Viimase Surnud Ruumi tegevustikust on jupp aega mööda läinud; Isaac Clarke on jälle Maal ning teises osas üles korjatud love interest Ellie on ta maha jätnud, sest Isaac on nõme emo. Ühel päeval tulevad deprekas vaevlevale insenerile külla võõrad härrad Norton ja Carver, kes soovitavad tal nendega kähku kaasa tulla, kuna esiteks olevat Ellie leidnud Markeriteks kutsutud artefaktide koduplaneedi, ning teiseks olevat neid asju kummardav Unitoloogia Kirik on saatnud sõdurid Isaacit kui staažikat Markerite-hävitajat tapma. Long story short, mõne aja pärast leiab meie insener end võõra planeedi orbiidilt, unitoloogide peamees Danik koos oma sõduritega kannul, ning loomulikult on kõik kohad nekromorfe täis.
Pole eriline saladus, et Dead Space'i sari on tihedalt seotud Mass Effect'iga. Mõlema stooris on identseid elemente: inimesi hulluks ajavad ja hiljem zombistavad tulnukmasinad; nende küüsis olevad võimsad organisatsioonid; peakangelane, kelle ajju on salvestunud müstiline tulnukate šiffer. Ootuspäraselt imiteerib DS3 paljus ME3-e; kahjuks ka selles, et on sarja viimasele osale suuri lootusi pannud fännidele mitmes mõttes pettumuseks.
Mis need pettumused siis täpselt on? Targem oleks küsida, mis ei ole. Stoori on etteaimatavalt etteaimatav ja kopeerib ME3 oma peaaegu plagieerimiseni välja: Isaac/Shepard ajab taga seadet, millega Markerid/Reaperid välja lülitada, ning Danik/The Illusive Man püüab temast ette jõuda. Enim meenutab ME3-e aga lõpp, mis on solvavalt segane ja vilets. Isaac käivitab viimsepäevamasina, ja... mis siis täpselt juhtub? Kas nekromorfide kuu hävib? Me ei tea. Mis nekromorfide rünnaku all oleval Maal juhtus? Me ei tea. Kas Isaac ja Carver jäävad ellu või ei? Me ei tea. Ainus, mida me teame, on see, et Ellie ootas oma süstikus paar minutit, püüdis neid vaid ühe korra raadioga kätte saada, ja tõmbas siis sellest kehvast mängust minema. Kui ta oleks viitsinud lõputiitrid ära vaadata, oleks ta saanud teada, et Isaac'il on veel hing sees ja ta hõljub kuskil planeedi orbiidil. Bitch.
Üheksakümmend protsenti mängust käib ringiratast sellise mustri järgi: cut-scene tegelastevahelisest seebiooperist; cut-scene kusagilt alla kukkuvast Isaacist; natuke vaba aega, kus saab nekromorfe tulistada. Ad nauseam. Rääkides seebiooperist: kui DS3 tegelased on parim, mis inimkonnal välja panna, siis ei teki mul küll erilist motivatsiooni seda rassi väljasuremisest päästa. Isaac ja Norton on armuvalus teismelised, kes hulga energiat üksteisega kemplemise peale kulutavad ning Norton on isegi valmis vaenlast abistama, et Isaac ainult oma eksi tagasi ei saaks. Mida??? No ja siis on Carver, kes kogu mängu aja laseb oma kaaslastel missiooni nimel hukkuda ja räägib, et nii on õige, ent viimasel, kõige kriitilisemal hetkel annab Ellie't sihikul hoidvale vaenlasele ülimalt olulise võtmeseadme, mis kogu nende senised kangelasteod mõttetuks muudab, sest... mida??? Saate vist aru, mida ma mõtlen.
