Leidja

Showing posts with label sick. Show all posts
Showing posts with label sick. Show all posts

Tuesday, January 14, 2014

Company of Heroes


Millest mul ikka kirjutada on kui mitte RTS-idest - naine ütleb RTSide kohta alati hästi: "See mäng, kus sa nende pisikeste mehiketsega ringi jooksed." Üks asi, mis RTSi kriitikutel alati varnast võtta on lause: "No see ei ole juu normaalne mäng, kus kaks meest automaatidega tankile otsa peale teevad." Selles suhtes on Company of Heroes kõigile RTS-idega seonduvatele eelarvamustele ideaalne vastulöök. Alustades sellest, et automaat tanki peale ei hakka ei ole püssidega ka võimalik hooneid hävitada. Teine väga lahe omadus on see, et väga tiheda tule või mürsu rahe all satuvad jalaüksused paanikasse ja neid ei ole võimalik vastast tulistama sundida. Kolmas ja minule teada olevalt tõi Company of Heroes mänguritele olukorrast sõltuva majade lagunemise - ehk siis on sul võimalus enda jalaüksustega tanki eest majja varjuda ja kui tank hakkab maja tulistama siis maja laguneb sealt kus tank tabab. Neljandaks suureks plussiks on olustik - mäng ei sisalda mitte ühtegi masinat või relva, mida II Maailmasõjas ei kasutatud.  Lisaks väga tõetruule lahingu simulaatorile ja olustikule on tõsiselt vaeva nähtud ka mängu helilise poolega ja kogu see vaev sai ka tasutud - aastal 2006 tunnistati mäng parimaks arvuimänguks ja tänase päevani peetakse seda üheks parimaks strateegiamänguks.


Ressursid ja üksused

Ressursid on jagatud mängus kolmeks: elavjõud, laskemoon ja kütus. Ressursid kogunevad ajaga ja nende kogunemis kiirust on võimalik kiirendada kaarti peal olevate sektorite hõivamisega. Selle juures on tingimuseks see, et sektorid peavad olema ühendatud sinu baasiga. Elavjõudude eest saab toota üksuseid, mis ei vaja kütust. Naskemoona eest saab muuta enda üksuseid paremini relvastatuks ja kasutada erinevaid omadusi lahingus - näiteks granaate. Kütust on vaja, et ehitada hooneid, arendada tehnoloogiat ja toota masinad.

Üksused jagunevad kaheks jalavägi ja masinad. Mõlemal osapoolel on ühised üksused: pioneerid, snaiper, kuulipiduja rühm, jalaväe rühm jne. Samas on ka mõlemal poole ainuomased üksused sakslastel Raudristi kavalerid, kes kolmekesi on võimeleised võitma endast mitu korda rohkem vastaseid ja ameeriklastel langevarjurid, kes saavad lahingus kaotadud üksuse liikmeid igal pool taastada. Jalaväe rühmad koosnevad kahest kuni kuuest liikmest ja üksus loetakse hävinuks siis kui enam ühtegi liiget elus ei ole. Selleks, et kogenumaid üksuseid alles hoida on võimalik baasis või halftrackide kõrval neisse uusi liikmeid värvata.

Masinate puhul on mõlemal poolel ainsaks ühiseks masinaks suutükk. Masinad omakorda jagunevad kergmasinateks, mis on vastuvõtlikud püssitulele ja soomukiteks, mille vastu aitavad ainult lõhkeained.

Lisaks saab valida mõlemal osapoolel vägede suunitluse. Ühendriikidel on need: jalavägi - spetsialiseerunud kaitserajatistele ja tankitõrje jalaväerühm; õhuvägi - lenukite tuletoetus ja langevarjur üksused ja soomusvägi - võimsamad tankid ja soomukite toetus funktsioonid. Saksamaal: kaitsedoktriin - enda territooriumi kaitsmise tuletoetus ja relvastatud baasi majad; rünnakudoktriin  saab kutsuda kaartiväliseid üksusi ja rünakut hõlbustavad tehnoogiad ja terroridoktriin V2 tiibraketid, Tiger Ace ja Füüreri kisa. 
  

Campaign

Mängu campaign võtab kokku II Maailmasõja sündmused alates normandia dessandist kuni Prantsusmaa vabastamiseni ja missioonide aluseks on võetud tõesti toimunud lahingud. Põimõtteliselt on võimalik läbi teha Saving Private Ryan ja see osa Band of Brothersist, mis hõlmab Normandiat ja Prantsusmaad. missioonide raskus oleneb muidugi valitavast raskusastmest ja hardiga seda ei olekski eriti raske läbi teha kui poleks ühte aga. 

Igal missioonil on lisaks põhiülesandele  ka mõni lisaülesanne või tingimus, mille täitmisel saab kogu vaev autasustatud medaliga. Ja kui juba medalite järgi minna siis seda higi saab olema. Nii mõnigi missioon tähendas seda, et kui esimese viie minuti jooksul tegid kolm vale otsust siis võisid kohe otsast peale alustada.


Skirmish

Ainukesed plussid Campaigni ees on: saad välja arendada kogu doktriini puu ja mängida kas sakslastega. saklaste puhul on ainult harjumatu, kuna igast majast saab jalaväe ja soomusväe üksuseid mõlemaid. Võita on võimalik kas, vastased maa peal ära pühkides või siis võidupunktide peale. Võidupunktide puhul on kaardil kolm punkti, mida kontrollides hakkavad vastase punktid nulli jooksma (peaks mingi sõnaraamatu koostama, et ei peaks kogu aeg enesest mõistetavaid asju kordama).  Ülidselt tekib isu custommapide järele kiiresti aga samas olen ma selle jaoks liiga laisk. Seega mingi vahe oli päris pinget pakkuv mängida nii, et baasis toodad ainult pioneere aga ka see muutub isegi kõige raskema astmega vastaste puhul kiiresti igavaks.

