15 aastat hiljem ehk Half-Life

19. Novembril saab viisteist aastat sellest kui legendaarne Half-Life välja lasti ja selle puhul oleks juu kena paar ilusta sõna lausuda. Esimene ilus sõna on see, et ma suutsin kuskilt endale mingi haiguse näraka hankida ja teine on see, et kõige paremaks raviks osutus paar päeva rahulikult viina juua. Need kaks tingimust aga välistasid töö tegemise ja League of Legendsi mängimise, seega tuli endale mingi ajaviide leida. No ja siis võiks veel mainida, et mulle ei meeldi asju lõpetamata jätta, ehk siis kunagi kui mul veel beebihabe oli üritasin ma kuu aega seda mängu läbi mängida kuni jäin mingisse täiesti debiilsesse kohta kinni (tõe huvides - eelviimane boss nimega Gonarch ) ja sinna see asi soikus. 

Siin kohal ma ei kujuta ette, millin on selle blogi keskimine lugeja? Kas samasugune nagu eile mingi TV3 saate külastajad, kes ei osanud "Juulikuu lund" laulda? No ühesõnaga on kaks kuulsat Freemani: üks on Morgan, kes mängib filmides ja teine Gordon, kes peaks psühiaatriga tõsiselt nõu pidama. Gordon on füüsik, kes töötab Black Mesa uurimiskeskuses ja läheb hommikul rahulikult tööle, et mingi järjekordne eksperiment läbi viia. No ja siis läheb kõik viltu (suuremad lugejad võivad l-i asendada t-ga) ja peale plahvatust on kõik kohad täis surnud teadlasi ja dimensioonist Xen pärit tulnukaid. Kuna Gordon on ainuke õnnelik, kelle ihu katab vägev ülikond, mis annab kuskilt kõrgelt alla kukkudes mahedal naisehäälel teada, et nüüd sa murdsid jalaluu - anname sulle valuvaigisteid. Siis kõik ellujäänud arvavad, et paras on Gordon tanki panna, et see maa pealt abi kutsuks. 

Ja kes veel ei teadnud siis Gordon tegi legendaarseks sellise mehise tööriista nagu sõrgkang. No ja siis Gordon vana ullike võtabki ette teekonna maasügavustest maa peale, et abi leida. Tee peal tuleb tal: sõrgkangiga tulnukaid materdada; NPC-dega juttu puhuda ja koos tulnukaid nottida; ronida ringi ventilisatsiooni sahtides, kanalisatsioonitorudes ja kohtades kuhu ükski teine terve mõistusega inimene ei roniks. Poolel teel maa peale tuleb välja, et abi merejalaväelaste näol on juba kohal aga nende jaoks tähendab abi - kuul pähe. Seega lisaks tulnukatele tuleb võidelda ka valitsusega, kes üritab kõike kinni mätsida - hmm see on küll ennekuulmatu. 

Mingi hetk eesimesel päeval tekkisid mul tõsised raskused mängu mängimisega. Ma ei tea kas süüdi oli palavik või viin. Esiteks igakord kui kuskilt nurga tagant mingi kollinärakas välja hüppas tekkis tahtmine püksi lasta. Teiseks olid kohad, kus ma tõsiselt ei tahtnud teha asju, mida mängus edasi liikumiseks tegema pidi.

1. Mitte mingit isu ei olnud üle happevannide esemelt esmele hüpates edasi liikuda. Milline normaalne inimene selle mõtte peale üldse tuleb? Kõik mäletavad mis juhtus Jokkeri ja Harvey Denti-ga Batmanis.

2. Veel vähem oli isu ronida basseini kus ujus ringi hai ja Alieni ristsugutis. No fakk , miks mul on vaja püstol käes minna mingi peletisega võitlema, kui kõik teavad, et poole lihtsam on granaadi või elektriga kala püüda.

3. Assassinid. No kuidas saab mitte vihata ruume, kus jooksevda ringi tegelased, kes lisaks põrandale jooksevad ka mööda seinu ja nii kui sa nad sihikule saad teevad nad seitse saltot ja on kadunud. 

