Just seetõttu on maagid väga õrnad...
Tagasiteel Altdorf'i kohtab Morgan taas oma vana sõpra - päkapikk Azguz'i, kes palub abi Kirvehamba kuru puhastamiseks koolnutest, kes takistavad tema kaubakaravanide liikumist. Lahing läbi, annab Azguz Morganile maagilise kilbi ning annab nõu uurida kurikuulsat raamatut "Liber Mortis" (Surnute raamat - ühiseid jooni Necronomiconiga). Jõudes tagasi Altdorf'i õnnistab Imeraator Morganit kaunite sõnadega: "Ah, Bernhardt. You smell of death. More than usual, that is."
Mängul on ka väga kena multiplayer tugi olemas, mis kahjuks toetab vaid kaht mängijat. Samas saab ilma teise mängijata oma väekesed enne valmis vorpida. See tuleb ka mängu jaoks kasuks, kuna õpetab selgeks vaenlase nõrgad ning tugevad küljed. Kahjuks olen ise vaid korra võrgumängu proovinud ning siiski nõrga vastase vastu, mistõttu ei kestnud mäng väga kaua. Seega ei oska adekvaatset hinnangut anda...
Impeeriumi kojamaag saadetakse siis asja uurima. Tuleb teine tagasi näost kaamena ning vabandab ette ja taha, et seitseteist raamatust väljapääsenud deemonit tema torni purunematud uksed katki tegid. Raamatust aga selgus, et Kole Koll võib otsida kolme maagilist eset oma vägevuse suurendamiseks: Unede Kalliskivi, Nagashi Kätt ning Must Graal. Mis seal ikka - relvad õlale ning kivikest otsima, mis peaks asuma kusagil Silvaanias. Selgub ka, et krahvinna on ponnistustest hoolimata röövitud ning asub samuti kusagil sealkandis.
Mängus on hea hunnik maagilist nänni: relvad, kilbid, vapid ning ei puudu ka potikesed. Õnneks ei ole midagi nii mainstreami, kui ravipotid. Kõik maagilised relvad on oma nimedega. Näiteks päkapike poolt valmistatud Ruunikihv, mitte +5 vorpal longsword. Kilpidest on väga heaks näiteks noolte ning muude lendava saasta eest kaitsev Ptolose Kilp. Ka vapit ei ole mitte tavalised, vaid nende seast võib leida nii hirmu eest kaitsvaid, kui ka vastaste poole välgunooli saatvaid palakaid.
Teel Silvaania poole kohtutakse tankimeeskonnaga, kes palub abi auruaparaadi kaitsmiseks orkide eest. Ludwig: "Ah, Commander! I am Ludwig van Uberdorf of ze Imperial Army. Our Steamtank's been damaged, can you help us?" Bernhardt: "I am not a mechanic." Eelmisel rünnakul olid mehed tanki peitu pugenud, kuid aplad orkid ei pruugi väärt masinat enam terveks jätta.
Mängu tegelastega on EA tõsist vaeva näinud. Morgan Bernhardt rebib pidevalt kildu, teisi mõnitades, nõiakütt Matthias, kellega Morganil tundub nii mõnigi kana kitkuda, on rämedalt pugejalik ning ablas neitseid põletama. Hiljem kohtab ka salka püstolimehi, kelle tutuvustamine käib sedasi: "Halt, this is robbery. Hand over your money!" Klaus: "Are You trying to rob an army?" Röövel: "Hah, I rob armies all the time!" Klaus: "You have to be joking!" Röövel: "Well...as a matter of fact, I am..." Ning siis ta ühineb Morgani salgaga...
Drakenhofi lossini jõudes selgub, et krahv Carstein on Kalliskivi siiski jõudnud välja kaevata, ning omale samas ka hea hunniku konte elustada. Lossi ühes pisikeses kambrikeses aga avastatakse krahvinna Isabell, kes on Morganile päästmise tõttu väga tänulik.
