Leidja

Showing posts with label Simulator. Show all posts
Showing posts with label Simulator. Show all posts

Saturday, August 20, 2011

Cities in Motion

Mul on selle aastanumbri sees tekkinud suur huvi igasuguste majanduskallakuga strateegiamängude ja -simulatsioonide järgi. Olen tänaseks paljusid proovinud ja mõned on sõelale ka jäänud. Võibolla parim neist on tänavu veebruaris garaažist välja sõitnud Cities in Motion. Mängu eesmärgiks on luua ja majandada ühistransporti erinevates Euroopa suurlinnades, mille hulgas on üllatuslikult ka Helsinki. Mängijale antakse ette linn, ning tema asi on ehitada peatused ja rööpad (trammide ja metroode puhul), panna paika sõidumarsruudid, osta masinad ning lõpuks käivitada liinid. Seejärel hakkavad sõidukid liikuma ja (loodetavasti) inimesed su teenuseid kasutama ning sulle raha sisse tooma.

Viimast polegi aga nii kerge saavutada. Idee on piisavalt lihtne - rajada peatused hoonete lähedusse, kus inimesed elavad või töötavad - ent pärast esimese selle põhimõtte järgi kui tahes targalt planeeritud liini käivitamist hakkavad kohe ilmnema probleemid, millele sa mõeldagi ei osanud. Enamiku probleemidest võib kokku võtta sõnaga "liiklus", ning lahenduseks on marsruutide paigutamine võimalikult kõrvalistele tänavatele. Võimalusel tuleks vältida suuri peatänavaid - esiteks läheb sõidukitel sinna pööramisega palju aega ning teiseks, kui teel peaks toimuma avarii või mõni sinu buss rikki minema, siis takerdub liiklus kogu teel, mis võib halvata ka sinu teisi liinid, mis selle tänavaga kusagil tagapool seotud on.


Marsruutide rajamisel tuleb arvestada ka teiste liinidega. Mina sõnastaksin kuldreegli sedamoodi, et vältima peaks sama tänavalõiku samas suunas läbiva kahe või enama liini loomist. Kui niisugune asi siiski juhtub, ei tasu säärasele lõigule kindlasti peatusi ehitada - Cities in Motion'is on bussitaskud tundmatu kontsept ning peatuses seisev buss või tramm paneb kogu liikluse lihtsalt kinni. Eriliselt peaks hoiduma busside ja trammide poolt sama tänavapoole kasutamisest - trammid on üldiselt kiiremad, mahukamad ja kallimad kui bussid ning viimased jäävad neile lihtsalt jalgu ning võivad sinu sissetulekuid vähendada.

Liinide ehitamine Tallinna või Tartu eeskujul on muide kindel viis läbi kukkuda. Cities in Motion näeb mitteametlikult ette, et sa ehitad olulise punktide (rdtjaam, supermarket) vahele tsentraalliinid (näiteks trammi või metroo), ning siis paned neist punktidest erinevates suundades hargnema lühikesed bussi- või trammiliinid. Tervet linna läbivad bussiliinid, nagu meil kombeks, on kindel viis läbi kukkuda. Lisaks logistilistele põhjustele - pikkadel liinidel on peatustes pikad ooteajad, mis tähendab õnnetuid reisijaid - on sinule majanduslikult kahtlemata kasulik sundida kliente nii palju kui võimalik ümber istuma, et piletirahadelt rohkem teenida. Ühele pikale marsruudile rohkemate sõidukite lisamine ei aita samuti kuigi palju - iga lisasõiduk tähendab liikluse aeglustumist.


Üleüldse on mängus viis erinevat sõidukikategooriat - buss, tramm, metroo, laev, helikopter - millest kaks viimast on väheolulised. Sõltuvalt jooksvast aastaarvust on sul igast tüübist võimalik valida paari-kolme erinevat masinat - karakteristikuteks on mahutavus, kiirus, töökindlus, atraktiivsus, kütusekulu ning hind. Enamasti on praktiline võtta suurima võimaliku mahutavusega buss-tramm, kuid siiski tuleks eri liinidel erinevaid aspekte kaaluda - näiteks on vähe kasu sõiduki suurest kiirusest, kui ta seda paljude pöörangute tõttu üles võtta ei saa, kuid mitmete väherahvastatud peatustega liinidel võib väike ja väle lõõtsata buss just õige valik olla.