Ma tõesti arvasin, et füüsiku haridusega inimene on mõndadest asjadest elus teadlik ja oskab tänu selle valida loogilisi meetodeid probleemide lahendamiseks. Samas olen ka ise kohanud haritud inimesi, kelle puhul tekivad sügavad kahtlused - kuidas?

No siis vahepeal kui sa oled endale juba korraliku relvastuse hankinud võtavad valitsuse soldatid sind kinni ja viskavad prügipurustajasse. (Arva ära kas koos relvadega.) No ja siis peale mõningat müttamist tuleb välja, et sina oled just see õige jobu, kes peab veel sajas ebameeldivas kohas ringi ronima ja ühe satelliidi orbiidle saatma. Loomulikult see satelliit ei tööta, seega oled jälle sina see jobu, kes peab minema dimensiooni Xen ja seal mingi vesipeast tulnuka mättasse lööma, sest see hoiab dimensioonide vahelist väravat lahti.

Kui keegi arvab, et  ma kuidagi negatiivne olen selle mängu suhtes siis ta eksib rängalt. Mängurõõmu jagub kuskil 15 tunni kanti. Graafika ei ole see, mida tänapäeva oodatakse aga selle eest mängu ennast on kohati kordades rohkem kui enamustes tänapäevastes FPS-ides. Relvastus on korralik ja ühekordsel läbi mängimisel ei jõuagi kõigi relvadega päris sina peale saada. No ja muidugi nostalgia on asi mille mõõtmiseks ei ole veel skaalat välja mõeldud.

Ah jah viisakas oleks vist ära mainida, et tegemist on siis ka tõsise vaarisaga mängunduses, mis pani aluse NPC-dega manipuleerimisele, statsionaarsete relvade kasutamise (kuulipildujad, suurtükid) ja masinatega ringi sõitmisele. 

Dead Space 3

HOIATUS: JÄRGNEVAD SPOILERID. Kui sa veel mänginud pole, aga plaanid, siis parem ära loe.

Viimase Surnud Ruumi tegevustikust on jupp aega mööda läinud; Isaac Clarke on jälle Maal ning teises osas üles korjatud love interest Ellie on ta maha jätnud, sest Isaac on nõme emo. Ühel päeval tulevad deprekas vaevlevale insenerile külla võõrad härrad Norton ja Carver, kes soovitavad tal nendega kähku kaasa tulla, kuna esiteks olevat Ellie leidnud Markeriteks kutsutud artefaktide koduplaneedi, ning teiseks olevat neid asju kummardav Unitoloogia Kirik on saatnud sõdurid Isaacit kui staažikat Markerite-hävitajat tapma. Long story short, mõne aja pärast leiab meie insener end võõra planeedi orbiidilt, unitoloogide peamees Danik koos oma sõduritega kannul, ning loomulikult on kõik kohad nekromorfe täis.

Orcs Must Die! 2

[Tahtsin tegelikult juba ammu kirjutada käesoleva mängu esimesest osast, mis eelmisel aastal ilmus, aga miskipärast jäi see kogu aeg tegemata ja nüüd on teine osa väljas, mille kohta käib sama jutt, ainult et rohkem ülivõrdes.]

On punt tegelasi nimega Sõjamaagid, kes kaitsevad meie maailma orkidest sissetungijate eest. Selleks otstarbeks ehitavad nad maailmadevaheliste portaalide ümber kindlused ja valvavad neid. Mängu esimeses osas läksid asjad veidi nihu, sinust sai õnnetul kombel ordu viimane liige ja sa peatasid orkide invasiooni; nüüd, teises osas selgub, et asjad pole päris nõnda lihtsad. Kogu stoori.

Lord Of The Rings - War In The North

Ehk siis Sõrmused ja Isandad pihtas ning sõda põhjas.

Alustuseks ütlen nii palju, et minu näol pole tegemist isegi mitte kõige madalama järgu tolkienistiga, ning kui "Kääbik" välja arvata, siis olen ma sõrmuseraamatute suunal suht äraütleval seisukohal.

