Leidja

Tuesday, March 5, 2013

Aliens: Colonial Marines


Veidi vähem kui kuu aja eest ilmunud A:CM on saanud valdavas enamuses hävitavaid arvustusi. Frantšiisi fännina otsustasin mängule siiski võimaluse anda. Pärast tunniajast proovimist võin kindlalt väita, et teistel arvustajatel oli õigus. A:CM on lihtsalt jura: mitte solvavalt halb, ent kahjuks ka ilma ühegi säravama elemendita, mis ümbritseva keskpärasuse seast välja paistaks.

Sisene oma rühmakaaslasega uude ruumi või koridori; lase vastased maha; oota, kuni rühmakaaslane uue ukse avab; korda tegevust ad nauseam. See on sõna otseses mõttes kogu mäng. Põhimõtteliselt on tegu lasketiiruga – enamikul juhtudest tulevad vaenlased sinu poole sirget koridori mööda, andes sulle küllalt võimalust nad sihikule võtta ja tappa. Pärast umbes iga kümnendat ruumi saad oma meeletu taktikalise ande eest ametikõrgendust ja uue relva. Kogu moos.

Erinevalt enamikest viimase kümnendi shooteritest võib su mariin kanda korraga kaasas palju eri relvi. Kõlab vingelt? Tead, mis mäng veel sellist asja võimaldas? Faking Doom! Üldse on selle relvade kaasaskandmisega natuke veidrad lood. Ühelt poolt on sul põhi- ja kõrvalrelv (ehk siis nagu moodsates FPSides kombeks). Teisalt aga saad sa kasvõi keset lahingut minna menüüsse ja kummagi relva mingi muu vastu ära vahetada, muutes primary-ja-secondary-süsteemi täiesti mõttetuks.