Defense Grid: The Awakening

Tower defense on žanr, mille enamik esindajaid on väikesed madalakvaliteedilised flash-mängukesed (üksikuteks paremateks on Kingdom Rush ja SAS Zombie Assault TD). Kõvakettale jõuab žanr harva; relevantsemate näidetena tooks välja Plants vs Zombies'e, Orcs Must Die! ja terve portsu Warcraft III modifikatsioone, mis kümne aasta jooksul tehtud. Olen viimasel ajal mõistnud, et tegelikult on tower defense väga mõnus asi, sobides eriti tiheda päevagraafikuga inimestele, kel tõsisematesse mängudesse süübimiseks aega napib, aga miks mitte ka kõigile teistele.

Defense Grid on üks neist "päris"- ehk kõvaketta-mängudest, kaaludes koos kõigi lisadega rohkem kui poolteist gigabaiti, mis võiks olla juba esimene näitaja, et päris suvalise asjaga tegu pole. Ja ega ei olegi – DG oli igas mõttes hea ja kvaliteetne mäng nii välja tulles (aastal 2008) kui ka praegu.

Sinu missioon on saada taas töökorda Maa vana kaitsevõrgustik, tõrjudes samal ajal eemale ründavaid tulnukaid, kes süsteemi reaktoritest tuumasid pihta panna tahavad. Teisisõnu standardne stoori, millest aga mängija vältimatult mõnevõrra hoolima hakkab, sest kõik lugu puudutav on väga ilmekalt sisse loetud (paljudele mängutegelastele ja näiteks ka Wall-E'le hääle andnud Jim Ward'i poolt). Lugu jutustab ta kaitsevõrgustiku AI suu läbi, juhatades iga missiooni sisse ning kommenteerides uusi tulnukatüüpe ja sinu edusamme nende hävitamisel. Minu lemmiktsitaadiks sai juubeldav "There is no stun setting on cannons!". Hahaha!

Tulnukate mõrvamiseks on saadaval hulk erinevaid torne kuulipildujatest tesla coilideni, ning ükski neist pole mõttetu. Muidugi selgub aja möödudes, et ehkki kõik tornid on kasulikud, on mõned kasulikumad kui teised, ent see on arvutimängudes vältimatu paratamatus. Kõige olulisem torn on ilmselt harilik kuulipilduja, olles kõige odavam, mistõttu saab neid kasutada labürintide ehitamiseks, ent viimasele tasemele upgradetuna on nad ka täiesti arvestatavad tapariistad. Jah, kõiki torne saab raske raha eest edasi arendada, ja ehkki muutuvad vaid nende tulejõud, laskekaugus ja -kiirus, on see ressursside piiratuse tõttu siiski päris määrav taktikaline element.

Taktikalist taju on muide vaja; samuti etteplaneerimist ja kiiret mõtlemist, sest mängu peatada ei saa ning uued lained tulnukaid saabuvaid praktiliselt vanade kannul. Kaardid on üsna erinevad; esimesed võivad tunduda väga lineaarsed, ent hilisemates tuleb ülalmainitud labürintide ehitamisega tõsist planeerimistööd teha; vahepeal on mängutegijate poolt ette nähtud lahendus liiga ilmne, ent enamasti mitte. Ühe kaardi puhul ragistasin kümneid kordi ajusid ja jäin pidevalt reaktorituumadest ilma, kuni pidingi alla andma ja YouTube'ist professionaalide videosid vaatama minema.

DG suurim pluss on contenti rohkus: kaarte on palju (koos lisapakettidega vist neljakümne ringis) ning igal kaardil on lisaks tavarežiimile ka mitu erinevat alternatiivset settingut, mille kallal hambaid murda pärast tavamängu läbimist – näiteks võib ära vahetada tulnukate sisse- ja väljapääsutunnelid, või hoida korraga kaardil maksimaalselt kahtkümmend torni, või omada ainult ühte reaktorituuma hariliku 24 asemel. Võimalusi on palju, ja see kindlustab, et mängu võlu kestab kauem kui žanri esindajatel tavaks.

Lõpetuseks mainin ka seda, et DG on visuaalselt ilus. Jõudehetkedel on täitsa tore suumida kaamera lähivaatesse oma torne imetlema, või suures plaanis taustamaastikku nautida. Muidugi pole see tower defense'i puhul mingi määrava tähtsusega asi, aga hea teada ikkagi.

Jep, umbes selline see Defense Grid on. Kui väljavaade nokitseda õhtuti missiooni või paari kallal teile meelitav tundub, ning kui te naudite armastusega tehtud indie-mänge, siis julgen seda teile soovitada küll. Kui olete vana tower defense'i-proff, siis olete seda ilmselt juba proovinud ja teate isegi, et on hea asi.

PS: nähtavasti on lähiajal tulekul veel üks lisapakett "Containment", ning selle järel kunagi ka mängu teine osa. Ootame huviga. Põhjalikumalt võib lugeda jaanuarikuus tehtud intervjuust.

7/10