Stanley Parable

Võib öelda, et mäng, kuigi ei tea, kas on. Valikutega on alati nii, nagu on, ja kunagi ei tea, kes räägib tõtt ja kes valetab. Mängige.

Brothers: A Tale of Two Sons

Ütlen alustuseks ära ühe diskleimeri, mis minu meelest väga oluline on - nagu näete, on siin žanriks märgitud adventure ja puzzle, sest nii on ametlikult kirjas. Tegelikult pidi veidi mõne koha peal ajusid ragistama küll, aga põhiliselt oli see ikka selline jookse-karga-hoia kinni-jookse edasi mäng.

Teiseks. Seal on küll kohti, kus võib reaalselt auku kukkuda ja surma saada ja sel juhul peab uuesti alustama, aga suurema osa ajast hüppavad tüübid automaatselt. Lisaks salvestab mäng end nii tihti, et sel juhul ei pea eriti kaugelt uuesti alustama. No näiteks see koht, mida pildil on kujutatud - seal ei ole võimalik alla kukkuda.

Mis selle mängu siis põnevaks teeb? Asja teeb huvitavaks see, et see on mõeldud puldiga mängimiseks (mina seda ka tegin) ja mängitakse kahe vennaga korraga - s.t. tihti eeldavad ülesanded seda, et poisid midagi samaaegselt teeksid, nii et koordinatsiooni ja rööprähklemist treenib küll, kui pead paralleelselt kahte vanti elus hoidma.

Täpselt sellises pikkuses, nagu see mäng on (3-4 tundi), on see ideaalne, aga sellest rohkem ei viitsiks eriti sellist mängu mängida. Sellisena on see aga väga armas meelelahutus. Mina olin lõpus juba üsna tüdinenud ja ootasin juba, et see läbi saaks, aga ma ei heidaks sellest hoolimata mängule midagi ette - "hüppa ja karga" pole lihtsalt päris minu žanr. Neile, kellele see sobib, on see kindlasti lausa suurepärane.
Lisaks. Mulle meeldis nende väljamõeldud keel, lõpuks õpib päris mitu sõna ära ja hakkab taipama, kus on liide ja kus miski muu. :D Ja muidugi graafika, see mäng on VÄGA VÄGA VÄGA ilus. Mängige, mängige.

The Wolf Among Us

Mängisin sellist mängu ühel pikemal laiskushetkel. Nagu tähelepanelikumad märkavad, on taas tegu Telltale'i toodanguga ja gameplay poolest läheb see Walking Deadiga samasse auku. Ehk siis tegu on sellise adventuremänguga, mida nimetatakse interaktiivseks - sinu valikutest sõltub see, mis edaspidi saab.

Kahjuks oli selle interaktiivsusega siin niimoodi, et valikud olid üsna ahtakesed ja kogu aeg oli üsna selge, mis nüüd tegema peab. Vali, kas annad kellelegi pudeliga pähe või mitte, vali, kuhupoole mingit jubinat keerutada - kui ma õigesti mäletan, siis sellist ülesannet oli tegelikult viie episoodi peale ainult üks, üldiselt pidi langetama moraalseid valikuid ja otsustama, kellega ülbitseda ja keda meelitada. Natuke toredamaks tegi see, et vahel sai kellegi rusika eest ära põigata või kellelegi millegagi vastu kolpa taguda või sõrmi silmadesse suruda. Aga mäng jooksis põhimõtteliselt ilma minuta, ma sain ainult vahepeal etteantud kohas klõps ja klõps teha. Umbes pool mänguajast vaatad multikat. Kuskil keskpaigas oli kopp täiesti ees, õnneks olid neljas ja viies osa jälle huvitavamad.

Tehnilise poole pealt - karakter oli kergesti juhitav, kuigi see, kui palju ta näiteks ringi vahtida sai, sõltus täielikult sellest, mis tujus mängutegijad parajasti olid olnud. Mõnes kohas sai 360 kraadi keerutada, üldiselt näidati suht 2D pilti ja mingit tahapoole jõllitamist ei olnud. Juhtida oli kogu seda asja imelihtne, liikudes nägi kohe, kas miski läheb aktiivseks (= selle peale saab vajutada) ja kui sinna siis hiire kohale viid, näitab ära, mis võimalused sul on. No näiteks saad valida, kas koputad või lööd ukse maha.

Point on seal selles, et muinasjutumaa tegelased on sunnitud sealt põgenema. Linnas võivad elada ainult need, kes näevad välja nagu inimesed - kas siis loomulikult või võlukunsti abil. Aga elu linnas on karm, nii et suurest osast saavad kiiresti prostituudid, varganäod jne. Ja meie peategelane on suur kuri hunt, kellest linnas on saanud šerif, kes kõigel toimuval silma peal hoiab ja peab ettejuhtuvaid kuritegusid lahendama.

Mängisin selle lõpuni eelkõige selle pärast, et lugu oli huvitav (ja kohati naljakas - näiteks ülalolev siga on üks kolmest põrsakesest, kes on vahepeal hulga suuremaks kasvanud) ja ma tahtsin teada, kuidas see lõppeb, ning mulle meeldis selle mängu stiil. Nimelt oli mäng tehtud koomiksi põhjal ja oli seetõttu selline sünge ja üle vindi keeratud. Sünge muusika, eriti sünge pidevalt suitsetav peategelane (kohe VÄGA sünge minevikuga muidugi) ja maailma süngeimad mõrvad, mida on vaja lahendada. Selline täielik film noir. 