Mängu võib mõtteliselt kaheks jagada: esimene pool, mil sa põhiliselt sõltud bussidest ja kasutad tramme olulisemates kohtades, ning teine pool, mis algab siis, kui sul on piisavalt suurte sissetulekutega infrastruktuur, et rajada oma esimene metrooliin. Sellest hetkest on rahamured üldiselt lahendatud ning alustada võib busside järkjärgulise trammidega asendamisega. Metroodest ei saa rööbaste maksumuse ning jaamade suuruse tõttu kunagi linna põhilist transpordimoodust, kuid piisab linna lennu- ja rdtjaamade ühendamisest, et atraktiivsed, mahukad ning ülejäänud liiklusest mõjutamatud allmaa- ja õhurongid hiigelkasumeid tootma hakkaksid. Loomulikult on selleks vaja eelpoolmainitud lühimaaliinide võrgustikku, mis reisijad metroosse kohale kannaksid, kuid ideaalis on sinu esimese metroo rajamise ajaks need juba olemas.


Metroo edu võti tuleneb Cities in Motion'i põhimehaanikast, milleks on inimeste soov võimalikult vähe peatuses passida. Selsamal põhjusel ongi bussi- ja trammimarsruudid kasulik planeerida põhimõttel "parem mitu lühikest kui üks pikk", sest suure reisijatemahu kompenseerimiseks samale liinile üle kahe sõiduki seadmine ei ole efektiivne lahendus - parem on mitmete üksteisega sama tänava vastasservades asuvate peatustega ühendatud, kuid mitteristuvate liinide ahel. Frustreerivate ooteaegade puudumine tähendab rõõmsaid kliente, mis on omakorda kriitiliselt oluline reisijate arvu jaoks. Viimast saab suurendada ka reklaamikampaaniate ning aeg-ajalt pakutavate eriülesannete täitmisega (tähendades enamasti kahe konkreetse hoone ühendamist mingi liiniga), kuid need lahendused on kas kulukad või ebakindlad.

Mida ses mängus siis veel on? Noh, linnad ise on suhteliselt ilusa kujundusega, eriti liiklus, ehkki jätavad kokkuvõttes kuidagi nurgelise mulje. Kes pole rahul, saab vastava programmiga ka omaenda linna luua. Mängu käigus saab ka peaaegu kõike olemasolevat lammutada, välja arvatud teid ning maastikku. Kuid ehitiste lammutamiseks, mis sinu trammi- ja metrooradadele ette jäävad, tuleb välja käia üsna suuri summasid. Paari väiksemat elumaja jaksab ehk lennult lammutada, kuid oluliste ehitiste teelt koristamine nõuab röögatut investeeringut.


Lõpuks saab vastavates menüüdes ka üllatavalt palju mikro- ja makromajandada, manipuleerides põhiliselt piletihindade, töötajate palkade ning masinate ja peatuste hoolduskuludega. Samas räägib ühtviisi nii mängu kasuks kui kahjuks see, et ilma neid menüüsid näppimata on ka täiesti võimalik edukas olla. Kellele meeldib lihtsalt liine käivitada ning peatustes suuri reisijatehulki imetleda, saab seda ilma eriliste segavate elementideta harrastada, kuid kes tahab mängida numbritega, teha reklaamikampaaniaid, võtta pangalaene, täita lisamissioone ja vaadata oma edusamme majandusgraafikute kujul, võib niiviisi oma Cities in Motion'i kogemust rikastada.

See mäng peaks ideaalselt istuma kõigile neile, kes armastavad omaette nokitseda, planeerimisvõimet proovile panna ning ei pea paljuks nähtavate edusammude nimel paar tundi eelnevalt kasumi-kahjumi piiril mängima. Fataalseid probleeme Cities in Motion'is pole - suurim häda on [i]autosave[/i] puudumine, mis võimendab mängu ainsat häirivat [i]bug[/i]i ehk kalduvust kokku joosta, kui asendad vanu liine uutega (enne niisugust ettevõtmist tasub manuaalselt salvestada). Seda meeles pidades peaks kõigest muust hea elamuse saama - võibolla isegi piisavalt hea, et proovida võrku üles riputatud teiste kasutajate loodud linnakaarte, ning paari kuu või aasta pärast mängu juurde ka tagasi tulla.