Lõpetuseks

Mingi totter II Maailmasõja mäng oli kus, sai missioonid läbi mängida nii Alliesi kui Axise poolt - Battlefield 1942 vist. Vahepeal olen ka mõelnud, et see mäng võiks sama võimaldada aga samas tundub mõte sellest, et mäng käib tagurpidi ja lõpetuseks surud sa Normandia Dessandi tagasi merre kuidagi debiilsena.












Tuesday, October 29, 2013

Kindlasti parem armastuslugu kui Twilight episood 7 - Starcraft2 Wings of Liberty - Campaign



Ma ei ole vist eriti suur ketser kui ma julgen väita, et RTS-id on oma aja ära elanud, kui neil üldse oma aeg kunagi oli. Vähemalt ei ole näha seda, kus erinevad tootja üritavad on jalga RTS-i tööstuse ukse vahele lükata. Kogu RTS-ide pisike maailm tiirleb ümber mõne nime: Age of Empires, Command & Conquer ja StarCraft. Kui Age of Empires III viimane expansion ilmus kuus aastat tagasi ja Command & Conqueri sarja viimased mängud ei ole eriti laineid löönud siis StarCraft II  lõi ilmudes platsi puhtaks ja ega ei paista ka, et keegi tema trooni kõigutama hakkaks.

Ma ei hakka antud hetkel tegema süvaanalüüsi, miks StarCraft on strateegiamäng number 1 maailmas aga kolm punkti toon ma välja:

  1. Lugu (story)
  2. Tasakaal (balance)
  3. Lõuna-Korea ja professionaalne mängimine.
Kuna see ei ole (ma südamest loodan) mu viimane postitus SC2 teemal siis ma seletan kõik kolm punkti aja jooksul ka lahti.




Wings of Liberty

Wings of Liberty jätkab sealt kus StarCraft Brood War lõppes. Neli aastat on mööda läinud Koprulu sektor, kus tegevus toimub on tagasi seisus, mis oli  enne Suurt Sõda (StarCrafti story line). Zergid (Aliene meenutavad tulnukad, keda juhib Sarah Kerrigan ehk Queen of Blades) on kadunud, Protosed (väga kõrgelt arenenud tulnukate rass) istuvad enda neutraalsel positsioonil ja Terranid ehk inimesed on langenud tagasi Konföderatsiooni mõju alla. Loo keskmes on Jim Raynor ja tema Raynors Raydersi nimelin mässajate punt, kes võitleb Arcturus Mengsk´i juhitava Konföderatsiooni vastu. 

Mäng algab hetkest, kus Jim Raynor kohtab Tychus Findlay´t - vana sõpra, kellel on pakkumine otsida sektorist üles müstilised Xel´naga artifaktid, mille eest on võimalus korralikult raha saada. Selle käigus vabastavad nad ühe koloonia konföderatsiooni võimu alt ja avastavad, et Zergid on tagasi ja nad otsivad samu artifakte, mida nemadki. No ja edasi on ainult hull madin mõingate valiku võimalustega. Põhi misiooniks on koguda artifakti tükid ja nendega Zergide kduplaneedile Charil minna ja Kerrigan uuesti inimeseks muuta. Lisaks on võimalus ka mängida kõrval missioone, mille eest saa väärtuslike researchi punkte ja raha. Kogu viimane missioon sõltub suuresti, millises suunas sa enda campaingi arendad. Arendada saab nelja erineva tehnika puu vahel. Lisaks on võimalus enda üksuseid jäädavalt arendada ja ka palgasõdureid lahti lukustada. 

Kerrigan, Jim Raynor ja Zerathul

No peaks siis tegem juttu ka sellest, miks siis mängu story nii kõva on. Loo keskmeks on romans Jim Rainory ja Sarah Kerrigani vahel, mis sai ootamatu lõpu kui Mengsk kerrigani ohverdas ja StarCraftis ühele planeedile surema jättis. Zergid said Kerrigani kätte ja muutsid ta Queen of Bladesiks. No ja siis sai Kerriganist, kes oma kättemaksu nimel Mengski vastu tappis miljoneid inimesi.  Selle pärast igavest süüd tundev Jim üritas küll ennast viskiga ravida aga lõpuks jäi peale vana hea kättemaks. No ja siis on veel ka stagneerunud Protos´id, kes üritasid kõiki Zerge maha nottida aga kaotasid hoopis kõik, mis neil oli. Aga tagasi Wings of Liberty juurde minnes siis Jim Raynor on õilis rüütel enda täheristlejaga, kes ei kohku tagasi millegi ees, et enda armastatut päästa (No natuke on ka tingitud tema üllus, sellest et Kerriganist sõltub kõigi kolme rassi säilimine.). Kõik see on suurepärse käsikirja ja vahe videotega  kokku sulatatud tervikuks. mis teeb paljudele Holliwuudi filmidelegi silmad ette.