Kui teil parajasti aega laialt käes on, siis võib näppida küll. Pakub mõneks ajaks meelelahutust ja ei eelda erilist kaasamõtlemist. Aga ärge arvake, et ainult selle pärast, et žanri sõnaga adventure kirjeldatakse, SEDA siit päriselt leiaks.

Walking Dead

Kuidas on võimalik, et mängisin seda juba kuude eest, aga lihtsalt unustasin sellest kirjutada? Uskumatu. Seda enam, et tegu on siiski 2012. aastal parimaks valitud mänguga.

Oli tõesti hea mäng, ei saa kurta. Mitte parimate hulgas, aga siiski väga hea. Pealelugemine oli kvaliteetne (see juba on paras haruldus), muusika oli meeldiv, lugu oli kaasakiskuv ja tegemised olid üsna lihtsad, aga mitte nii lihtsad, et igavaks lähes. Väga ilus 3D oli ka.

Aga miskipärast ei tekkinud seda tunnet, et tahaks järgmist episoodi ka mängida. Esimene kuidagi ammendas end minu jaoks ja suuremat huvi selle mängusarja vastu ei tekkinud.

Richard ja Alice

GOG-is on soodukas. Nii et ostsin sellise mängu nagu Richard&Alice. Ega see odav ei olnud, meie rahas 1.80, selle eest oleks juba hotdogi saanud. Aga hotdogi sööd kolm minutit, mängu mängisin ma terve õhtu, nii et selles mõttes oli hea hind.

Tegu on sihukese indiemänguga. Nagu näha, siis graafika on väga ... Lihtne? Odav? Vanakoolikas? Millest poleks nagu lugu, sest seda reklaamitaksegi kui mängu, mida veab lugu. Ainuke jama minu jaoks seisnes selles, et emotsiooni oli sada korda rohkem kui lugu ennast.

Praegu on kaks peategelast maa-aluses vanglas vastaskongides ja üks neist (Alice) räägib teisele oma lugu. Nii kongis kui loos tuleb lahendada mõningaid ülesandeid - arvestades seda, et tegu on täiskasvanutele mõeldud mänguga, on need lausa nõmedalt lihtsad. Ja kõik see aeg tegelased muudkui räägivad ja räägivad ja räägivad lõputult, maalides sellega üsna põhjaliku pildi sellest, millise maailmaga tegu on (nagu alt näha, siis on tegu maailmaga, kus on [mingi katastroofi tagajärjel?] alati palju lund ja see ei kavatsegi kunagi ära sulada - kuigi räägitakse, et mõnel pool on jällegi ainult kõrbed ja seal olevat täitsa võimatu elada), aga mitte sellest, millised sündmused selleni viisid, mis täpselt juhtunud on jne. Saame teada eelkõige seda, kui sitasti ikka kõik on ja kuidas kõik kindlasti läheb veel sitemaks, aga mitte midagi enamat.

Nii et kuigi lugu oli kohati huvitav, soovitan ma teil siiski selle raha eest hot dog osta. Kui apokalüptilised maailmad pinget pakuvad, lugege parem McCarthy "Teed" - tõesti hea raamat, kujutab sama moodi ühe lapsevanema teekonda, ainsaks eesmärgiks nii ennast kui jõnglast järgmise hommikuni elus hoida. Erinevuseks see, et raamat pakub tunduvalt rohkem naudingut.

The Longest Journey (Pikim Teekond) (2000)

"Pikim teekond" on sarja esimene mäng. Teine osa tuli välja aastal 2006, aga seal on juba see jube liikumine, kus sa näed kõike karakteri selja tagant ja pool ajast, kui sa teda juhtida üritad, põrkab ta vastu seina. Ja mängija enese süda läheb varsti sellest kõikumisest pahaks, minusugusel vähemalt. Selle taha on jäänud mul mitmed mängud, näiteks ka kümme aastat varasem Alone in the Dark, mida paljud kiidavad.

Mina hakkasin mängima seda kõige esimest. Selle peategelaseks on April Ryan, kes saab ühel hetkel teada, et ta suudab liikuda kahe maailma vahel ja peab põhimõtteliselt mõlemas tõmblema, et päästa maailmad from the dark forces.

Mäng ise oli hea, selles pole kahtlustki, aga minu jaoks olid siin ka mõned tõsised miinused. Neist olulisim ilmselt see, et pikim teekond muutus poole jagu pikemaks seetõttu, et iga kord, kui karakter pidi näiteks risti üle ekraani kõndima, pidin ma selle aja vaikselt ära ootama, st mul polnud mingit võimalust, et vajutada lihtsalt ESC ja näha teda siis kenasti järgmiselt lehelt välja astuma. See läks üsna kiiresti tüütuks, eriti siis, kui oli vaja järjest neli ekraani läbi joosta, et kuskile välja jõuda. Ja nagu sellistes mängudes ikka, oli edasi-tagasi käimist üsna palju.

Teiseks nägin ma cutscene'idest, mida oli üsna palju, heal juhul ehk veerandit. Siin on ehk asi selles, et ma mängisin 13 aastat vana mängu, mis oli pealekauba veel varastatud, aga see on ikka päris tüütu. Kuigi see ei olnud muidugi ületamatu probleem, võtsin juutuubist ühe Let's play lahti ja vaatasin neid sealt. Aga nõmekas ikka.