Kui nüüd võtta arvesse veel see, et ma pole senini kohanud ühtegi LOTRi-teemalist mängu (RTW ja M2TW- e Third Age-modidki veel installimata seisus), mis mulle vähegi meeldind oleks, siis...

Jah, ühesõnaga - järjekordne nii-nimetatud aasta parim RPG, millele naiivsevõitu ning üdini kergeusklik MNC Broz käpa peale pani.

Alice Madness Returns

"Alice Madness Returns" jõudis lavale eelmisel aastal ja on järg 2000. aasta mängule "American McGee's Alice". Tollest ei tea ma midagi, aga uus variant oli väga hea, kuigi ma tavaliselt actionit ei mängi. Väga hästi oli paigas taust - kõik oli ilus, stiilne, muusika oli hea ja lugu oli põnev. Nimelt on lugu selline, et Alice'i kogu pere hukkus tulekahjus ja tema jäi imekombel ellu, kuid läks hulluks ning lõi oma peas Imedemaa. Nüüd on aga Imedemaa kokku varisemas ja ta peab selle päästma, et saada tagasi oma mälestused ning seeläbi päästa ka enda elu. Ehk siis kõik see, mis sedasorti mängu mängima meelitab, oli täpselt nii nagu peab.

Legend Of Grimrock

Öelge veel, et rollikate (kasutan siin väljendi laiemat tähendust) seas innovatiivsust pole. Või kas vanade asjade mulla alt välja kaevamine on innovatsioon? Sest LoG on hoolimata tänapäevasest 3D-graafikast ehe vana kooli dungeon crawler.

Mängija juhib neljaliikmelist seiklejate gruppi, kes D&D-klišeede järgimist väga tõsiselt võtavad: seiklejad võivad olla neljast rassist (inimene, minotaurus, reptiil, putukmees) ning kolmest klassist (sõdalane, varas, maag). Sünkkalju dungeon on jaotatud mõttelisteks ruutudeks; kogu party istub ühel ruudul koos ja liigub ühekorraga. Kaamera on esimeses isikus; võitlemine käib hiirega seiklejate relvaikoone klõpsates või (maagide puhul) õigeid ruunikombinatsioone luues. Võitluses on ka teatav taktikaline element, kui gruppi peaks rünnatama mitmelt küljelt – siis tuleb arvestada grupiliikmete paigutusega, et haprad maagid ja vargad võimalikult vähe vatti saaksid. Üldjuhul on kaks sõdalast party koosseisus peaaegu kohustuslik, sest enamik vaenlasetüüpe rapib vaid kaht ruudu nendepoolsele küljele jäävat seiklejat ning turvistamata tegelased tule all kaua elus ei püsi.

Beowulf - The Game

Alustuseks

Mingiks hetkeks olin ma kapitaalselt tüdinenud Totalwaarimisest ja Ümarlaua taha rüütlite kogumisest ning otsisin mingit peli, mis aitaks lihtsalt muidu juhestumisele minevat aega sisustada.
Otseloomulikult selleks, et peagi eelpoolmainitute juurde tagasi pöörduda, aga see selleks.

Kuna keegi oli juutubist kõnealuse mängu pooleteistunnise promovideo juppidele ühe folk-metali loo külge kleepinud, siis tuli mu meelde, et mäng ise on ka ju olemas ning nagu havi käsul ta mõne aja pärast mu arvutisse tiksunud oligi.

The Simpsons Hit & Run 2003 ver. 1.01

See on küll juba varem avaldatud tükike, kuid nagu dokumenteerides ikka juhtub siis teed ühe versiooni valmis ja peale kolme kordset läbilugemist tunned, et pool juttu on puudu. Noh ja siis lisaks see, et mind õnnistati meeletu auga ja ma ka siin võin oma sõltuvushaigusest pajatada siis mõtlesin, et tuleks kiiresti see neitsinahake katki teha.