Mängurõõmu jagus hard raskusatmega kolmeks päevaks ja missioone, mida pidi mitu korda otsast alustama oli vähe. Kokku on võimalik mängida kahtekümment üheksat erinevat missiooni, millest kakskümmend kuus on vajalikud mängu läbi mängimiseks. Kolm missiooni on sellised, kus mängija saab valida lõpptulemuse. Väga heaks uuenduseks on auto save´id peale vahe ülesannete täitmist, mis teevad mängu läbi mängimise tunduvalt lihtsamaks. Lisaks on iga missiooni juures võimalik täita lisaeesmärk, mis kajastuvad su kasutajakonto saavutuste all. Kahekümne üheksast missioonist neli on Protostega ja ülejäänud Terraniga, mis on samamoodi uuendus StarCrafti episoodides. Võrreldes Starcraft ühega on campaign-is üks Terrani üksus, mida ei ole võimalik kasutada, lisaks neile ka suur hulk uusi üksuseid.


Kuidagi peaks otsad kokku ka tõmbama? Kui GTA3 seeria mängud välja jätta (ikkagi viis mängu) siis StarCraft ja Brood War on mägud, mille peale ma olen enda elus kõige rohkem aega raisanud ja ma kipun arvama, et kui interneti ühendus rohkem lubama hakkab siis StarCraft 2 lööb selle üle. 




Tuesday, October 8, 2013

Maailma kiireim paanika - Tetris


Täiesti tõsiselt räägin. Eriti kui arvestada installi protsessi, siis tetrisest kiiremini paanikasse viivat mängu annab leida. Konkreetne versioon on saadavl Chrome'i webstore'is - https://chrome.google.com/webstore/detail/tetris/eeehcmbhicglclggakomjhhlmemhjbde?utm_source=chrome-ntp-icon

Asja teeb põnevaks see, et mängu lähtekood on täiesti vabalt saadaval, mis tekitaski minus isu üle vaadata, mille järgi mängus kiirus muutub. Antud hetkel tundus küll, et suvalise koha pealt, sest lvl5 oli juba Try Hard mode, peale mida saabus rage quit. 

Sunday, September 29, 2013

15 aastat hiljem ehk Half-Life


19. Novembril saab viisteist aastat sellest kui legendaarne Half-Life välja lasti ja selle puhul oleks juu kena paar ilusta sõna lausuda. Esimene ilus sõna on see, et ma suutsin kuskilt endale mingi haiguse näraka hankida ja teine on see, et kõige paremaks raviks osutus paar päeva rahulikult viina juua. Need kaks tingimust aga välistasid töö tegemise ja League of Legendsi mängimise, seega tuli endale mingi ajaviide leida. No ja siis võiks veel mainida, et mulle ei meeldi asju lõpetamata jätta, ehk siis kunagi kui mul veel beebihabe oli üritasin ma kuu aega seda mängu läbi mängida kuni jäin mingisse täiesti debiilsesse kohta kinni (tõe huvides - eelviimane boss nimega Gonarch ) ja sinna see asi soikus. 

Siin kohal ma ei kujuta ette, millin on selle blogi keskimine lugeja? Kas samasugune nagu eile mingi TV3 saate külastajad, kes ei osanud "Juulikuu lund" laulda? No ühesõnaga on kaks kuulsat Freemani: üks on Morgan, kes mängib filmides ja teine Gordon, kes peaks psühiaatriga tõsiselt nõu pidama. Gordon on füüsik, kes töötab Black Mesa uurimiskeskuses ja läheb hommikul rahulikult tööle, et mingi järjekordne eksperiment läbi viia. No ja siis läheb kõik viltu (suuremad lugejad võivad l-i asendada t-ga) ja peale plahvatust on kõik kohad täis surnud teadlasi ja dimensioonist Xen pärit tulnukaid. Kuna Gordon on ainuke õnnelik, kelle ihu katab vägev ülikond, mis annab kuskilt kõrgelt alla kukkudes mahedal naisehäälel teada, et nüüd sa murdsid jalaluu - anname sulle valuvaigisteid. Siis kõik ellujäänud arvavad, et paras on Gordon tanki panna, et see maa pealt abi kutsuks. 


Ja kes veel ei teadnud siis Gordon tegi legendaarseks sellise mehise tööriista nagu sõrgkang. No ja siis Gordon vana ullike võtabki ette teekonna maasügavustest maa peale, et abi leida. Tee peal tuleb tal: sõrgkangiga tulnukaid materdada; NPC-dega juttu puhuda ja koos tulnukaid nottida; ronida ringi ventilisatsiooni sahtides, kanalisatsioonitorudes ja kohtades kuhu ükski teine terve mõistusega inimene ei roniks. Poolel teel maa peale tuleb välja, et abi merejalaväelaste näol on juba kohal aga nende jaoks tähendab abi - kuul pähe. Seega lisaks tulnukatele tuleb võidelda ka valitsusega, kes üritab kõike kinni mätsida - hmm see on küll ennekuulmatu. 