Kolmandaks - kordused, kordused, kordused. Kombineerituna nende lühikeste videokestega, mida tühistada ei saa, ajab see hulluks. Näiteks. On üks kalur. Iga kord, kui tahad temaga rääkida, pead sa ootama, kuni ta oma piibu välja võtab ja ette paneb. Iga kord, kui vestlus lõppeb, pead sa enne edasi tegutsemist ootama, kuni ta selle tühjaks koputab ja taskusse paneb. Ühes kohas on vaja lugeda rohkem kui viit raamatut - iga raamatu toob munk üliaeglasel lohiseval sammul kuskilt kohale ja seejärel tuleb veel oodata, kuni ta taas minema lohiseb. Sellised asjad hakkavad üsna kiiresti ajudele. Vat, see sama kalur, tahaks talle virutada. Seda enam, et ta hoidis vaest lindu ju kastis kinni:

Lind oli üks mängu toredatest osadest - April saab endale sõbraks ropu suuga rääkiva linnu. See on täitsa tore, võidab loomaarmastajad üle küll. Aga ka üldises plaanis on mäng tegelikult hea, ma lihtsalt tüdinesin lõpuks sellest väga ära. Muidu on lugu hea, avaneb piisavalt aeglaselt ja on piisavalt muinasjutuline. Ülesanded korduvad ideelises mõttes (ta peab mitmele erinevale rahvale tõestama, et on kangelane), aga on siiski piisavalt erinevad. Ja nagu näha, on mäng ilus. Nii et ma julgen seda soovitada küll. See oli kõvasti üle keskmise mäng, lihtsalt ei jätnud mulle nii head maitset suhu, nagu mitmed teised viimasel ajal jätnud on.

Mängu järgmist osa lubatakse aastal 2014, nii et eks näis, mida tulevik toob. Ehk teeb tõesti eelmistele silmad ette.

Critter Chronicles (2012)

Olen teile "Kirjutamata lugude raamatust" juba rääkinud, see oli lausa suurepärane mäng. Suisa nii suurepärane, et lubasin suure suuga, et kui selle prequel ka inglise keelde tõlgitakse, siis ma OSTAN selle. Jõudsin vahepeal muidugi oma lubadusi juba kahetsema hakata, sest kui (esimesena ilmunud) teine osa sai igalt poolt maksimumpunkte, siis sellele järgnenud eellugu ei hinnatud sugugi nii kõrgelt. Kuna internetis räägiti, et normaalset cracki pole kuskilt saada ma olen siiski põhimõttekindel inimene, käisin aga selle 15 eurtsi siiski välja, mõeldes, et tegelikult toetan ma ju siiski seda firmat, mis tegi mängu, mis mulle väga meeldis, ükskõik, mille eest ma täpselt maksan.

Igatahes. Kõigil neil arvustajatel oli õigus. Kuigi ka selles mängus on ägedaid tegelasi, ei suuda see mäng seatud latti enam ületada - eelmine mäng oli originaalne, naljakas, huvitava sündmustikuga jne. See mäng oli aga veniv ja kiskus kohati lausa tüütuks ja naljad jäid pigem lamedaks, lahenduskäigud olid kohati lausa totrad ja Rents jäi rahulolematuks. Kui eksperdid andsid mängule 3.5 punkti viiest, siis mina üle kolme ei annaks. Üle keskmise ta ju oli, aga ei midagi erilist. Lisaks oli kohati häiriv tunne, nagu oleks mängu varem mänginud, sest see oli nii sarnane kõige olemasolevaga. Esimene pool oli huvitavam, kuigi mänguruumi oli kogu aeg vähe. Kokku jagus mängu vist ca seitsmeks tunniks.

Paar sõna siiski sisust, juhuks kui keegi seda oma silmaga vaadata tahab - saame teada, kuidas eelmisest mängust tuttav Nate ja Lojus tuttavaks said ja kuidas nad üksteist päästavad. Lisaks näeme, kuidas mängutegijad häbi tundmata iseendalt varastavad ja proovivad teist korda juba tuttavaid nalju teha.

Chaos on Deponia (2012)

Selle mängu esimesest osast kirjutasime juba siin, täna räägime aga järjest, mille tegevus toimub jätkuvalt samal prügiplaneedil nimega Deponia. Tulemas on ka kolmas osa, mis peaks ilmavalgust nägema sel sügisel.

Kuigi mäng jätkas poolelijäänud lugu, oli nii mõndagi muutunud. Esiteks olid muutunud kõigi tegelaste hääled, mis oli üsna üllatav, sest kahe mängu ilmumise vahele jäi ju ainult napp pool aastakest, oleks arvanud, et need tehakse ühel ajal valis. Mitte et mul kahju oleks, ausalt öeldes olid uued seltsimehed ja seltsidaamid (heh-heh) kõrvadele tunduvalt paitavamad, nagu ka teise osa muusika.

Deponia (2012)

Kuna see on mängublogi, arvavad taibukamad ilmselt juba ära, et ma mängisin üht mängu. Mängu, mida väga kiideti ja mis tundus eemalt vaadates ilus ja värviline, kuigi Deponia on muidugi kaval sõnamäng ja tuleb sõnast depose - tegevus toimub prügiplaneedil, kuhu jõuavad asjad, millest mujal elavad inimesed lahti tahavad saada. Hoolimata kaunist pealispinnast ajas see mäng mind pigem segadusse ja tekitas teatavat hämmeldust. Kohe selgitan, miks.

Yesterday (2012)

Mmmm, seekord on väga raske arvustust kirjutada. Ma ei ütleks, et see oleks halb mäng, see sai siiski adventuregamersilt neli tärni. Ja kõik teavad, et kui juures on hoiatus teemal "mõne jaoks võib see liiga kerge olla", siis mina päris kindlasti nende mõne hulka ei kuulu, nii et sellega ei olnud muret. Sellest hoolimata oleks minu maksimum 2.5 punkti viiest.