DS3 pettumused ei piirdu kahjuks ainult stooriga. Ka madistamisosa on nõrk. Esiteks on hulk taplemist inimvastastega, kes kummaliselt ME3-e Cerberuse sõdureid meenutavad. Need võitlused on lihtsalt tüütud, kuna vastased on mõttetult nõrgad ning lisaks paistavad nende relvade lasersihikud olevat disainitud eesmärgiga, et sinul oleks parem neid sihtida, mitte vastupidi. Nekromorfide rindel on ka lood kehvad. Neid on mitu uut liiki; levinuimaks osutuvad kirvestega zombid, kes, kui neilt ülakeha küljest tulistada, kasvatavad puusade kohalt välja kombitsad ja ründavad sind edasi. Lõbus idee, aga muutub kähku igavaks. Lisaks tekib küsimus, et miks vedeleb tuleviku kõrgtehnoloogilises koloonias, kus on olemas plasmalõikurid, nõnda palju kirveid? Pole aimugi. Uute nekromorfitüüpidega kaasneb ka see häda, et vanad lemmikud ei saa enam piisavalt ekraaniaega – enamuse ajast oled sa sunnitud neid va kirvemehi hävitama ning mõnd vana sõpra nähes tekib peaaegu tahtmine neid kaelustama minna, mis nekromorfide puhul pole muidugi parim idee.
Mis madinasse puutub, siis üks hea asi DS3 juures siiski on, ja selleks on uus tööpingi- ja relvasüsteem. Esiteks pole mängus enam raha; seda asendavad erinevad komponendid, millest saab varustust valmistada. Teiseks saab relvi ise juppidest kokku panna. Näiteks võib ehitada plasmalõikuri, mille alla on kinnitatud saeketas. Või panna üksteise külge kaks leegiheitjat, millest üks on modifitseeritud tule asemel jääd välja purskama, mis teeb temast... jääheitja? Ma ei tea ka, mis loogika see täpselt on, aga relvade kallal nikerdamine on mõnus ja kui praktikas selgub, et sinu tehtud relv on efektiivne, siis on tunne väga rahuldustpakkuv. Üldiselt on häid kombinatsioone ka vaja, kuna senise nelja asemel võib nüüd kanda kaasas vaid kaht relva. Kahjuks tuhmistab uue süsteemi võlu see, et valdav enamus võitlusi on igavad ja lineaarsed – Isaac seisab keskel ja kahelt poolt tulevad nekromorfid peale, ja see ongi kõik. Mängu eelmistest osadest tuttavaid loovaid lahinguid on minimaalselt; enamik meenutab lasketiiru.
Ja igavad pole ainult lahinguväljad; ka mittesõjaline tegevus on üheülbaline. Mäletate esimest ja teist osa, kus pidi vaakumis seinalt-seinale hüppama, kosmoselaeva välispinnal ringi jalutama, jne., teisisõnu huvitavates kohtades käima? DS3-s pole midagi sellist ja kui on, siis on see naeruväärselt lihtsustatud. Võtame näiteks selle: on paar kohta, kus saab vaakumis ringi lennata. Vanasti oli sul selleks minuti jagu õhku ning kogu aeg pidi ringi vaatama, et hapnikuvarusid täiendada. Nüüd? Viis minutit õhku, ja mängul on veel jultumust pakkuda sulle hapnikuballooni suurendamise upgrade'i. Mis puutub teistesse põnevatesse tegevustesse, siis neid asendavad nüüd köiega kaljuseina mööda üles/allaronimise stseenid. Kõlab juralt? Absoluutselt. Tundub, et ka mängutegijad said aru, et DS3-s on liiga vähe põnevaid asju, mida teha, niisiis otsustasid nad seda kompenseerida, tehes osad uksed mängus avatavaks vaid kineesimooduli abiga. Ühesõnaga pead sa umbes poolte uste avamiseks mängus F-klahvi mõned sekundid alla hoidma selle asemel, et üks kord "E" vajutada. Mul tekib iga kord massiivne erektsioon, sest see mängumehaanika on lihtsalt nii põnev.
