Võib öelda, et mäng, kuigi ei tea, kas on. Valikutega on alati nii, nagu on, ja kunagi ei tea, kes räägib tõtt ja kes valetab. Mängige.
Wednesday, February 4, 2015
Thursday, January 15, 2015
Brothers: A Tale of Two Sons
Ütlen alustuseks ära ühe diskleimeri, mis minu meelest väga oluline on - nagu näete, on siin žanriks märgitud adventure ja puzzle, sest nii on ametlikult kirjas. Tegelikult pidi veidi mõne koha peal ajusid ragistama küll, aga põhiliselt oli see ikka selline jookse-karga-hoia kinni-jookse edasi mäng.
Teiseks. Seal on küll kohti, kus võib reaalselt auku kukkuda ja surma saada ja sel juhul peab uuesti alustama, aga suurema osa ajast hüppavad tüübid automaatselt. Lisaks salvestab mäng end nii tihti, et sel juhul ei pea eriti kaugelt uuesti alustama. No näiteks see koht, mida pildil on kujutatud - seal ei ole võimalik alla kukkuda.
Mis selle mängu siis põnevaks teeb? Asja teeb huvitavaks see, et see on mõeldud puldiga mängimiseks (mina seda ka tegin) ja mängitakse kahe vennaga korraga - s.t. tihti eeldavad ülesanded seda, et poisid midagi samaaegselt teeksid, nii et koordinatsiooni ja rööprähklemist treenib küll, kui pead paralleelselt kahte vanti elus hoidma.
Täpselt sellises pikkuses, nagu see mäng on (3-4 tundi), on see ideaalne, aga sellest rohkem ei viitsiks eriti sellist mängu mängida. Sellisena on see aga väga armas meelelahutus. Mina olin lõpus juba üsna tüdinenud ja ootasin juba, et see läbi saaks, aga ma ei heidaks sellest hoolimata mängule midagi ette - "hüppa ja karga" pole lihtsalt päris minu žanr. Neile, kellele see sobib, on see kindlasti lausa suurepärane.
Lisaks. Mulle meeldis nende väljamõeldud keel, lõpuks õpib päris mitu sõna ära ja hakkab taipama, kus on liide ja kus miski muu. :D Ja muidugi graafika, see mäng on VÄGA VÄGA VÄGA ilus. Mängige, mängige.
Lisaks. Mulle meeldis nende väljamõeldud keel, lõpuks õpib päris mitu sõna ära ja hakkab taipama, kus on liide ja kus miski muu. :D Ja muidugi graafika, see mäng on VÄGA VÄGA VÄGA ilus. Mängige, mängige.
Subscribe to:
Posts (Atom)