Mingi hetk eesimesel päeval tekkisid mul tõsised raskused mängu mängimisega. Ma ei tea kas süüdi oli palavik või viin. Esiteks igakord kui kuskilt nurga tagant mingi kollinärakas välja hüppas tekkis tahtmine püksi lasta. Teiseks olid kohad, kus ma tõsiselt ei tahtnud teha asju, mida mängus edasi liikumiseks tegema pidi.
1. Mitte mingit isu ei olnud üle happevannide esemelt esmele hüpates edasi liikuda. Milline normaalne inimene selle mõtte peale üldse tuleb? Kõik mäletavad mis juhtus Jokkeri ja Harvey Denti-ga Batmanis.
2. Veel vähem oli isu ronida basseini kus ujus ringi hai ja Alieni ristsugutis. No fakk , miks mul on vaja püstol käes minna mingi peletisega võitlema, kui kõik teavad, et poole lihtsam on granaadi või elektriga kala püüda.
3. Assassinid. No kuidas saab mitte vihata ruume, kus jooksevda ringi tegelased, kes lisaks põrandale jooksevad ka mööda seinu ja nii kui sa nad sihikule saad teevad nad seitse saltot ja on kadunud. 
Ma tõesti arvasin, et füüsiku haridusega inimene on mõndadest asjadest elus teadlik ja oskab tänu selle valida loogilisi meetodeid probleemide lahendamiseks. Samas olen ka ise kohanud haritud inimesi, kelle puhul tekivad sügavad kahtlused - kuidas?

No siis vahepeal kui sa oled endale juba korraliku relvastuse hankinud võtavad valitsuse soldatid sind kinni ja viskavad prügipurustajasse. (Arva ära kas koos relvadega.) No ja siis peale mõningat müttamist tuleb välja, et sina oled just see õige jobu, kes peab veel sajas ebameeldivas kohas ringi ronima ja ühe satelliidi orbiidle saatma. Loomulikult see satelliit ei tööta, seega oled jälle sina see jobu, kes peab minema dimensiooni Xen ja seal mingi vesipeast tulnuka mättasse lööma, sest see hoiab dimensioonide vahelist väravat lahti.


Kui keegi arvab, et  ma kuidagi negatiivne olen selle mängu suhtes siis ta eksib rängalt. Mängurõõmu jagub kuskil 15 tunni kanti. Graafika ei ole see, mida tänapäeva oodatakse aga selle eest mängu ennast on kohati kordades rohkem kui enamustes tänapäevastes FPS-ides. Relvastus on korralik ja ühekordsel läbi mängimisel ei jõuagi kõigi relvadega päris sina peale saada. No ja muidugi nostalgia on asi mille mõõtmiseks ei ole veel skaalat välja mõeldud.
Ah jah viisakas oleks vist ära mainida, et tegemist on siis ka tõsise vaarisaga mängunduses, mis pani aluse NPC-dega manipuleerimisele, statsionaarsete relvade kasutamise (kuulipildujad, suurtükid) ja masinatega ringi sõitmisele. 


Monday, January 14, 2013

Just Dance I


Nagu Agu, kes sihvkasid sõi, alustan ma algusest ja ajan jälle kõik süü enda tütre kaela.
Kõigepealt ajan ma tema kaela selle, et ta kuskilt kõhuviiruse välja koukis ja ei luba isa väriseval südamel öist und nautida. Teiseks ajan ma tema kaela selle, et tütarlaps nagu tütarlaps ikka, tunneb ta suurt huvi jalakeerutamise vastu. Sellepeale mõtlesingi, et võiks plikale Dance Padi muretseda ja kõik oligi ilus ja tore seni, kuni mu kaasa mulle ühte väikest asiaati tutvustas:

Friday, January 4, 2013

Achievement hunter, Oktoober - Detsember 2012

Ma olen tükk aega vaadanud kus kõik kribavad siin ja mina istun nagu rudiment nimekirjas. Ometi ma kulutan päris viisakalt aega mängimisele. Vahepeal isegi ebaviiskalt palju, nii et paljud asjad kipuvad kõrvalt venima. Samas ei mängi ma alati selliseid mäng, millest viitsiks või oleks pikalt pajatada. Seega mõtlesin, et teeks siis korra kvartalis väikese ülevaate tõestamaks, et minus ikka voolab mänguri veri.
Postituse nime osas  ei ole ma muidugi eriti originaalne, kuna on olemas sama nimega youtube'i kanal, mida ma vahepeal vahin. Samas minu mängurluse juures on väga määravaks mingite eesmärkide saavutamine, millest on aru saada kui ma mõned postitused olen ära teinud.

