15 aastat hiljem ehk Half-Life

19. Novembril saab viisteist aastat sellest kui legendaarne Half-Life välja lasti ja selle puhul oleks juu kena paar ilusta sõna lausuda. Esimene ilus sõna on see, et ma suutsin kuskilt endale mingi haiguse näraka hankida ja teine on see, et kõige paremaks raviks osutus paar päeva rahulikult viina juua. Need kaks tingimust aga välistasid töö tegemise ja League of Legendsi mängimise, seega tuli endale mingi ajaviide leida. No ja siis võiks veel mainida, et mulle ei meeldi asju lõpetamata jätta, ehk siis kunagi kui mul veel beebihabe oli üritasin ma kuu aega seda mängu läbi mängida kuni jäin mingisse täiesti debiilsesse kohta kinni (tõe huvides - eelviimane boss nimega Gonarch ) ja sinna see asi soikus. 

Siin kohal ma ei kujuta ette, millin on selle blogi keskimine lugeja? Kas samasugune nagu eile mingi TV3 saate külastajad, kes ei osanud "Juulikuu lund" laulda? No ühesõnaga on kaks kuulsat Freemani: üks on Morgan, kes mängib filmides ja teine Gordon, kes peaks psühiaatriga tõsiselt nõu pidama. Gordon on füüsik, kes töötab Black Mesa uurimiskeskuses ja läheb hommikul rahulikult tööle, et mingi järjekordne eksperiment läbi viia. No ja siis läheb kõik viltu (suuremad lugejad võivad l-i asendada t-ga) ja peale plahvatust on kõik kohad täis surnud teadlasi ja dimensioonist Xen pärit tulnukaid. Kuna Gordon on ainuke õnnelik, kelle ihu katab vägev ülikond, mis annab kuskilt kõrgelt alla kukkudes mahedal naisehäälel teada, et nüüd sa murdsid jalaluu - anname sulle valuvaigisteid. Siis kõik ellujäänud arvavad, et paras on Gordon tanki panna, et see maa pealt abi kutsuks. 

Ja kes veel ei teadnud siis Gordon tegi legendaarseks sellise mehise tööriista nagu sõrgkang. No ja siis Gordon vana ullike võtabki ette teekonna maasügavustest maa peale, et abi leida. Tee peal tuleb tal: sõrgkangiga tulnukaid materdada; NPC-dega juttu puhuda ja koos tulnukaid nottida; ronida ringi ventilisatsiooni sahtides, kanalisatsioonitorudes ja kohtades kuhu ükski teine terve mõistusega inimene ei roniks. Poolel teel maa peale tuleb välja, et abi merejalaväelaste näol on juba kohal aga nende jaoks tähendab abi - kuul pähe. Seega lisaks tulnukatele tuleb võidelda ka valitsusega, kes üritab kõike kinni mätsida - hmm see on küll ennekuulmatu. 

Mingi hetk eesimesel päeval tekkisid mul tõsised raskused mängu mängimisega. Ma ei tea kas süüdi oli palavik või viin. Esiteks igakord kui kuskilt nurga tagant mingi kollinärakas välja hüppas tekkis tahtmine püksi lasta. Teiseks olid kohad, kus ma tõsiselt ei tahtnud teha asju, mida mängus edasi liikumiseks tegema pidi.

1. Mitte mingit isu ei olnud üle happevannide esemelt esmele hüpates edasi liikuda. Milline normaalne inimene selle mõtte peale üldse tuleb? Kõik mäletavad mis juhtus Jokkeri ja Harvey Denti-ga Batmanis.

2. Veel vähem oli isu ronida basseini kus ujus ringi hai ja Alieni ristsugutis. No fakk , miks mul on vaja püstol käes minna mingi peletisega võitlema, kui kõik teavad, et poole lihtsam on granaadi või elektriga kala püüda.

3. Assassinid. No kuidas saab mitte vihata ruume, kus jooksevda ringi tegelased, kes lisaks põrandale jooksevad ka mööda seinu ja nii kui sa nad sihikule saad teevad nad seitse saltot ja on kadunud. 

Ma tõesti arvasin, et füüsiku haridusega inimene on mõndadest asjadest elus teadlik ja oskab tänu selle valida loogilisi meetodeid probleemide lahendamiseks. Samas olen ka ise kohanud haritud inimesi, kelle puhul tekivad sügavad kahtlused - kuidas?

