Platvorm: Playstation 1
Playstation ühe peal anti LSD-tripi-simulaatormäng välja ainult Jaapanis, kuid tänu uhketele infotehnoloogiaajastu edusammudele polnud suur probleem paar aastakest tagasi seda mängu ka siin Eestis natuke aega toksida (lihtsalt seepärast, et öelda: "Ma olen mänginud LSD-nimelist unenäosimulaatorit, mis on antud välja ainult Jaapanis" ja et näha, kas see on ka piisavalt haige) ja sain nõnda minagi läbi üheksakümnendate lõpu 3d-graafika ohutult oma arvutitoolil istudes paar happeunenägu ära teha.
LSD nurgelised unenäomaailmad põhinevad mingi jaapani mängudisaineri unenäopäevikul ja on vormitud 90-ndate videomängumaailmade loomise aegunud 3d-juuretisest. Mäng seisneb põhimõtteliselt selles, et sa käid ringi ja vaatad hirmuäratavaid kogumeid 90-ndate 3d-graafikat erinevates vormides. Mängul ei ole lõppu kui sellist ega süžeed või midagi, mis süžeed kuidagi meenutaks - sa käid lihtsalt läbi unenäoliselt kandilise ja nurgelise maailma ning kas soovid seinu vältida või jooksed just vastu seinu - seina vastu minnes lähed sa ühest unenäomaailmast välja ja mäng viskab sulle random-põhimõttel mõne teise 3d-kolka ette. Seinte vastu minemine või mitte minemine on ka põhimõtteliselt peamine asi, mida sa mängus peale kõndimise teha saad ja mis midagi ka mõjutab.
Idee poolest peaks mäng vahepeal õige kõhedaks minema ja sa hakkad ka elavate olenditega kokku puutuma, kes võivad sind ära tappa, kuid mina nii kaugele mängida ei viitsinud. Idee on neil hea, kuid ju pole lsd päris minu rada ja ma ootan parem kui nad järje "Mushrooms: The Dream Continues" ära teevad.
Teha selline unenäomäng veidi parema graafika ja värvikama helilahendusega tänapäeval, mõelda veel leidlikke nüansse juurde, nagu see, et mängija tegelikult midagi teha ka saab ja nõnda juba läheks. Mängijal võiks olla vähemalt valik erinevate esemete, kohtade ja olenditega midagi teha. Ujuda asfaltis autode vahel või astuda vastu tuleva karuga suguühtesse. Eks siis mäng ja ettearvamatu unenäomaailm juba vaatab edasi, kas sa saad asfaltis ujuda või hakkad end lihtsalt ennastunustavalt mööda autoteed hõõruma ja kalaliikutusi tegema ja kas karu hakkab sulle taha panema, muutub ilusaks naiseks ja tuleb kena märg unenägu või muutub ta vanaks naabrimutiks, kes laseb sul oma maksaplekilist kaela suudelda. Aga siin mängus no käi, kurat, lihtsalt ringi ja vaata värvilisi kuubikuid.
Eks ma võin teinekordki sita graafika pealt ühe või mõlemad silmad kinni pigistada küll kui mäng hea on ja olen seda teinud ja teen ka edaspidi, kuid unenäonägemuste kujutamiseks oleksid nad küll pidanud kindlate 2d-maailmade juurde jääma või ootama, kuni nende 3d-juuretis ja oskused sellega ümber käia kuskile mõistetavale tasemele jõuavad. Mäng läks nõnda märksa huvitavamaks siis kui oli näha midagi, mis tegelikult midagi meenutama pidi, nagu tuuleveski või kurg. Nii ägedad kui roosad kaljud ja lilla muruga aasad, mille kohal tiirlevad hirmuäratavad 3d-hulktahukad, ka pole, tugevat sõltuvust sellise kraamiga küll mängijas ei tekita ja pärast mõnda mängutundi suutsin ma suure valuta jätta lsd sinnapaika ja mitte tagasi vaadata ning ei olnud närvilist enese sügamist ja juuste välja katkumist ega midagi. Tegelikult ka lapsed, seda võite proovida - idee on hea, teostus sitavõitu ja see tõesti mitte mingit sõltuvust ei tekita.
6/10
No comments:
Post a Comment