7/10

Wednesday, June 1, 2011

Tropico 3

Kes poleks soovinud kordki elus olla mõne Ladina-Ameerika banaanivabariigi diktaator, suitsetades sigarit, pidades lossi rõdult kõnesid ning nuumates salajast kontot Šveitsi pangas? Nüüd on selleks võimalus - küll kõigest virtuaalne, aga külm sõda on kahjuks läbi ning tuleb teistsuguste karjäärivõimaluste peale mõelda. Tropico 3 on nimelt linnasimulaator, kus tuleb juhtida oma väikest saareriiki kusagil Kariibi meres.



Kõik see, mis paremaid linnasimusid iseloomustab - rahvaarvu kasvatamine, kulude-tuludega majandamine, kinnisvara väärtuse kujunemine, loodusressursside optimaalne kasutamine jne - on Tropico's loomulikult olemas. Aga lisaks kõigele sellele on siin veel detaile, mida sina kui diktaator jälgima peaksid. Olulisemad neist on rahva seas levinud fraktsioonide huvide eest seismine ning suhete hoidmine USA ja Nõukogude Liiduga. Mängu loojad on näinud ebatervelt palju vaeva, et uurida reaalselt eksisteerinud diktatuuride elukorraldust ning kõik vähegi tähtsad nüansid Tropico'sse lülitada. Ja see on neil ka õnnestunud - detailide rohkus ei tee mängu absoluutselt segaseks, vaid võimaldab toimuvat palju põhjalikumalt manipuleerida. Ning kui parasjagu ühte asja mikromajandada ei viitsi, võib rahumeeli millegi muuga tegelda, olles kindel, et riik saab endaga suhteliselt hästi ise hakkama.



Riigi keskmes oled muidugi sina, diktaator. Ja mitte ühedimensiooniline kurjam, vaid mitmest iseloomujoonest kokku säetud isiksus. Igas uues mängus võid valida kas mõne päris elust inspireeritud valitseja, või ise endale sobivaid omadusi klapitada. Näiteks omadus "alkohoolik" rikub sinu suhteid usklike fraktsiooniga, aga võimaldab paremat läbisaamist Moskvaga. Lisaks hüplikule majandusele ongi fraktsioonid sul põhiliseks ristiks kaelas. Erinevatel fraktsioonidel (kommunistid, usklikud, lojalistid, rohelised jne) on erinevad nõudmised, mida kõiki korraga täita on pea võimatu. Üritama aga peab, sest iga kodanik toetab mõnda fraktsiooni ning kellegagi tülli minemine avaldab suures plaanis sinu võimu püsimisele olulist mõju. USA ja NSV Liiduga on samuti kasulik läbi saada, sest heade suhete korral saad sa neilt regulaarset rahalist toetust, aga väga halbade suhete korral võivad nad saata sõjaväe sind võimult kõrvaldama. Ja see ei mõju karjäärile üldse hästi.



Karjäärimootori määrdeks on muidugi raha. Raha saab diktaator põhiliselt kolmel moel, olulisuse järjekorras: eksportides loodus- ja tööstussaadusi, arendades turismi ning võttes sinusse hästi suhtuvatelt üliriikidelt vastu annetusi. Mõned korrad aastas käib sinu saarel kaubalaev, mis ostab ära valmis olevad eksportkaubad. See tähendab mõnevõrra ebaregulaarseid tulusid, samas kui kulutamine toimub pidevalt, ning toob hästi esile isoleeritud saareriigi majandusolusid. Enamasti peakski eksport olema riigi põhiline raha-allikas, ehkki see tekitab reostust ning põhjustab arusaamatusi rohelistega. Alternatiiviks on turism, mis nõuab aga põhjalikumat planeerimist ning mille potentsiaal on väiksem kui tööstusel, ning see ei pruugi jälle meeldida natsionalistidele.