Mäng on selles mõttes huvitav, et sama teemat näidatakse mitme erineva nurga alt, aga mõned tegelased on täiesti naeruväärsed. Selle kannataks veel välja, et seda on ühe peategelase kallim ja lisaks ka tema vaimne õpetaja, aga see, kui arch enemy ka on lihtsalt naeruväärseks tropiks tehtud, viib kuidagi kogu mängu taseme alla.

Ceville (2009)

Ceville on küll traditsiooniline osuta-ja-klõpsuta, aga samas siiski ka kaunis 3D. Peategelaseks on üks tore diktaator Ceville, kellele meeldib hirmsasti kurja nalja teha, aga kes kahjuks troonilt tõugatakse. Trooni ihkab endale aga veel hullem tegelane, kelle kõrval Ceville ilmsüüta lapsukesena tundub. No ja teiseks meie kunn ju siiski TAHAB uuesti võimule saada, nii et seda peab ta saama. Nii et mängu eesmärgiks on diktaator uuesti pukki upitada. Sel eesmärgil aitavad teda (osaliselt vastu tahtmist) eriti loll rüütel ja eriti heasüdamlik väike tüdruk.

Beneath a Steel Sky

Beneath a Steel Sky on nii vana mäng, et kui Rents sellele esimest korda käpad taha sai, ei teadnud ta mitte midagi ei inglise keelest ega walkthrough'dest ja vähemalt ühte neist oleks edukaks mängimiseks hädasti vaja olnud. Aasta siis oli 94, kui see vabrikust välja tuli, mina mängisin ilmselt mõned aastad hiljem.

Heal lapsel mitu nime ja selles on kõigest natukene - küberpunk, science-fiction, hiirega klõpsimine. Seda ei pea vist eraldi ütlema, et 3D oli tollal veel helesinine unistus? Ahjaa, sissejuhatus on kõigi nohikute rõõmuks (ja olgem ausad, video oleks ju kalliks läinud) esitatud koomiksina.

What makes you tick? (2007)

Eellugu: tahtsin mängida moodsat mängu "What makes you tick?: A Stitch in Time", aga kõikjal soovitati esmalt selle esimene osa ära mängida. Kuna seda saab internetis täiesti tasuta teha (või arvutisse alla laadida, vajuta siia), tahtsin muidugi proovida.

Tegu on küllaltki lühikese mänguga - mängisin seda kokku kaks õhtupoolikut, mõlemal ehk paar tundi. Muidu on sihuke üsna mõnus indievärk. Kui ma üldse millegi järele igatsesin, oli selleks see, et dialooge polnud sisse räägitud, neid sai ainult lugeda. Aga graafika mulle meeldis (mulle see vanakooli 2D istub), sisu oli huvitav ja ülesanded mõistlikud, kuigi liiga kerged. Eeldaks, et nii kerge mäng on pigem lastele suunatud, aga ametlikult vist siiski igale vanusele. Nii et oleks ma selle eest raha maksnud, tõmbaks nina pisut kirtsu, aga kuna tarbisin seda tasuta ja nö eelloona, oli just päris lahe ja aitas õiget eelhäälestust saada.

Alice Madness Returns

"Alice Madness Returns" jõudis lavale eelmisel aastal ja on järg 2000. aasta mängule "American McGee's Alice". Tollest ei tea ma midagi, aga uus variant oli väga hea, kuigi ma tavaliselt actionit ei mängi. Väga hästi oli paigas taust - kõik oli ilus, stiilne, muusika oli hea ja lugu oli põnev. Nimelt on lugu selline, et Alice'i kogu pere hukkus tulekahjus ja tema jäi imekombel ellu, kuid läks hulluks ning lõi oma peas Imedemaa. Nüüd on aga Imedemaa kokku varisemas ja ta peab selle päästma, et saada tagasi oma mälestused ning seeläbi päästa ka enda elu. Ehk siis kõik see, mis sedasorti mängu mängima meelitab, oli täpselt nii nagu peab.

Myst I-III (Myst, Riven, Exile)

Mulle sattus sel nädalavahetusel täiesti juhuslikult kätte ühe vana (aga kummalisel kombel tänini läbimängimata) klassika kolmikpakett – Myst, Riven ja Exile, ehk siis Mysti saaga kolm esimest osa. Teoreetiliselt on nende väljaandmisaastateks 1993, 1997 ja 2001, aga 2000. aastal tehti esimesest osast uusversioon, nii et kannatab mängida ka täna. Kui muidu öeldakse adventure'i žanris 90. aastatel pea iga teise asja kohta, et „sai lausa kultusmänguks“, siis Mysti puhul ei ole see sugugi loll jutt – esimene osa oli pea kümme aastat enim müüdud PC-mäng maailmas, kuni 2002. aastal Sims ette rebis. Teist osa müüdi ka üle nelja ja poole miljoni, mis arvutimängumaailmas on täiesti üüratu.

Gemini Rue

Gemini Rue on üks eelmise aasta enimkiidetud adventuremängudest, mille keskmes on kaks tegelast – mees „ümberkasvatusasutuses“, kelle mälu juba mitmendat korda kustutatakse, ja politseinik, kes avastab, et ka ta vend on seal kinni (ja teda tuleb loomulikult päästma minna). Ma küll ausalt öeldes ei saa aru, miks peaks keegi tänapäeval tegema mängu, mille graafika näeb välja sama rohmakas kui 20 aastat tagasi, aga vähemalt liikus see rohmakast pildist hoolimata kiiresti ja vahepeal oli ilusaid videojuppe ka. Tegelikult ma aiman, miks pilt rohmakas peab olema – et meeldida kõigile neile hard core fännidele, kelle jaoks ideaal ongi 90ndate alguses ja just seda nad ekraanilt näha tahavadki. Igas muus osas oli tõesti tegu pea ideaalse mänguga, mis tehtud vanas heas point-and-click süsteemis ja kolmandas isikus.