Enamus minu põlvkonna tutavaid, kes mul on gamerid ja kuna ma õpin IT-d siis nende hulk kasvab pidevalt. Mingi vahe rikkus kool igasuguse isu arvutimängude vastu aga vaikselt olen ma sellest tõvest üle saamas. Lapsevanemana üritasin ma enda tütrele head meelt teha ja installisin Simpsonit Hit & Run'i aga kuna plika on veel liiga noor, siis lõpuks pidin ma ise seda mängima. Ma küll alguses puiklesin meeleheitlikult vastu aga lõpuks sai vana pahe minust võitu.



Ülevaade
Mängus on seitse levelit, millest kas tükkis saab Barti ja Homeriga mängida, lisaks veel Marge'i, Lisa ja Apuga üks level. Igal tegelasel on hunnik kostüüme, mida saada vahetada ja kõik on kuidagi seotud multikaga, lisaks on kostüümidel väike salajane külg kah, mida alguses ei märka - natuke aega ühe koha peal passides hakkavad tegelased aja viitmiseks midagi tegema ja iga kostüümiga on see tegevus erinev. Kaarte on kolm, mis erinevates levelites natuke muutuvad. Kogu mäng on täis tutavaid tegelasi, kohti ja esemeid multikast (milline üllatus). Mängu story on seotud Springfieldi ilmunud kokaga ja see viib lõpuks välja selleni, et Homer peab hävitama tulnukate laeva. Igas levelis on seitse põhi story missiooni ja üks lisamissioon, mille täitmise eest saab ühe auto. Põhi story missioonid hõlmavad enamasti autoga ringi kihutamist, mis jaguneba kas võidusõiduks, millegi kogumiseks või vastase auto lõhkumiseks. Neljakümne üheksast missioonist kolm või neli tükki olid tõsiselt peadmurdvad.

Lisaks missioonidele on mängus hulga pudipadi mida tuleb koguda: kogumiskaartid; kaameraherilased (need tuleb levelis kõik puruks peksta); gagid (asjad, mis tavaliselt lagunevad peale kasutamist), tegelaste riided; autod ja siis veel igas levelis kolm võidusõitu, mis tuleb võita. Iga leveli, mille täidad 100% eest saad ühe mitmiku mängu võidusõiduraja lahti. Lisaks kogudes kokku kõik kogumiskaartid ja viies need kolmandas levelis koomiksipoodi saad vaadata kinos Itchi ja Scratchi multikat.

Põhiline mängu läbimise juures on algusest peale võimalikult palju münte koguda, mille eest siis riideid ja autosi osta. Esimestes levelites ei pööra müntidele eriti tähelepanu, kuna asjad on väga odavad ja münte jääb kuhjaga üle siis lõpu levelites jääb raha nii palju puudu, et mängu 100% läbimiseks pidin ma kolm tundi panuste peale võidusõite tegema. Kõige lihtasm on münte buzzcola kaste ja automaate lõhkudes, lisaks on tänavad täis objekte (lambid, puud, liiklumärgid, jne..) mida lõhkudes saab ka münte. Selleks, et lõhkumist kontrolli all hoida on aga ringikujuline mõõdik, mille täis saades hakkab politsei sind taga ajama ja kätte saades teevad 50 münti trahvi, mis on kordades rohkem kui on võimalus saada asju järiest puruks sõites. kogu ülesehituse poolest sarnaneb mäng minu isikliku kirstunaela - GTA seerjaga, seega kui oled GTA-d mänginud siis midagi uut ei tohik olla. Muidugi üks asi, mida GTA-s ei saa kunagi olema on Zombie level, kus konte lenda rataste alt ja kõlarid loovad Halloweeni meeleolu. Ning enne kui ma teistkordselt jutuotsa kokku tõmban, siis üks asi on veel, millest hakkad puudst tundma, kui ei mängi aga juhtud näiteks telekast Simpsoneid vaatama. Muusika! Kuna mängus on Simpsonite theme saanud mõned remixid, siis tavaline tundub pärast liiga igav.