No siis vahepeal kui sa oled endale juba korraliku relvastuse hankinud võtavad valitsuse soldatid sind kinni ja viskavad prügipurustajasse. (Arva ära kas koos relvadega.) No ja siis peale mõningat müttamist tuleb välja, et sina oled just see õige jobu, kes peab veel sajas ebameeldivas kohas ringi ronima ja ühe satelliidi orbiidle saatma. Loomulikult see satelliit ei tööta, seega oled jälle sina see jobu, kes peab minema dimensiooni Xen ja seal mingi vesipeast tulnuka mättasse lööma, sest see hoiab dimensioonide vahelist väravat lahti.

Kui keegi arvab, et  ma kuidagi negatiivne olen selle mängu suhtes siis ta eksib rängalt. Mängurõõmu jagub kuskil 15 tunni kanti. Graafika ei ole see, mida tänapäeva oodatakse aga selle eest mängu ennast on kohati kordades rohkem kui enamustes tänapäevastes FPS-ides. Relvastus on korralik ja ühekordsel läbi mängimisel ei jõuagi kõigi relvadega päris sina peale saada. No ja muidugi nostalgia on asi mille mõõtmiseks ei ole veel skaalat välja mõeldud.

Ah jah viisakas oleks vist ära mainida, et tegemist on siis ka tõsise vaarisaga mängunduses, mis pani aluse NPC-dega manipuleerimisele, statsionaarsete relvade kasutamise (kuulipildujad, suurtükid) ja masinatega ringi sõitmisele. 

Aliens: Colonial Marines

Veidi vähem kui kuu aja eest ilmunud A:CM on saanud valdavas enamuses hävitavaid arvustusi. Frantšiisi fännina otsustasin mängule siiski võimaluse anda. Pärast tunniajast proovimist võin kindlalt väita, et teistel arvustajatel oli õigus. A:CM on lihtsalt jura: mitte solvavalt halb, ent kahjuks ka ilma ühegi säravama elemendita, mis ümbritseva keskpärasuse seast välja paistaks.

Sisene oma rühmakaaslasega uude ruumi või koridori; lase vastased maha; oota, kuni rühmakaaslane uue ukse avab; korda tegevust ad nauseam. See on sõna otseses mõttes kogu mäng. Põhimõtteliselt on tegu lasketiiruga – enamikul juhtudest tulevad vaenlased sinu poole sirget koridori mööda, andes sulle küllalt võimalust nad sihikule võtta ja tappa. Pärast umbes iga kümnendat ruumi saad oma meeletu taktikalise ande eest ametikõrgendust ja uue relva. Kogu moos.

Erinevalt enamikest viimase kümnendi shooteritest võib su mariin kanda korraga kaasas palju eri relvi. Kõlab vingelt? Tead, mis mäng veel sellist asja võimaldas? Faking Doom! Üldse on selle relvade kaasaskandmisega natuke veidrad lood. Ühelt poolt on sul põhi- ja kõrvalrelv (ehk siis nagu moodsates FPSides kombeks). Teisalt aga saad sa kasvõi keset lahingut minna menüüsse ja kummagi relva mingi muu vastu ära vahetada, muutes primary-ja-secondary-süsteemi täiesti mõttetuks.

Achievement hunter, Oktoober - Detsember 2012

Ma olen tükk aega vaadanud kus kõik kribavad siin ja mina istun nagu rudiment nimekirjas. Ometi ma kulutan päris viisakalt aega mängimisele. Vahepeal isegi ebaviiskalt palju, nii et paljud asjad kipuvad kõrvalt venima. Samas ei mängi ma alati selliseid mäng, millest viitsiks või oleks pikalt pajatada. Seega mõtlesin, et teeks siis korra kvartalis väikese ülevaate tõestamaks, et minus ikka voolab mänguri veri.
Postituse nime osas  ei ole ma muidugi eriti originaalne, kuna on olemas sama nimega youtube'i kanal, mida ma vahepeal vahin. Samas minu mängurluse juures on väga määravaks mingite eesmärkide saavutamine, millest on aru saada kui ma mõned postitused olen ära teinud.

Star Wars: Battlefront

Kunagi kui ma arvuti taga veel täielik nolifer olin, siis kulusid mu õhtud võrgus Battlefieldi lahmides. Mitte, et ma oleks camper snaipri staatusest eriti kaugemale jõudnud aga tore oli vastaste jalaväge tankidega taga ajada ja siis ise selle keskel totaalne käpard olla. Mis mind Battlefieldi juures köitis oli tavalisest see, et loobutud on tavalisest scenario põhisest ülesehitusest, mille asemel on missioonide läbimiseks vaja checkpointe vallutada ja neid enda valduses hoida nii kaua kuni ühel osapoolel punktid nulli jooksevad.
Pooleldi nostalgiast, pooleldi sellest, et ma üritan tulevase väimehe jaoks ideaalset naist kasvatada - vöörandades enda tütart Barbiedest ja asendades selle roosa mõrra Star Warsiga mõtlesin ka Star Warsi Battlefieldi klooni proovida.
Tulemus ei olnud pooltki selline nagu ma ootasin. Kõik Battlefieldist tuttavad asjad on suht üks ühele maha tehtud. See tähendab seda, et lisaks tavalise jalaväelasena ringi jooksmisele saab ka kasutada filmidest tuttavat masinaparki kasutada.