Kalliskivi kätte saamine on aga paras peavalu, kuna lossi alla koobastesse ei kannata raskemaid sõjariistu vinnata. Seega tuleb üks kaart läbida kahuritulele lootmata.
Iga lahingu lõpus saab vaadata summaarset tabelit, mis näitab lahinus osalenud väeosasid, nende poolt tapetute arvu, üksuste kaotusi ning teenitud kogemuspunkte. Sama lehe pealt saab alt laadida/salvestada, suunduda kas stoori juurde tagasi (vasakpoolne keskmistest) või minna üksuste lehele vägesid täiendama või varustust kohendama.
Tagasi Altdorfi jõudes tuleb välja, et õukonnamaag on taas kord uurinud Liber Mortist ning taas purunematud uksed ära lõhkunud, kuna raamatu avamisel pääses surelike maailma jõle kimäär: " But- accidents will happen when dealing with the occult," nagu ta ise ütles. Pärast vaprat võitlust koletisega, kes koosnes vaid sõrmedest, õnnestus tal ka teada saada, mida Kole Koll oleks kalliskiviga teinud. Nüüd ta seda igastahes õnneks ei tee.
Jääb üle vaid asuda uuesti teele - seekord põhjapool asuva Kislevi poole, kus Nagashi käsi asuma pidavat. Nõiakütt pakub end agaralt kaasa, kuna Kislev olevat täis kõiksugu posijaid ning nõidasid, kes Bernhardti eksiteele võivad viia.
Koolnud ei ole ainukesed, kes võivad vaenlase oma välimusega pakku hirmutada. Ka ogred võivad vaenlasi jooksma ajada. Koolnud on küll igasuguse hirmu vastu immuunsed (kuna midagi koledamat lihtsalt ei leidu), kuid pealetormav rasketes raudrüüdes ratsavägi võib ka julgemal orkil nahavahe märjaks ajada.
Tee viib mööda linnast Talabheim, kuid vastutulnud ogred seletavad, et tee olla hoopis üleujutatud ning pakuvad end teejuhiks sealt mööda pääsemiseks. Ka ogred võib endale saada, kui nendega koos rünnata orkide laagrit.
Lõpuks jõutakse Kislevi piirini, kus üllatus-üllatus, ootab meid jäämaag Vladimir Tormilind, kes juhatab meid oma valitseja tsarinna Katariina juurde.
Kahuri- ning katapulditule eest ei päästa ükski turvis. Seega on hea saata selliseid üksuseid ründama kiired ning odavad üksused. Samuti võib mõni lask tulla võrdlemisi ootamatust ning saata imedemaale poole ratsaväeüksusest. Üleval pildil ei ole näha vastase üksusi (ja sealhulgas katapulti), kuna kalju serv tõkestab üksuste nähtavust.
Tsarinna juures saab täpsemalt teada Nagashi käest, kes tegelikkuses ei ole just päris see, mida nime järgi oletaks. Nimelt elas iidsel aal paharast Nagash. Temal oli võimas sidekick, üks ustav surnumanaja, kellel ei olnud nime. Aegade möödudes panid need, kes tema tulekut kartsid, talle nime: Nagashi käsi.
Tsarinna juurest lahkudes kohtub Morgan vana sõbra Ragnariga, kellega koos nooruses trollipiigasid jahtimas käidud. Ragnaril aga mure, et piigad mehe läinud ning lantimine keerulisemaks muutunud. Ehk aitab Bernhardt hädast välja...
Lisaks mõningatele vastaste üksustele, on maagilised jubinad peidus paljudes ehitistes. Nende kätte saamiseks tuleb neid pisut tulepallikeste või kahuritulega nüpeldada. Paljusid vidinaid ei ole pärast mitmekordset läbimängimist isegi näinud. Nähes vaenlase käest mõnd maagilist eset, tuleb selle kättesaamiseks nad viimseni maha tappa, sest ega paganaid saa väärt esemega lasta pakku joosta...
See poiss just Orbitit ei näri ega Colgatega hambaid ei pese...