Sunday, February 19, 2012

Star Wars: Battlefront

Kunagi kui ma arvuti taga veel täielik nolifer olin, siis kulusid mu õhtud võrgus Battlefieldi lahmides. Mitte, et ma oleks camper snaipri staatusest eriti kaugemale jõudnud aga tore oli vastaste jalaväge tankidega taga ajada ja siis ise selle keskel totaalne käpard olla. Mis mind Battlefieldi juures köitis oli tavalisest see, et loobutud on tavalisest scenario põhisest ülesehitusest, mille asemel on missioonide läbimiseks vaja checkpointe vallutada ja neid enda valduses hoida nii kaua kuni ühel osapoolel punktid nulli jooksevad.
Pooleldi nostalgiast, pooleldi sellest, et ma üritan tulevase väimehe jaoks ideaalset naist kasvatada - vöörandades enda tütart Barbiedest ja asendades selle roosa mõrra Star Warsiga mõtlesin ka Star Warsi Battlefieldi klooni proovida.
Tulemus ei olnud pooltki selline nagu ma ootasin. Kõik Battlefieldist tuttavad asjad on suht üks ühele maha tehtud. See tähendab seda, et lisaks tavalise jalaväelasena ringi jooksmisele saab ka kasutada filmidest tuttavat masinaparki kasutada.
Ainukeseks plussiks on selle juures masinate mitmekesisus, sest miinuseid oli lausa kuhjaga. Esiteks on enamus lendavatest masinatest täiesti kasutud, kuna kaardid on nii väikesed, et korra gaasi vajutades oled juba kaardilt väljas. Samamoodi on nende juhitavus väga kahtlase väärtusega. Igatahes iga kord kui ma mõtlesin, et nüüd ma mängin kangelaslikku pilooti lõpetasin ma kas kiire enesetapuga või lasti mind alla enne kui ma sain kellegi sihikule võtta. Kolmandaks puuduseks võib nimetada filmidest tuntud Speederbike'i, mille selga istumine tähendas ka kiiret enesetappu, sest kaart kus seda kasutada sai oli tihedalt puid täis ja masina enda juhtimine sellel maastikul eeldab, et sa oled asiaat või jedi rüütel. Neljandaks olid mõned masinad enda välimuse kohta jaburalt tugevad. Näiteks see kahejalgne Impeeriumi kana või siis Luke Skywalkeri hõljukauto, mille hävitamine nõuab samapalju pingutamist kui täis soomuses tangi tükkideks laskmine.
Kõige suuremaks pettumuseks sai mulle aga see, et mängus pole võimalik valgusmõõk käes ringi joosta ja hävingut külvata. Isegi mu tütar pidas seda jaburaks. Selle asemel juhib Jedisi või Sithe arvuti ja isegi selle juures on üks täielik möödalaskmine. Kui tavaline sõdur surma saab siis ta alustab mängimist jälle mingist checkpointist aga kangelased on tehtud purunematuks. Mingil kaardil ma üritasin Count Dookut tankiga ära tappa aga otse tabamused kahest torust korraga sundisid teda ainult ette planeerimata saltosi tegema.
Viimaseks suureks puuduseks võib lugeda seda, et raskuastet ei ole võimalik muuta. Selleks ajaks kui ma olin pooled üksikosad, mis võimalik läbi mänginud tapsin ma keskmiselt 40 vastast mängu jooksul, seega kadus ära kvaliteetne ajaviide, mis asendus tuima lahmimisega. Seega kui ma Batllefieldi puhul mängisin päris tükk aega ka üksikuid kaarte, siis antud mängu puhul ei tekkinud seda mõtet kah.
Mängust ka siis paari sõnaga. Tegevus toimub 10 erineva planeedi peal ja kaarte oli midagi 15 ja 20 vahel. Iga kaardi puhul sai suht kiiresti selgeks kuidas vastastele kõige rohkem peavalu valmistada ja midagi eriti pingelist ei olnud. Mängitava karakterid on jagatud nelja erinevasse fraktsiooni: Mässajad, Impeerium, Vabariik ja Droidi. Igal fraktsioonil on viis erinevat üksust, millest neil on kõigil samad: tavasõdur, bazooka tüüp, piloot ja snaiper. Lisaks on igal fraktsioonil oma spetsiaalne karakter: Mässajatel saab Chewbackaga ringi joosta, mis on Star Warsi fanati jaoks kõige suurem pluss selles mängus, Droididel Dorideka - see veerev kaitsekilbiga droid, mis ei ole pooltki nii võimask ui filmis, ning Impeeriumil ja Vabariigil on jetpackiga tüüp, kes on üks parimaid üksusi mängus vastaste punktide hõivamiseks.
Ühesõnaga selle mänguga läksin mina küll alt kuigi lugesin kiitvaid arvustusi enne kui otsustasin järele proovida - ei olnud korraliku Battlefieldi elamust ega ka Star Warsi oma.

Sunday, October 30, 2011

Nintendo Wii

Poolteist kuud tagasi õnnestus meil võita Nintendo Wii ja nüüd ma teeks väikese sissejuhatuse. Kaasa saime kaks mängu Wii Sports ja Wii Sports Resort, millest ma hetkel veel pajatama ei hakka, sest ei ole olnud mahti kõiki mänge proovida.
Kõigepealt alustaks ainsast asjast, mis mind häirib - tutorialid. Iga kord kui sa alustad mängimist siis olenemata skillist peab hakkama klõpsima, et tutorialit mitte läbida. Alguses tundus see kõik tore aga peale mõningast mängimist hakkab rämedal kombel närvidele käima. Siin kohal seletaks ka selle välja hõigatud "skilli" lahti. Wii Sports'i või selle järge mängides pead sa valima endale tegelaskuju ehk Mii. Valida saab mängimise külalisena, mille puhul ei salvestada mängides kogutud skilli punkte. Kui aga teed endale isikliku Mii, siis kõik sinu mängides teenitud punktid lisatakse sinu profiilile ja kui sa suudad mingis mängus 1000 punkti kokku koguda siis oled jõudnud PRO levelile. Mille jaoks see hea on? Nii nagu kõigi arvutimängudega, siis ka Wii Sports'i seeria mängudes on esimesed vastased väga äpud ja nende alistamine ei ole eriti keeruline. Isiklikult tunnen, et kuskil 500 punkti juures lähevad vastased juba raskeks ja mõnes mängus juba tüütult tugevaks.
Nüüd aga sellest, mis mulle Wii juures meeldib. Liikumine! Wii tuletab juba kümne minutiga meelde, et su kehal on lihased, mida sa igapäevaselt kasutada häbitult vähe. Tavalise puldi ja nunchuk'iga ei saa küll jalgu ei pea eriti liigutama aga selle eest käed ja ülakeha saavad mängides korralikult mahvi. Kõik oleneb muidugi ka mängudest, mida mängida - golfi ja bowlingu puhul ei ole liikumine kuigi intensiivne, samas poksis ja mõõgavõitluses võib 15 minutiga ennast täiesti tühjaks rabeleda. Lisaks selle, et pool tundi päevas Wii'ga mängides võid talve jooksul kogu ülakeha peki lihasteks vormida, siis arendab Wii ka väga hästi kordinatsiooni ja reaktsiooni. Paljude mängude juures on väga tähtis kui palju sa ennast liigutad ja kuidas sa ennast liigutad. Näiteks golfi mängides pead täpselt mõõtma kui tugevalt ja kiiresti sa löögi liigutust jäljendad. Liiga tugevalt lüües lendab pall viltu kuhugi võssa ja see tähendab automaatselt miinuspunkti. Seega peab kõigis Wii mängudes enda keha proovile panema, et võimalikult head tulemust saada. Selle juures rõõmustab, mind kõige rohkem see, et minu kuueaastane tütar saab enda üleliigset energiat väga edukalt mängides maandad ja samal ajal ei harjuta endale sisse ühe koha peal persetamist.
Kogu selle jutu peale soovitan ma Wii'd lastega peredele, kuna see on lapse tervisele kindlast kasulikum kui multikaid vaadates ennast paksuks istuda ja füüsilise vormi parandamiseks on Wii ka väga hea abiline. Ah jah peaaegu unustasin, et närve on ka hea maandada, kui ikka millegi peale vihane oled, siis poksimine ja mõõgavõitlus on ideaalsed mängud, kus enda viha maandada.