Ainukeseks plussiks on selle juures masinate mitmekesisus, sest miinuseid oli lausa kuhjaga. Esiteks on enamus lendavatest masinatest täiesti kasutud, kuna kaardid on nii väikesed, et korra gaasi vajutades oled juba kaardilt väljas. Samamoodi on nende juhitavus väga kahtlase väärtusega. Igatahes iga kord kui ma mõtlesin, et nüüd ma mängin kangelaslikku pilooti lõpetasin ma kas kiire enesetapuga või lasti mind alla enne kui ma sain kellegi sihikule võtta. Kolmandaks puuduseks võib nimetada filmidest tuntud Speederbike'i, mille selga istumine tähendas ka kiiret enesetappu, sest kaart kus seda kasutada sai oli tihedalt puid täis ja masina enda juhtimine sellel maastikul eeldab, et sa oled asiaat või jedi rüütel. Neljandaks olid mõned masinad enda välimuse kohta jaburalt tugevad. Näiteks see kahejalgne Impeeriumi kana või siis Luke Skywalkeri hõljukauto, mille hävitamine nõuab samapalju pingutamist kui täis soomuses tangi tükkideks laskmine.
Kõige suuremaks pettumuseks sai mulle aga see, et mängus pole võimalik valgusmõõk käes ringi joosta ja hävingut külvata. Isegi mu tütar pidas seda jaburaks. Selle asemel juhib Jedisi või Sithe arvuti ja isegi selle juures on üks täielik möödalaskmine. Kui tavaline sõdur surma saab siis ta alustab mängimist jälle mingist checkpointist aga kangelased on tehtud purunematuks. Mingil kaardil ma üritasin Count Dookut tankiga ära tappa aga otse tabamused kahest torust korraga sundisid teda ainult ette planeerimata saltosi tegema.
Viimaseks suureks puuduseks võib lugeda seda, et raskuastet ei ole võimalik muuta. Selleks ajaks kui ma olin pooled üksikosad, mis võimalik läbi mänginud tapsin ma keskmiselt 40 vastast mängu jooksul, seega kadus ära kvaliteetne ajaviide, mis asendus tuima lahmimisega. Seega kui ma Batllefieldi puhul mängisin päris tükk aega ka üksikuid kaarte, siis antud mängu puhul ei tekkinud seda mõtet kah.
Mängust ka siis paari sõnaga. Tegevus toimub 10 erineva planeedi peal ja kaarte oli midagi 15 ja 20 vahel. Iga kaardi puhul sai suht kiiresti selgeks kuidas vastastele kõige rohkem peavalu valmistada ja midagi eriti pingelist ei olnud. Mängitava karakterid on jagatud nelja erinevasse fraktsiooni: Mässajad, Impeerium, Vabariik ja Droidi. Igal fraktsioonil on viis erinevat üksust, millest neil on kõigil samad: tavasõdur, bazooka tüüp, piloot ja snaiper. Lisaks on igal fraktsioonil oma spetsiaalne karakter: Mässajatel saab Chewbackaga ringi joosta, mis on Star Warsi fanati jaoks kõige suurem pluss selles mängus, Droididel Dorideka - see veerev kaitsekilbiga droid, mis ei ole pooltki nii võimask ui filmis, ning Impeeriumil ja Vabariigil on jetpackiga tüüp, kes on üks parimaid üksusi mängus vastaste punktide hõivamiseks.
Ühesõnaga selle mänguga läksin mina küll alt kuigi lugesin kiitvaid arvustusi enne kui otsustasin järele proovida - ei olnud korraliku Battlefieldi elamust ega ka Star Warsi oma.

The Typing of the Dead (1999)

Platvorm: Mängisin PC-l. Saab ka konsoolil või paaril.

Maailma lõpp on vist ukse taga, sest surnud käivad mööda tänavaid ja muteerunud mitmepealised või hoopis peadeta olendid söövad majasid inimlihast tühjaks. Kõige meile teadaoleva tulevik on vaid sinu - sega konsooli klaviatuuriga ringi jooksva eriagendi - ja sinu kaaslaste käes. Et õppida kiiresti ja vigadeta õigesti kirjutama enne kui on liiga hilja. Enne kui on liiga hilja.