Plussid

Mängus suurim pluss on see, et puudub elude süsteem ehk siis surma pole võimalik kunagi saada. Ainus mida võid kaotada on mündid, millest on kõige lihtsam lahti saada politsei trahvide, autode vrakiks sõitmise ja herilastega võitlemisega. Muidugi lisaboonuseks on mäng kõigile neile kellele meeldivad Simpsonid, sest multikast tutavat huumorit jagub.

Miinused

Kuna tegemist on konsooli peale mõeldud platvormmänguga siis, on liikumine klaviatuuriga väga ebamugav ja vahepeal tekivad augud, kus ei ole võimalik enda karakterit näha. Teiseks muutuvad missioonid mingil hetkel liiga üksluiseks. Kolmandaks kui ei ole erilin rallimängude austaja siis tunduvad mõned ajasõidud võimatutena.

Kahuriliha / Cannon Fodder(1993)

Nimi: Cannon Fodder
Aasta: 1993
Platvorm: PC, Atari, Amiga, Sega Mega Drive, Game Boy jt.

Sisu: Mängija eesmärk on väikese, aga tubli meeskonna juhtimine läbi vaenlastest kubisevate tasemete järgmistesse vaenlastest kubisevasse tasemetesse. Jääl, lumel, metsas ja kõrbes peavad pisikesed sõdurid a) tapma kõik pahad mehed b) laskma õhku kõik pahade meeste onnid c) päästma pantvangi pahade meeste küüsist.Kogu juhtimine käib hiirega klikkimise teel. Klikk ja meeskond jookseb, klikk ja meeskond tulistab. Padruneid on piiramatu arv ja samuti vastaseid (seni kuni viimane punker on maa pealt pühkimata). Missiooni alguses jagatakse talongide alusel kätte ka väike hulk granaate ja bazookasid, kui eriti hästi läheb, siis on võimalik neid missiooni käigus ka juurde leida (ja suures rõõmus nende poole joostes kogemata kombel tuli avada ja kogu meeskond õhku lasta).
Termin friendly fire mõeldi välja kunagi hiljem. Hullunud meeskonnakaaslase automaaditule eest on võimalik kõrvale põigelda, aga granaadi eest ei pääse puu taha ka mitte.
Kuigi suurem osa mängust on meeskond oma jalgade peal, siis mõningate missioonide täitmiseks tuleb ronida nii autorooli, kopteri juhtkangide taha kui ka laskurpessa. Tanki ka.
Miks see mäng mulle meeldib: Alustada tuleb sellest, et ma olen rohkem selline turn-based mängude mees (HoMM ja M.A.X. näiteks), aga CF võlub oma lihtsusega. Klikk siia, klikk sinna, vahepeal loobi granaate, ei mingit ressurssidega majandamist, ei muretsemist, et äkki on vaenlase teadlased juba laserid välja mõelnud ja mind notitakse enne maha, kui jõuan Genfi konventsioon öelda.Miks see mäng mulle ei meeldi: Kõige ebasobivamal hetkel on võimalik mõne juurika taha kinni jääda. Õhku lastud maja katus kukub just täpselt selle koha peale, kus su meeskond seisab. Missiooni läbimiseks ilmtingimata vajalik auto/kopter/laskurpesa lastakse vaenlase poolt õhku, kohe kui sa selle lähedusse jõuad ja oled unustanud ühe põõsas istuva saadananaha maha lüüa. Idioodist pantvang kooberdab ringi nagu vanadekodust plehku pannud ja frustreerunud mängija peab tõsiselt pingutama, et teda mitte maha lasta.
Otsus: lihtne õppida, aga väga kiirelt üllatavalt raskeks muutuv mäng. Ma ise olen kuhugi poole peale jõudnud.

Tekkis huvi: Tänaseks päevaks on CF freeware, kättesaadav sellelt aadressilt. Natuke tuleb pusida, et hiir tööle saada ja natuke tuleb mängides hiire uimasusega harjuda, aga sõdida saab.

HDFHYOXZ