Võitluses Nagashi käega oleneb tema vägede arv sellest, kui palju tee peal töllerdatud on. Mida rohkem mängija teekonnal passis (sidequeste tegi), seda võimsamad on vaenlase väed.
Kui Kätu rõõmsalt tagasi jääauku topitud, asub armee tagasiteele Impeeriumisse... Aga ka seal ei anta talle asu ning saadetakse kohe uuele missioonile - Musta Graali otsingule.
Kuigi mäng on totaalne railroader (individuaalselt ei saa stoori suhtes teha mitte mingit valikut), on piisavalt hetkesid, kus mängija valik tõesti mõjutab midagi ning kogu retke jooksul ei teki tunnet, et sunduslik pidev edasiliikumine on kuidagi vale või ebaloogiline. Kogu mängu ümber keerlev jutt on sedavõrd ladus, et tekib tunne, nagu marsiks ise Bernhardti salgas ning kohe hakatakse koolnutele mõõgaga pähe tampima.
Teel Bretonniasse kohtutakse haldja Elrodiga, kes Loreni (kas pole mitte räme rip-off Tolkieni loomingust?) metsa valitsejate käskjalana palub Bernhardti enda Isanda ja Emanda juurde tulla. Temaga kaasa minnes saab metsa vardjatelt kaasa salga haldjavibudega laskureid, kes jõuavad kiiremini lasta kui ükski teine üksus mängus. Lisaks sellele on nad ka üpriski kiired ega hooli väga maastikust.
Mina mängisin seda omal ajal win '98 peal ning 166 MHz ja 32 MB ramiga masinal - töötas nii mis loom. XP peal tekib tal tõsine probleem tänapäeva resolultisoonide ja graafikaajamitega, kuid sellest päästab alt+tab. Vista kohta ei oska öelda... Õnneks ei sõltu mängus mehikeste kiirus protsessorist (nagu Commandoses), mistõttu säilitab mäng mängitavuse ka ilma mõttetute lisavidinateta, mis kiirust piiraksid.
Must Graal hävitatud, pöördub Morgani armee tagasi Atdorfi edasisi juhiseid saama. Kuna kõik kolm kurja vidinat on hävitatud, tuleb Koleda Kolli endaga hakata rinda pistma. Teekond lõunasse on pikk....
Viimaks püramiidini jõudnuna kinnitatakse keha, peetakse veel viimseid kõnesid ning teritatakse relvi...
Bernhardt: "Men! Today we confront the Dread King and his legions. The taste of fear is on your lips. I say: spit it out! Drive out fear with bloodlust. Slay and slay again and you might live. Now... attack! Death to the undead! Give no quarter!"
Lahing Koleda Kolli vastu on küll raske, kuid hoolimata möödavihisevatest nooltest, langevatest kividest ning turvist kraapivatest terariistadest raiub Morgan end paharastini välja, lööb ta round-house-kickiga kummuli ning lükkab oma plagu talle sügavale kõhtu. Paharast teeb vaid "ohhhh" ning lahinguväljale kerkib räme hais, mis paneb ka haistmispuudega isikud nina kirtsutama. Maailm on taas kord päästetud....
Warhammer: Dark Omen'i eelkäijaks on Warhammer: Shadow of the Horned Rat, kus võidelda tuleb võika Skaveni rassiga, kes ähvardab inimkonda oma kaevandustesse ahelaisse panna. Kuna selle mängu puhul on tõesti tegu vana üllitisega, ei ole ma seda senimaani käima saanud... Aga ma ei anna alla.
Järglastest võib ära mainida Warhammer: Mark of Chaos, mis on Dark Omen'ist tugevalt nõrgema stooriga, kuid särab see-eest oma rõveda tänapäevase graafikaga. Warhammer online'st ma parem ei räägigi...
Dark Omen'it on võimalik täiesti legaalselt ka internetist tõmmata, kuna tegu on tänaseks juba abandonware'ga. Kahju ainult, et kogu stoori ära rääkisin... :D
No comments:
Post a Comment