Wednesday, April 20, 2011

Command & Conquer: Generals - 2003

Kahe tuhandete alguses omandas Electronic Arts Command & Conquer'i seerjaid tootnud Westwood Studios'i ja sellega päästeti ka allakäigul olnud Command & Conqueri seerjad. Kui Red Alert ja Command & Conquer olid muutunud lootusetult ulmelisteks siis Generals tõi mängurid tagasi tänapäeva. Samamoodi muutus tänapäevaseks ka maailma pildi peegeldamine. Kui Command & Conqueri seerja peegeldas sõda Balkanil, Aliansi bürokraatiat ja totalitaarse süsteemi kuul päehe poliitikat ja Red Alert üritas veel maailma sirbi ja vasaraga hirmutada siis tegelikuses olid need hirmud vananenud.
Generals tõi mängurite maailma 21 sajandi hirmud: maailmas järjest suuremaks jõuks muutuva Hiina ja Islami terroristid. Lisaks neile ka vankumatu valguse rüütli USA. Generalsiga astus C&C ka sammu lähemale Blizzardi'le kuna kadus ära külgmine menüü, kust sai üksusi ja hooneid ehitada ja hoonete ehitamiseks võeti kasutusele ehitajad ja üksuste tootis valik koondus hoonetesse. Alles jäi aga elektri vajadus ja superrelvad, millega pool vastase baasi pilbasteks tulistada. Suurimaks muutuseks aga kindrali järgu süsteemi sisse toomine, mis tähendab seda, et iga hävitatud vastase eest jagatakse punkte ja iga järgmise leveli saamise järel saad kindrali menüüst valida uusi võimeid ja üksusi.


Superrelvad on üks põhjus, miks Generals mulle meeldib - tore on vaadata kuidas peale väikest pommitamist on vastase baasist alles jäänud vaid varemed.



Kui aga isu totaalset hävingut külvata, siis tuleb kõigepealt muretsed Command&Conquer Generals Zero Hour lisapakett ja sellele veel ShockWave mod aadressilit: http://www.moddb.com/mods/cc-shockwave/downloads. Ninge peale seda on võimalik nautida väga heade eriefektidega purustustööd.


Kahjuks aga Generalsi järje Zero Hour'iga mindud jälle liiga ulmeliseks, mis paneb mind originaal versiooni pooldama. Aga väike ülevaade Zero Hour'i uuendustest.


Nagu vaikselt selgund toimub siis madistamine kolme erineva fraktsiooniga. Tehniliselt väga arenenud USA, kelle parimaks löögirusikaks õhuvägi. Mängu alguses koheselt Comanche rush'i tehes ei ole eriti pikka mängu oodata. USA miinusteks on kallis tehnika ja suur nõudlus elektri järele. Minu jaoks ei olnud USA missioonid pingelised kuna neil on kõige igavam superrelv ja üksusi oli vähe.
kogu mängu lemmik missiooniks kujunes hiina viimane missioon, kus ühe hästi paigaldatud Nuke Cannoniga suutsin ma enamuse vastase hordidest tagasi lüüa. Hiina suur pluss on tuumapomm ja väga hea baasikaitse. Miinuseks aga vajadus lüüa vastaseid massiga. Kõige tõhusamaks osutus Gatlling Cannonitega ründamine, kuna need ei ole haavatavad jala ja õhuväe poolt.
Lemmikus osutus mängimine GLA-ga. Kuna nende üksused on tuttavad alates liivakastist. Mängu ajaloo parim tegu on vana hea Bellarussi tutvustamine maailmale Toxin Tractori näol.
Või siis enesetapu terroristid, kes autodesse paigutatuna saavad teha autopomme. Lisaks ka Kolhoosi garaažist pärit GAZ'id mille peale on piagutatud õhutõrje kahurid. Üldiselt ei ole peale Scud launcheri GLA arsenalis mitte midagi sellist, mille tegemiseks A-Rühmal üle kahe tunni aega läheks.
AI kohta ei ütle ka mitte ühtegi halba sõna, sest arvuit loodud vastased reageerivad väga kiirest sinu rünnakule - vähemalt seni kuni ressursid pole mänguväljakul otsa saanud.
Lõpetuseks ka üks näide sellest, et GLA arsenal on ka päris maailmas kasutusel.