Karakterit saab (tuleb) mängu jooksul siiski vahetada, mis teeb mängimist huvitavamaks. Kuna mulle meeldib see, kui mängu keskmeks on lugu, mitte sada ühesugust lollakat mõistatust, meeldis mulle väga, et mäng oli loogiliselt üles ehitatud ja ülesandeid ainult ülesannete endi pärast oli väga vähe. Asju ei olnud liiga palju ja see, mida nendega tegema peab, tundus igati loogiline (mulle tuleb kohe meelde üks Kettamaailma mäng, kus terve kohver oli asju täis ja tegevused kohati veidi ebaloogilised, näiteks tuli ühel hetkel korstnasse kaisukaru toppida – siin näeb ka ilma hullupaberiteta, milline lahendus mõistlik võiks olla). Veidi oli ka ajalimiidiga ülesandeid, kus pidi kiiresti mõtlema või surma saama, nii et üsna pea hakkas süda iga kord autosave'i nähes kiiremini taguma, sest see oli märgiks, et NÜÜD, just NÜÜD hakkab midagi toimuma. Kogu liikumine ja tegutsemine oli äärmiselt loogiliselt üles ehitatud ja mugav, reaalset mänguoskust läks vaja ainult paaris kõmmutamisharjutuses, et mitte ise maha lastud saada.

Lugu ise oli üsna tugev, kogu aeg püsis üleval huvi selle vastu, et mis siis tegelikult toimub, mis on päris ja keda siis tegelikult usaldada saab, lisaks otsisin ma kogu aeg märke selle kohta, kuidas kaks peategelast omavahel seotud võiksid olla. Tegelasi hoiatati korduvalt, et kedagi ei tohi usaldada ja kellelegi ei tohi liigselt rääkida, kuigi sellises teemas on tegelase eesmärgiks alati muidugi ise võimalikult palju infot välja pinnida. Neile, kellele „vanad head mängud“ meeldivad, aga kes ei kannata kuidagi nende graafikat vaadata, oleks see suurepärane kingitus, mida nad ilmselt vägagi hinnata oskaksid. Minul isiklikult ei tekitanud see "vanaaegne, aga ilusam" välimus tunnet, et just seda ma mängida tahaksingi, mistõttu mängisin seda eelkõige kui hästi tehtud ja head mängu, aga päris ohhoo-efekt jäi saavutamata – aga neile, kes 90ndate detektiivimänge armastavad, on see täiesti ideaalne.

Üks arvustus on siin. Ja treiler on siin.

Quest For Glory II: Trial By Fire

Quest For Glory esimene osa oli üks neist, mis mind üldse adventure'isarja juurde viis. Mängisin seda kunagi 90ndatel, kuigi reaalselt tuli see välja juba 1989. aastal, ja tollal leidsin ma, et see on väga ilus ja vahva mäng, mille graafika on täiesti viis pluss. See mäng õnnestus mul isegi edukalt või vähem edukalt lõpetada, kuigi see pärines Anne turult ostetud plaadilt, kus oli lisaks veel mitukümmend mängu, millest enamikul (näiteks „Simon the Sorcereril“, mida ma ka meeletult armastasin) oli kombeks mingis kindlas punktis kokku joosta, mis mängu edukale läbimisele loomulikult saatuslikuks sai. Lisaks oli see mäng täiesti fenomenaalne, sest põimis adventure'i ja roleplay – kangelane ei saanud ainult ringi kõndida ja mõtiskleda, kuidas saada näiteks nõiast mööda, ilma et see nõid teda kassiks ei muudaks, vaid pidi arvestama ka sellega, et teel nõia majani on metsloomad ja röövlid, kellega tuleb kakelda, ja et puu otsa ronimiseks peab ronida oskama. Sellele vastavalt valiti traditsiooniliselt kas varas, maag või sõdalane ja kõpitseti ta statse endale sobivamaks. Selle arvelt olid ära jäetud igasugused debiilsed mõistatused, mida suur osa adventure-mängude tegijatest selle žanri lahutamatuks osaks tundub pidavat, ei olnud kümmet ühesugust koodiga lukku, mis tuli heliredeli järgi lahti muukida, vaid sellised asjad olid vähemuses ja ülekaalus tõelised probleemid.

Quest for Glory teine osa (1990), mis mulle ka väga meeldis, oli üks neist vähema õnnega mängudest, kuigi sattusin selle juurde pisut hiljem. Nimelt olin ma esimesel katsel püsti hädas ja ei saanud üle poole tunni esimesest ruumistki välja, sest mäng üritas MUDA-fännidele meeldida ja käsklused pidi traditsiooniliselt sisse trükkima. No ja mina oma väheste eluaastate ja lisaks puuduliku inglise keelega ei saanud poolest jutust aru, mida mulle seal räägiti ja kirjutasin actioniks järjekindlalt walk, taipamata, et mu kangelane ei kõnni selle pärast, et ma istun parajasti laua taga ja kõndimiseks tuleks esmalt püsti tõusta. Teisel katsel sain liikuma, aga kuigi kaugele siiski mängus ei jõudnud. Kolmandal katsel jõudsin suisa teise linna, nägin punktide arvu järgi, et olen võidule väga lähedal – ja siis jooksis mäng kokku just sel hetkel, mil ma lossi sisenesin ja seda edasi mängida ei lasknud. Kirusin kõiki jumalaid ja loobusin sellest mängust igaveseks.