Hankisin ma selle hurmava pala ja kõmmutamismängude vaieldamatu pärli õige mitu aastat tagasi ja siis mängisin teda ka rohkem, kuid lükkan rõõmuga ka nüüd ja jälle mõnikord uuesti tööle, sest lisaks sellele, et mäng on seda väärt ja ta kohe kindlasti on, ei nõua see mingit üleliigset süvenemist ka ja keeruliste reeglite selgeks tegemist, mida kõik need üle pea suured ja keerulised uuema aja rollimängud nõuavad, kus sa pärast kolme kuud mängimist seod omale monitori kaela külge ja hüppad aknast välja, sest sa pole maganud mitu nädalat, ega teinud tööd ega midagi muud kui metsades orke tapnud kuude viisi ja su tegelane tõusis just levelile kolm ja tal on piisavalt ressursse, et omale plekist mõõk osta ja sellega on tal võimalik temaga samal levelil olevate metsajänestega võideldes ehk ellu jääda. EHK ellu jääda - šansid on nõnda 50/50. TTOD mõte ongi täpselt selline lihtne, mille loeb mängu nime lugedes kohe välja kui natuke mõtlemisannet antud on, et toksid sõnu ja lauseid piisavalt kiiresti õigesti klaviatuuril sisse enne kui zombi sinuni jõuab, su pea pooleks tõmbab ja aju näljase korinaga kõrist alla ajab või mootorsae su tuksuvasse kehasse surub. Ja siis on need mõned zombid, kes ründavad sind riidepuude või peldikupumpadega...

Kogu mäng ülesannetest videolõikudeni ja eriti voice-acting, mille jaoks tegijad inspiratsiooni tarvis vaatasid ehk filmi "Troll 2" või mõnda teist sellist klassikut, on hautatud paksus camp-kastmes ja tänu sellele on see ka nõnda suupärane pala.

On põhiliinisüžee, kus sa liigud ringi (või, noh, su tegelane liigub ringi ilma et sa selle pärast pead peaksid vaevama) ja lahendad zombiepideemiamüsteeriumit elavaid surnuid oma sega klaviatuuriga rohelisteks mulitavatekst tükkideks tulistades ja on lisaks ka õige mitu erinevat mängumode'i, nagu drillid, kus saad erinevaid oskusi rekordite peale taguda ja kui on veel paar kaasmängijat, kes viitsivad üksteist rekorditega üle trumbata, siis on siin tegevust ja meelelahutust õige pikaks ajaks ning ehk avastab pärast mängimis ka, et kirjutamine läheb nüüd kuidagi enneolematult kiirelt. Ehk unustad ainult selle ära, et mujal on teinekord tarvis tühikuid ka kasutada ja tähesuurus omab ka mingit tähtsust.

Disainerid pole aga suu ega näppude peale kukkunud ja kuna seda camp-kastet on kuhjaga, siis ei muutu kirjutamisülesanded kiiresti tüütuks ka, sest ikka tuleb mõni natuke parem sõna- või lausepärl. Peale mõningast mängimist viimaks nii naljakas ei tundu kui sa pead mootorsaega sinu suunas viibutava zombi käest pääsemiseks õigesti sisse kirjutama "Palun mulle pakk uriinipidamatuse vastaseid tablette" või ilastavale mutandile toksima valmis etteantud keskpäraseid külgelöömiskatseid, kiitma ta säärejooksu, taguma parvele ajunäljas korisevatele elavatele surnutele lähisidariikide nimesid või hüppavad sulle korraga kallale kamp agressiivseid ebardeid, kellel on kõigil pikad jaapani nimed, nagu Kobayashi Matsunatawabematsuichi või jookseb sulle vastu peldikupuhastuspumbaga varustatud koolnu, kelle pea kohale on kirjutatud "a lovely sunrise". Olgem ausad, viimaks see enam pausi panemise ja teistele näitamise vääriliselt naljakas ei ole, kuid see on siiski päris hea.

Teinekord jääb küll sisse tunne, et oleks nende tekstiülesannete loomisega ise veel kaugemale läinud ja nõnda kuluks mängule väga ära mingi custom-sõnavara loomise lisa, kuid ilma selleta on tegijad üht-teist päris head kokku kirjutanud ja kes see sellist klaveriharjutust ikka tegelikult mängida viitsiks ilma selle hea camp-kastmeta ja selleta, et saab zombide ajusid mööda asfalti pritsida.

"Typing of the Deadi" leiab endale näiteks torrentilehtedelt päris lihtsalt ja see on üks neist haruldastest juhtudest ka, kus hea mäng läheb XP peal tööle kohe esimesel katsel ja igasuguse vaevata.

8/10