Friday, October 29, 2010

Command & Conquer: Tiberian Dawn 1995


Command & Conquer: Tiberian Dawn on kindlasti üks strateegiamängude klassikuid, seda tõestab kasvõi see kui palju mänge on toodetud selle kaubamärgi all. Klassikalisest Command & Conquer'ist on välja kasvanud kolm eraldi seeriat: Tiberian'i, Red Alert'i ja Generals'i. Klassikaline C&C paneb aluse Tiberian'i saagale, mille keskmes on meteoriidiga Tiberi jõe äärde saabunud keemiline organism, mis hävitab kõik bioloogilise organismid ja muudab metallid väärtuslikuks elemendik Tiberiumiks, mille energeetilised võimalused on lõpmatud. Mängija saab mängus valida kahe poole vahel: Brotherhood Of Nod'i (NOD) nimeline salaühing, mille liidril Kane'il on soov maailma valitsema hakata ja Global Defense Initiative (GDI), kelle eesmärgiks on säilitada vana maailma kord ja peatada Kane. Mäng on vaba vara ja on alla laetav leheküljelt: http://www.commandandconquer.com/classic ainus viga, mis on on see, et mängu Windows XP peal mängimiseks on vajatõmmata XP patch ja selle folderisse tõstmise järel ei ole võimalik enam mitmikmissioone mängida.

Seega ainuke lõbu, mis jääb on 28 story missiooni. Kuna ma ei olnud tükk aega mänginud ühtegi C&C mängu, siis läks alguses natuke harjumiseks ja karjumiseks, sest 1995 aasta mängult ei saa oodata seda mida tänapäeva mängudelt. Põhi häda on selles, et kõik üksused on suht koht sajaga lollid. Eriti närvi ajasid tiberiumikorjajad, kes jäid pidevalt mingi kaljunuki tahapidama, sest nii oli kõige otsem tee baasi. Teiseks häris tugevalt see, et üksused vastaste hooneid automaatselt ei tulista ja kui annad käsu kuhugi minna siis on vaja teepeal iga ette juhtuva vastasega tüli norima hakata. Üldiselt tuli alguses natuke vaeva kah missioonidega näha, kuna vastane on mõningate asjadega alati eelis seisus: tal on alati raha rohkem, ta on tehnoloogia levelilt alati ühe võrra ees ja ta võib ehitada ükskõik kuhu kaarti peal. Viimane asi häiris meeletult, kuna iga kord kui sa mõne kaitserajatis maha võtsid tekkis see kohe uuesti, mis tähendas seda, et alati pidi leidma mõne üksuse, kelle sai vastava ruudu peale seisma jätta. Häiris ka natuke, see et osasi üksusi ei ole võimalik endal ehitada. AI on väga algeline, sest kõige kiirem ja lihtsam viis missiooni kiirelt läbi teha oli sandbagimine, ehk siis hakkasid enda baasi juurest liivakotte ritta laduma, kuni jõudsid vastase baasi väravateni ja siis ehitaid selle kinni ja vastane lihtsalt passis seal sees kuni sa kogusid väed kokku ja ta maatasa tegid. Ja nagu vanadel C&C mängude puhul põhiline siis inseneridega vastase baasi ülevõtmine on üks tõhusamaid rünnakuid. Mõlemal osapoolel olid oma plussid ja miinused. GDI'l on tugevamad üksused ja õhujõud, mida saab kasutada aga super relv Ion Cannon imeb sajaga, kuna sellega saab ainult mehi põhimõtteliselt tappa. NOD'il aga on kirremad üksused aga selle eest tulejõust jääb vajaka, samas on nendega lihtsam baasi kaitsta ja tuumapomm on päris korralik wipeout.

Graafika - sellist mängu installerides ei saa graafikale mingeid ootusi panna ja lõpuks harjus isegi ära.
Heli - soundtrack oli ausaltöeldes parem kui oleks kunagi loota oskand.
Vahe videod - tore, et nad olema on aga tänapäeval on juba paljud mängud parema graafikaga. Pluss näitlejatöö nendes videotes oli alla igasugust arvestust.
Ajaviide - aluses natuke oli aga lõpuks kui sandbagimine selge oli siis sai vahepeal rahulikult suitsu käia tegemas ja loota, et tibeeriumi koristajad kuhugi kinni ei kiilu.
Miks mängida? - Klassika.
Midagi lahedat? - GDI esimene missioon on Eestis - kahjuks kedagi nägupidid ära ei tundund.
Varia - Relvastus on selgelt veel 80-dates, kus pöörati rõhku ja pikamaa pommitamisele, kõige võimsamad üksused on tankid ja lahinguhelikopterid alles hakkasid moodi tulema. Muidugi on võetud malli ka tolle aegsest maailmast (1995), sest siis oli Jugoslaavia ja Slobodan Milošević maailmas kurjuse aluseks. Nii on ka selles mängus Kane'i peakorter Bosnias Sarajevos. Ah jah NOD'i kampaani lõpus tuleb valida millise ühest neljast vaba maailma sümbolist sa õhku lased: Valgemaja, Eiffeli torni, Brandeburgi väravad või Londoni parlamendihoone. Ja lõpetuseks meenutab kogu Brotherhood Of NOD neid Saksa pätte, keda John McClane Die Hardi filmides mättasse taob aga need tunduvad veel lollimad.