Tegelikkuses kestis „igavesti“ kuni 2011. aasta detsembrini, mil avastasin, et 2008. aastal on sellest mängust remake tehtud, mis tähendab, et uuesti mängides ei pea ma seda läbi DosBoxi tegema, selle pildikvaliteet on koledusest hoolimata väljakannatatav (ikkagi VGA, ega see pole naljaasi) ja dialoogisüsteemi saab ise valida – kas trükituna, tavapäraste valikvastustena või nende kombinatsioonis. Poole pealt pidin kusjuures ikkagi walkthrough välja otsima – jagan infot teiega ka, sest minu jaoks oli tegu millegagi, mille peale ma tõesti ise ei oleks mitte kunagi tulnud. Nimelt kasutatakse suhtlemiseks huulte ikooni. Vajutad huultega kellegi peale ja saad talle küsimusi esitada, nagu ikka. Mille peale ma aga ei tulnud, oli see, et huultega saab ka iseenda peale vajutada ja siis ise jutustada – kuna ka küsimusi esitades tuleb ju ise erinevate variantide hulgast valida, ei tulnud ma selle pealegi, et kuskil võiks neid jutuvariante veel olla. Seda enam, et osad teemad, mille kohta ise sisse trükkides saab küsida juba varem, ilmuvad „ametlike küsimuste“ hulka alles siis, kui mängutegijad seda sobivaks on pidanud, näiteks kui oled sel teemal juba mõne teise inimesega enne vestelnud.

Kahjuks ei olnud sellel ülesvuhvitud versioonil samuti dialoogidele audiot tehtud, piirduti traditsioonilise taustamuusikaga, aga igatahes pakkus see mulle väga mõnusa ja nostalgilise elamuse ja mängida oli tore. Ainsaks tõrvatilgaks jäi see, et varem olen alati mänginud vargaga, seekord mängisin sõduriga, võttes talle ka mõned varga omadused, et saaksin lõpuks kunagi pooleli jäänud viisil lõpetada, aga lõppu jõudes selgus, et igale klassile on ette nähtud talle sobilik lõpp ja minu klassil ei sobi lihtsalt kuskilt üles ronida, kuigi ta füüsiliste omaduste poolest selleks igati võimeline oli. See võttis natuke mossi kõigest heast hoolimata hoolimata.

Kuna meil on siiski juba aasta 2012, ei pea neid mänge alla tõmmates end enam vargana tundma, sest need on kõik vabavaralised, ka remake on kõigile tegijate kodulehelt tasuta kättesaadav ja minul mängis (Vista peal!) ilma igasuguste probleemideta. Vanade mängude austajatel tasub üldse seal kodukal tiba ringi vaadata, sest nad on muuhulgas uuendanud ka kõiki kolme King's Questi osa, mida ma kunagi mänginud ei ole, aga mille peale ma tõsiselt mõtlen. http://www.agdinteractive.com/games/qfg2/

Alumine pilt illustreerib seda, milline mängu graafika vanasti välja nägi, nii et uusversioon oli ilmselgelt väga teretulnud. :D

P.S. Proovisin esimest korda mängida ka kolmandat osa, aga sellest uut versiooni ei ole ja see on nii kole ja kohmakas, et panin ta käima ja rohkem lihtsalt ei suutnud, loobusin. Neljas oli täitsa okei, kuigi mulle üldse ei meeldinud selle „eksperimentaalne“ võitlussüsteem (kuigi sai valida ka strateegilise lähenemise ja arvuti kakles sinu eest) – aga lugu oli hea ja mängida oli huvitav. Ainus, mis veidi ärritas oli see, et osad asjad toimusid „õigel ajal“, s.t. Vahepeal tuligi lihtsalt ringi joosta ja aega parajaks teha, sest kuigi sul olid muud asjad tehtud, polnud mõni vajalik isik veel näiteks sinuga suhtlema ilmunud, sest mäng nägi ette, et ta tuleks kindlal päeval. Viiendat olen ma kunagi mänginud, aga seal oli RPG-d juba liiga palju ja ajalimiidi tõttu asi pisut tüütu – ülesanded olid kohati väga keerulised, sest RPG-le omaselt hõlmas mäng väga suurt territooriumi, kust teoreetiliselt oleks siis pidanud vastuseid otsima ja kui näiteks õigel päeval õigel kellaajal mingile katsele ei jõudnud, olidki kaotanud. Lisaks oli graafika juba selline, et mäng üritas olla „nagu päris“ ja kui oled harjunud käesoleva „nagu päris“ kvaliteediga, on tollane „nagu päris“ ikka nagu kirves näkku.

Rääkimata lugude raamat

Mängisin hiljuti üht mängu. Adventure'it. Tegelikult mängisin suisa mitut, üritades end vahelduseks veidi koguda ja hinge tõmmata, aga rääkida tahaksin just sellest, sest see oli nii huvitav, et isegi mina nägin kurja vaeva, et mitte walkthrough'd kasutada ja PÄRIS ise mängida.