Veel paar juhuslikku märkust DS3 kohta:
* mingil hetkel leiab Isaac endale väikese prügikorjamisroboti, kelle saab saata komponente otsima. See tehtud, tuleb loetud minutid hiljem Isaac'ile teade, et otsingud on lõppenud ja robot leitud kraamiga lähima tööpingi juurde naasnud. Sinna minnes saab mingi triviaalse koguse juppe, ja võib roboti uuele retkele saata. Iseenesest kahjutu süsteem, aga mängu lõpuosas, kui sul seda näljapajukit, mida robot kokku tassib, enam vaja pole, muutub see kohutavalt frustreerivaks. Seda sellepärast, et robotid on relvamenüüs ja hiirerullikuga relvi vahetades võtab Isaac pahatihti keset lahingut kuulipilduja asemel roboti kätte ja hakkab teda põrandal käivitama. Lõpupoole on roboteid vähemalt kolm tükki, ja igas ruumis saab maha panna ainult ühe, mis tähendab, et neist lahti saada polegi nii kerge, ja minutid hiljem istuvad nad sul lähima tööpingi juures jälle ootel ja irvitavad sinu üle oma surnud elektrooniliste silmadega, pistes sulle samas taskusse paar tükki vanarauda. Ainus võimalus neist loobuda on tööpinke mitte kasutada, mis ei tule eriti kõne alla.
* Nagu paljudes mängudes kombeks, on peakangelase üks põhiülesandeid luurel käimine ja oma kaaslastele tee ette valmistamine. DS3-s tähendab see seda, et Isaac peab kuhugi üles ronima või alla sõitma, seal nekromorfid maha lööma, ja siis teised järgi kutsuma. Üldiselt on nii, et vaevu jõuab meie insener teiste abistamiseks lifti vm. asja käivitada, kui teised on juba *plumps* kohal, ilmudes üldjuhul otse Isaaci selja taha. Kust te juba siia saite? Kui te teleporteeruda oskate, siis miks mina ronima pidin?
* Lisaks sellele, et tulevikus kasutavad kolonistid võõrastel planeetidel kummaliselt palju kirveid, on nende vinged kuuli- ja kukkumiskindlad high-tech-polaarskafandrid mingil põhjusel karusnahkse kraega.
* Markerite eelmistest ohvritest tulnukatel ei jätkunud aega oma imemasina käivitamiseks ja nekromorfide hävitamiseks, ent neil oli piisavalt aega, et masin lõpmatu hulga kujude, skulptuuride ja seinamaalingutega ära dekoreerida.
Aitab küll virisemisest; kes luges, sai vist juba aru, et Dead Space 3 ei ole parim mäng, mis viimastel aastatel ilmunud. Põhjus on lihtne ja ilmne: DS3 on kiiruga kokku klopsitud ja mitu kuud enne õiget aega välja antud – jällegi nagu Mass Effect 3. Ma ei tea, mis EA tagatubades tehakse, aga ma võin mürki võtta, et taolise kiirustamise põhjused said alguse sealt. Kuigi ega imestada ei tohiks – poolikute mängude väljaandmine ja hiljem ostjate DLC'dega üleujutamine on viimasel ajal pigem reegliks saanud. Samuti tundub, et EA on oma alluvatele üha jõhkramalt kuklasse hingama asunud. Miks see nii on, ma ei tea, aga mängutööstusele see head ei kuuluta.
Hea craftimissüsteem ei päästa ülejäänud DS3-e keskpärasuse küüsist. Mängu teises pooles leiduv jääplaneet, hoolimata ilmsest peanoogutusest sarja suurele inspiratsioonile "The Thing"'ile, ei ole sama hea toimumiskoht survival horrori jaoks kui varasemate osade klaustrofoobilised kosmoselaevad; samuti ei ole kirvestega zombid sama hirmutavad kui vanade osade nekromorfid – mõnikord ei vaja ratast leiutada, vaid võib kasutada vanu järeleproovitud asju. Soovitan Dead Space 3-e ainult neile, kel eelmised kaks osa läbi tehtud ja kes tahavad sarja kulminatsiooni ikkagi ära näha. Kõigil teistel soovitan alustada triloogia esimesest osast (mis oli tõeliselt hea) ja hiljem otsustada, kas minna lõpuni või mitte.
5/10
No comments:
Post a Comment