Natsionalistidega seoses peab mainima ka Tropico põhilist elavjõu allikat, milleks on immigratsioon ning milles ma näen ehk suurimat päris elu diktatuuride loogikaga vastuollu minekut. Natuke veider on näha, kuidas prantslased, venelased ja kes kõik veel üritavad minu väikesse kolmanda maailma riiki elama tulla. Igatahes, sündivus saarel on suhteliselt madal ning enamasti peab, pöial pihus, ootama kaubalaevadelt tulevaid sisserändajaid. See põhjustab, nagu mainitud, konflikte natsionalistidega, ning pidevalt peab riigi vajadusi arvestades immigratsioonipoliitikal silma peal hoidma, võttes kord vastu vaid haritlasi, kord kõiki soovijaid, ning rahva ülekülluse korral piirid üldse kinni panema. Ühe vähetähtsa diktatuuri jaoks peaks immigratsioon küll ebaoluline küsimus olema, aga mängu teeb see põnevamaks kahtlemata.


Kui ma midagi Tropico juures kritiseeriksin, siis selle liigset kergust. Arukalt tegutsedes pole erilist ohtu kaotada, st oma võimust ilma jääda. Mängu "raskusastme" määrab vaid see, kui suurel saarel sa tegutsed, kui pikka ametiaega sa planeerid, kas valimistulemustega saab mängu jooksul manipuleerida ning veel mõned vähemtähtsad valikud. Mina suutsin pisimal võimalikul saarel maksimaalse, 50-aastase ametiajaga ikkagi vaid umbes 80% maapinnast täis ehitada, ning täiesti vabadel valimistel võitsin alati suure häälteenamusega. Vihaseid mässulisi minu võim ka peaaegu ei tekitanud. Enamus kriitilisi olukordi tekkisid vaid iseenda läbimõtlematusest - sööstsin järjekordse sigari- ja boksiidilaadungi eest saadud kena kuuekohalise kopika eest kohe oma kinnisvaraarendus-unelmaid täitma, kuid ei pidanud silmas kulutusi ning suutsin eelarve korralikult miinusesse viia ning ajutiselt rikkuda suhteid välisriikidega. Paar aastat enne ametiaja lõppu võtsin rumala peaga vastu ka tööstuse erastamise edikti (mängus on hulk erinevaid edikte, mida omal valikul vastu võtta, nt rasestusmisvastaste vahendite keelustamine, kuiv seadus, salapolitsei kasutamine jne), mis tõi küll minu Šveitsi pangakontole ilusa summa, ent viis riigi tulud niisugusse madalseisu, mida isegi elav turism leevendada ei suutnud ja mille tõttu veetsin oma viimased aastad sügavas miinuses.



Lõpetuseks räägin Tropico veel ühest tugevast küljest, milleks on atmosfäär. Lisaks diktatuuride hingeelu uurimisele on mängu tegijad näinud suurt vaeva ka Ladina-Ameerika õhustiku loomisega, ja saavutanud siingi suurepärase tulemuse. Majad linnas on kas ehtsalt külma sõja aegse välimusega ja obligatoorse plekk-katusega, mille peal siin-seal vedelevad vanad autokummid, või siis (tähtsamate hoonete puhul) koloniaalstiilis. Elanikud sõidavad teedel ringi äärmiselt venepäraste veoautodega. Olulisemad sündmusi kommenteerib raadio, kus räägib kas diktaatori toetaja või revolutsionäär, kes paremaidki arenguid oma demagoogias vaimukalt maha teeb. Ning taustaks kõlab ehtne latiinomuusika, mis tekitab visuaaliaga koos vapustava efekti, ehkki muusikapalad hakkavad ennast üsna ruttu kordama. Kõik kokku võib öelda, et Tropico on sügav, teravmeelne ning ebatavaliselt atmosfäärikas linnasimulaator, mis väärib kindlasti nimetamist žanri kahe teise parima mängu Caesar III ning Simcity 2000 kõrval.