Igatahes. Mängu nimi on "Kirjapanemata lugude raamat" ehk minu versioonis "The Book of Unwritten Tales", mis huvitaval kombel ongi selle originaalnimi. Huvitavaks teeb selle fakti see, et mäng anti esmalt välja Saksamaal ja saksakeelsena (juba aastal 2009), nii et ei tea, miks nad väljamaakeelset nime kasutasid. Aga oktoobri lõpus (st siis 2011) ilmus mäng lõpuks ka UK-s, keeles, mida mõistavad tunduvalt rohkemad, sellest sai hetkega samasugune hitt, nagu see Saksamaal on, ja seda võrreldakse (õigustatult!) "Simon the Sorcereri" ja "Black Mirroriga". Esiteks on see mäng jube ilus. Ikka väga ilusa graafikaga. Teiseks on karakteri juhtimine lihtsaks tehtud - mäng on jagatud peatükkideks ja suuremal alal aset leidvate peatükkide puhul on alati ka kaart, st et sa ei pea nagu idioot pool tundi järjest vaatama, kuidas su tegelane jalutab, et kuskile kohale jõuda. Kolmandaks on lugu huvitav ja naljakas - no näiteks on seal roosade jänkusussidega SURM, kes on depressioonis, sest sellistes mängudes ei näita kunagi kellegi surma, mistõttu tal on vähe reaalset tööd. Neljandaks, asi pole LIIGA keeruline, näiteks näeb tühikuga kohe, mis ekraanil aktiivne on ja asjad, mida enam kasutada ei anna, ei jää aktiivseteks - samas on see siiski PIISAVALT keeruline, et huvi üleval hoida ja ajusid ragistada. Viiendaks ei käi mäng kogu aeg ühe ja sama karakteriga ja vahel peavad mitu karakterit omavahel koostööd tegema, mis teeb asja jälle põnevamaks. Ja ma tean, et lugu, kus gnoom peab esmalt kuskile sõrmust tassima ja seejärel koostöös haldjate ja inimestega maailma päästma, ei tundu väga originaalne, aga tegelikult teeb just intertekstuaalsus ja diskursustevaheline suhtlus* selle mängu huvitavaks. Tegijad on ise klišeedest täiesti teadlikud ja kasutavad neid enda kasuks ära, siit ka oluline sarnasus Simoniga. Kui üldse kritiseerida, siis seda, et lõpp oli veidi liiga lühike ja oleks võinud asjad selgemalt paika panna.

Aga nagu öeldakse, räägib üks video rohkem kui miljon sõna, nii et näitan teile hoopis esmalt mängu treilkat ja seejärel lõiku mängust, kus Wilburit tutvustatakse.

Treiler

Lõik

Kui see teile ikka ei meeldinud, ei tea te lihtsalt, mis on hea. Minule meeldis see igatahes väga ja mul on suisa kahju, et omal ajal rohkem saksa keelt õpitud ei saanud (peaks prantsuse keele õpiku nurka viskama ja saksakeelse asemele haarama), sest ka teine osa, "The Book of Unwritten Tales: The Critter Chronicles" (selle treilku on siin, saksakeelne) on saksakeelsena juba ilmunud, aga inglise keeles peaks ilmuma alles kevadel ja seegi info on hetkel veel kinnitamata. Critter oli minu jaoks muide uus sõna - tähendab lihtsalt "olevust" ja antud hetkel tähistab siis seda roosat/lillat karvast limapalli, kes esimese pildi peal ja treileris on.

Kuna tegu on tõesti väga hea mänguga, tuleb nüüd ka moraalilugemise osa. Inimesed on väga palju vaeva näinud ja teinud väga hea mängu. Samas on muidugi teised inimesed palju vaeva näinud ja teinud sellele heale mängule omakorda väga hea crack'i (räägitakse, mina ei tea sellest muidugi midagi), aga see ei ole praegu teemaks. Nii et kui teil on nii süda kui rahakott õige koha peal, laadige see mäng otse nende kodulehelt omale arvutisse (see on selle postituse esimese lingi all, aga olgu see siis siin ka teist korda - see link). Praegu on seal jõulusoodustus, nii et saate 20 prossa alet, mis tähendab, et mäng läheb maksma ainult 20 eurot (suisa 19.99 kui täpne olla). Lisaks saab ka sooduskupongi, millega järgmisest ostust 20 prossa alla saate, nii et kui otsustate ka järgmise mängu soetada, saate sedagi odavamalt. Kui teie süda või rahakott NII õige koha peal ei ole või arvate lihtsalt subjektiivsetel põhjustel, et ma teile pada ajan, siis tõmmake esmalt mäng alla (see on see link, mis täna panemata jääb), aga kui see ka teile väga meeldib, soovitan tõsiselt pärast mängimist ka selle soetamist kaaluda ja mängutegijaid solidaarselt toetada. Kui te kuulute nende hulka, kes arvavad, et piraatimine on inimõigus, siis laske samamoodi edasi ja lootke, et jõuluvana teile ka järgmisel aastal mõne kingi teeb. Hau.

* mis mõttes ma kasutasin praegu neid sõnu ainult selle pärast, et AbFabi pöörfi raamatuarvustuse (jutt siis Villu Parveti raamatust "Seks, vein ja kutsikad") puhul nende sõnade puudumist kritiseeriti? Paradigmast ei rääkinud ma ju üldse