Monday, October 18, 2010

The Simpsons Hit & Run 2003 ver. 1.01



See on küll juba varem avaldatud tükike, kuid nagu dokumenteerides ikka juhtub siis teed ühe versiooni valmis ja peale kolme kordset läbilugemist tunned, et pool juttu on puudu. Noh ja siis lisaks see, et mind õnnistati meeletu auga ja ma ka siin võin oma sõltuvushaigusest pajatada siis mõtlesin, et tuleks kiiresti see neitsinahake katki teha.

Enamus minu põlvkonna tutavaid, kes mul on gamerid ja kuna ma õpin IT-d siis nende hulk kasvab pidevalt. Mingi vahe rikkus kool igasuguse isu arvutimängude vastu aga vaikselt olen ma sellest tõvest üle saamas. Lapsevanemana üritasin ma enda tütrele head meelt teha ja installisin Simpsonit Hit & Run'i aga kuna plika on veel liiga noor, siis lõpuks pidin ma ise seda mängima. Ma küll alguses puiklesin meeleheitlikult vastu aga lõpuks sai vana pahe minust võitu.



Ülevaade
Mängus on seitse levelit, millest kas tükkis saab Barti ja Homeriga mängida, lisaks veel Marge'i, Lisa ja Apuga üks level. Igal tegelasel on hunnik kostüüme, mida saada vahetada ja kõik on kuidagi seotud multikaga, lisaks on kostüümidel väike salajane külg kah, mida alguses ei märka - natuke aega ühe koha peal passides hakkavad tegelased aja viitmiseks midagi tegema ja iga kostüümiga on see tegevus erinev. Kaarte on kolm, mis erinevates levelites natuke muutuvad. Kogu mäng on täis tutavaid tegelasi, kohti ja esemeid multikast (milline üllatus). Mängu story on seotud Springfieldi ilmunud kokaga ja see viib lõpuks välja selleni, et Homer peab hävitama tulnukate laeva. Igas levelis on seitse põhi story missiooni ja üks lisamissioon, mille täitmise eest saab ühe auto. Põhi story missioonid hõlmavad enamasti autoga ringi kihutamist, mis jaguneba kas võidusõiduks, millegi kogumiseks või vastase auto lõhkumiseks. Neljakümne üheksast missioonist kolm või neli tükki olid tõsiselt peadmurdvad.

Lisaks missioonidele on mängus hulga pudipadi mida tuleb koguda: kogumiskaartid; kaameraherilased (need tuleb levelis kõik puruks peksta); gagid (asjad, mis tavaliselt lagunevad peale kasutamist), tegelaste riided; autod ja siis veel igas levelis kolm võidusõitu, mis tuleb võita. Iga leveli, mille täidad 100% eest saad ühe mitmiku mängu võidusõiduraja lahti. Lisaks kogudes kokku kõik kogumiskaartid ja viies need kolmandas levelis koomiksipoodi saad vaadata kinos Itchi ja Scratchi multikat.

Põhiline mängu läbimise juures on algusest peale võimalikult palju münte koguda, mille eest siis riideid ja autosi osta. Esimestes levelites ei pööra müntidele eriti tähelepanu, kuna asjad on väga odavad ja münte jääb kuhjaga üle siis lõpu levelites jääb raha nii palju puudu, et mängu 100% läbimiseks pidin ma kolm tundi panuste peale võidusõite tegema. Kõige lihtasm on münte buzzcola kaste ja automaate lõhkudes, lisaks on tänavad täis objekte (lambid, puud, liiklumärgid, jne..) mida lõhkudes saab ka münte. Selleks, et lõhkumist kontrolli all hoida on aga ringikujuline mõõdik, mille täis saades hakkab politsei sind taga ajama ja kätte saades teevad 50 münti trahvi, mis on kordades rohkem kui on võimalus saada asju järiest puruks sõites. kogu ülesehituse poolest sarnaneb mäng minu isikliku kirstunaela - GTA seerjaga, seega kui oled GTA-d mänginud siis midagi uut ei tohik olla. Muidugi üks asi, mida GTA-s ei saa kunagi olema on Zombie level, kus konte lenda rataste alt ja kõlarid loovad Halloweeni meeleolu. Ning enne kui ma teistkordselt jutuotsa kokku tõmban, siis üks asi on veel, millest hakkad puudst tundma, kui ei mängi aga juhtud näiteks telekast Simpsoneid vaatama. Muusika! Kuna mängus on Simpsonite theme saanud mõned remixid, siis tavaline tundub pärast liiga igav.

Plussid

Mängus suurim pluss on see, et puudub elude süsteem ehk siis surma pole võimalik kunagi saada. Ainus mida võid kaotada on mündid, millest on kõige lihtsam lahti saada politsei trahvide, autode vrakiks sõitmise ja herilastega võitlemisega. Muidugi lisaboonuseks on mäng kõigile neile kellele meeldivad Simpsonid, sest multikast tutavat huumorit jagub.

Miinused

Kuna tegemist on konsooli peale mõeldud platvormmänguga siis, on liikumine klaviatuuriga väga ebamugav ja vahepeal tekivad augud, kus ei ole võimalik enda karakterit näha. Teiseks muutuvad missioonid mingil hetkel liiga üksluiseks. Kolmandaks kui ei ole erilin rallimängude austaja siis tunduvad mõned ajasõidud võimatutena.