8/10

Tuesday, February 2, 2010

LSD: The Dream Emulator (1998)

Platvorm: Playstation 1


lsd



Playstation ühe peal anti LSD-tripi-simulaatormäng välja ainult Jaapanis, kuid tänu uhketele infotehnoloogiaajastu edusammudele polnud suur probleem paar aastakest tagasi seda mängu ka siin Eestis natuke aega toksida (lihtsalt seepärast, et öelda: "Ma olen mänginud LSD-nimelist unenäosimulaatorit, mis on antud välja ainult Jaapanis" ja et näha, kas see on ka piisavalt haige) ja sain nõnda minagi läbi üheksakümnendate lõpu 3d-graafika ohutult oma arvutitoolil istudes paar happeunenägu ära teha.


lsd_027


LSD nurgelised unenäomaailmad põhinevad mingi jaapani mängudisaineri unenäopäevikul ja on vormitud 90-ndate videomängumaailmade loomise aegunud 3d-juuretisest. Mäng seisneb põhimõtteliselt selles, et sa käid ringi ja vaatad hirmuäratavaid kogumeid 90-ndate 3d-graafikat erinevates vormides. Mängul ei ole lõppu kui sellist ega süžeed või midagi, mis süžeed kuidagi meenutaks - sa käid lihtsalt läbi unenäoliselt kandilise ja nurgelise maailma ning kas soovid seinu vältida või jooksed just vastu seinu - seina vastu minnes lähed sa ühest unenäomaailmast välja ja mäng viskab sulle random-põhimõttel mõne teise 3d-kolka ette. Seinte vastu minemine või mitte minemine on ka põhimõtteliselt peamine asi, mida sa mängus peale kõndimise teha saad ja mis midagi ka mõjutab.


lsd_042


Idee poolest peaks mäng vahepeal õige kõhedaks minema ja sa hakkad ka elavate olenditega kokku puutuma, kes võivad sind ära tappa, kuid mina nii kaugele mängida ei viitsinud. Idee on neil hea, kuid ju pole lsd päris minu rada ja ma ootan parem kui nad järje "Mushrooms: The Dream Continues" ära teevad.


lsd_089


Teha selline unenäomäng veidi parema graafika ja värvikama helilahendusega tänapäeval, mõelda veel leidlikke nüansse juurde, nagu see, et mängija tegelikult midagi teha ka saab ja nõnda juba läheks. Mängijal võiks olla vähemalt valik erinevate esemete, kohtade ja olenditega midagi teha. Ujuda asfaltis autode vahel või astuda vastu tuleva karuga suguühtesse. Eks siis mäng ja ettearvamatu unenäomaailm juba vaatab edasi, kas sa saad asfaltis ujuda või hakkad end lihtsalt ennastunustavalt mööda autoteed hõõruma ja kalaliikutusi tegema ja kas karu hakkab sulle taha panema, muutub ilusaks naiseks ja tuleb kena märg unenägu või muutub ta vanaks naabrimutiks, kes laseb sul oma maksaplekilist kaela suudelda. Aga siin mängus no käi, kurat, lihtsalt ringi ja vaata värvilisi kuubikuid.


lsd_049



Eks ma võin teinekordki sita graafika pealt ühe või mõlemad silmad kinni pigistada küll kui mäng hea on ja olen seda teinud ja teen ka edaspidi, kuid unenäonägemuste kujutamiseks oleksid nad küll pidanud kindlate 2d-maailmade juurde jääma või ootama, kuni nende 3d-juuretis ja oskused sellega ümber käia kuskile mõistetavale tasemele jõuavad. Mäng läks nõnda märksa huvitavamaks siis kui oli näha midagi, mis tegelikult midagi meenutama pidi, nagu tuuleveski või kurg. Nii ägedad kui roosad kaljud ja lilla muruga aasad, mille kohal tiirlevad hirmuäratavad 3d-hulktahukad, ka pole, tugevat sõltuvust sellise kraamiga küll mängijas ei tekita ja pärast mõnda mängutundi suutsin ma suure valuta jätta lsd sinnapaika ja mitte tagasi vaadata ning ei olnud närvilist enese sügamist ja juuste välja katkumist ega midagi. Tegelikult ka lapsed, seda võite proovida - idee on hea, teostus sitavõitu ja see tõesti mitte mingit sõltuvust ei tekita.


6/10





lsd_145


lsd_037


lsd_060


lsd_081