EDIT: NB! Mulle tuli meelde, et kuna ma pole oma mängublogis, võivad pooled lugejatest NOOB-id olla, nii et mainin igaks juhuks ära, et adventure tähendab sellist mängu, kus tegelased peavad lahendama erinevaid probleeme, et sihile jõuda. See omakorda tähendab seda, et tulistada ei saa, puu otsa ronida ei saa ja kellelegi vastu pead lüüa ei saa (klassikaliselt, on ka segatud stiile, aga antud hetkel ei räägi me neist, kui teid sellised asjad huvitavad, siis viimati mängitutest on parim ilmselt "Gemini rue", kuigi ka seal oli kõmmutamist väga vähe). Õigemini sinu tegevus võib küll viia selleni, et kellelegi antakse vastu hambaid, nii et verd pritsib, aga klassikalises seiklusmängus ei juhi sina selle toimumise ajal karakterit, vaid seda osa näidatakse sulle siis videos. Adventure on üles ehitatud ajutööle, mis tähendab seda, et sa pead välja mõtlema, kust erinevaid vajalikke esemeid saab, mida kokku segada, et näiteks valge seen usutavalt kärbseseeneks värvida, kuidas kuskilt august võti kätte saada või ka näiteks, kuidas mingi imeliku mõistatuskoodiga uksi avada. Et mõistatuste lahendamine igavaks ei läheks, peab neid siduma tugev lugu. See lugu ei ole tugev, see on krüptium. Ja jah, ma viitasin praegu Supermehe päritoluplaneedi tugevaimale metallile, nii sees olen ma oma nohikumaailmas täna.

Dark Fall: Lost Souls

Sedapuhku siis taas üks õudukamäng. Mäng on esimeses isikus ja mängija võtab endale inspektori rolli, kes üritas minevikus tulutult leida pisikest kadunud tüdrukut. Nüüd on sellest viis aastat möödas ja ta on tagasi kohas, kus tüdruk kaduma läks - aga selles paigas on väga tumedad saladused ja pimedus üritab teda pidevalt ninapidi vedada, temaga mängida ja koguni ta elu kallale kippuda. Inspektor, kes otsa kätte saab, otsustab muidugi, et sitta neist viiest aastast, nüüd võtan asja kätte ja päästan Amy ükskord ära.

Hirmutamise mõttes on mäng hea küll, päris mitu korda hüppasin ehmatusega püsti. Graafika ja muusika aitavad sellele üsna korralikult kaasa, pilt on tõesti ilus ja hirmutav. Mõistatused olid päris korralikud, võttis kohati pead kratsima küll. Inspektor tundus muidugi imelik ka olevat, tunduvalt imelikum, kui alguses nähtud viinapudeli põhjal arvata võiks. Nimelt saab Amy saatus üsna kiiresti selgeks, aga inspektor käitub lõpuni välja nagu imbekas, kes üldse aru ei saa, mis toimub. Aga lugu ise on muidugi ka üsna segane ja mitmed otsad jäävadki lahtiseks - mängid, mängid, mängid ja järsku tuleb kiire lõpplahendus, mis tegelikult midagi väga otseselt ei lahenda.

Põhiline asi, mis mulle mängu juures ei meeldinud, oli liikumine. See oli tüüpiline point-and-click värk, et sammu kaupa edasi ja ka kasvõi ümber pööramine võttis seega kaks klikki ning mitu sekundit. Pikapeale läks see üsna tüütuks, eriti kui tahtsid parajasti lihtsalt kiiresti ühest kohast teise saada.

Ahjaa, et rikkuda teie elamust - kohati on mängus boonusasjad. Boonusasja saab näiteks nii, et sikutad mingit suvalist kahvlit ühe korra asemel kuus. Lisaks rabasin mina vahepeal walkthrough'd, kui olin näiteks ühte kassetti juba mitu korda sikutanud ja sellest midagi kasu ei olnud ja ma ei suutnud välja mõelda, kuidas seda sealt kätte saada. Tuli välja, et seda tuli lihtsalt konkreetne arv kordi järjest teha. Nii et tihti on järjekindlusest rohkem kasu kui loogikast. Edu asjade näppimisel.

Üks põhjalik arvustus on veel siin. Kui suurem huvi tekib, tasub vaadata nende kodulehele, sealt saab nii seda kui kahte eelmist mängu (+ veel mõnda sama firma mängu) üsna mõõduka tasu eest osta. Üks mäng maksab ca kümme dollarit, mis ei tohiks kellelgi ninast verd välja võtta. Ja siis ei juhtu nii nagu mul, et peaaegu kogu mäng on läbi mängitud ja siis järsku selgub, et ühe mõistatuse lahendamiseks on mingit faking raamatukest vaja, mida mul ei ole, sest selle saab mängu ostes.

Prantslased on hullud

Täna mängisin ma (Asko soovitusel) Prantsuse mängu Keys of Gamespace, mis on vabavarana saadaval nii prantsus- kui ingliskeelsena. Võib vist öelda, et adventure, aga tegelikult nii kerge, et eriti ajusid ragistama ei pea, põhirõhk on stooril. Stoori iseenesest algab nii, et kindlasti suudate sellega samastuda - naine tahab mehega seksida, et last sigitada, mees tahab aga oma arvutimängu mängida. Miskipärast saab naine selle peale pahaseks (seda, miks, ei ole öeldud) ja hakkab vigisema, näägutama ja lõppeb see kõik ultimaatumi esitamisega. Otsustagu mees ära, kas tahab temaga last saada ja tõelist elu elada või mitte. Tõelise elu definitsiooni ei anta, aga tundub, et see on seotud arvutis elamise piiramisega. Ja seoses sellega on siis palju sügavamõttelist juttu, mis päädib teemaga "Kas sa andestaksid oma pedofiilist isale?" See ei olnud praegu spoiler, pooletunnist mängu ei anna eriti spoilida, see oli lihtsalt naljakas.

Pildid olid nunnud ja vedas läbi küll, ilma et nii lühikese ajaga oleks väga jõudnud igav hakata. Aga mingit pikemat samalaadset asja küll ausalt öeldes eriti mängida ei viitsiks, ei istu see Indie teema mulle ikka nii väga.

Veel üks arvustus on siin. Mängu nime all olevalt lingilt saab muuhulgas ka mängu alla laadida.