Kuna see on mängublogi, arvavad taibukamad ilmselt juba ära, et ma mängisin üht mängu. Mängu, mida väga kiideti ja mis tundus eemalt vaadates ilus ja värviline, kuigi Deponia on muidugi kaval sõnamäng ja tuleb sõnast depose - tegevus toimub prügiplaneedil, kuhu jõuavad asjad, millest mujal elavad inimesed lahti tahavad saada. Hoolimata kaunist pealispinnast ajas see mäng mind pigem segadusse ja tekitas teatavat hämmeldust. Kohe selgitan, miks.
Esiteks jääb selle mängu sihtgrupp natuke segaseks. Mängu armsa välimuse põhjal võiks arvata, et see on suunatud lastele või naistele. Tegelikkuses on peategelane ilge vigisev egomaniakist tropp (kelle eesmärgiks on prügiplaneedilt pääseda) ja pidevalt tehti ka selliseid nalju, mis lastele igatahes suunatud ei ole. Samuti oli mäng üsna keeruline, nii et koolieelikutele ja algklassilastele see igatahes ei sobi (kui nad just ei viitsi järjekindlalt kõiki kombinatsioone igaks juhuks proovida). Ja kuigi peategelane on igatpidi nõme, üritatakse tema vastu siiski kaastunnet tekitada, rõhudes näiteks sellele, kuidas ta isa ta omal ajal (väidetavalt) hülgas.
Teiseks oli mäng häirivalt aeglane - otseselt ei jõnksutanud, aga kui lasta tüübil omasoodu tegutseda, siis ta ikka venib nagu tatt ühest servast teise. Kui vaja ühelt pildilt teisele liikuda, saab jah kaks klõpsu teha ja läheb otse sinna, aga lihtsalt ekraani ühest servast teise ta nii ei käi ja kui on vaja tükk aega näiteks ühes majas askeldada, läheb see üsna tüütuks.
Kolmandaks ei olnud dialoog minu jaoks naljakas, vaid pigem lihtsalt tüütu ja kuna neid "nalju" oli pikitud nii palju, kui vähegi mahtus, muutis see need dialoogid põhjendamatult pikaks. Lisaks ei olnud mõni lahenduskäik kuidagi loogiline. No ja eriti vihastasin ma muidugi siis, kui selgus, et mina seda mängu lõpetada ei saa, sest ühes kohas, kus ma tegin kõik õigesti (kontrollisin selle netist järele ja minu tegevusele järgnes ka vaheklipp, mis peaks järgnema AINULT õige lahenduse korral), aga tegelane jõudis ikka samasse kohta tagasi, mitte ei liikunud edasi. Ja ma OSTSIN selle mängu, nii et ei saa isegi kehva cracki süüdistada. Internetist ei leia ka, et kellelgi sama probleemi oleks.
Lisaks oli muusika kohati tiba tüütu. Hea mängumuusika on minu jaoks selline, mida enamuse ajast eriti tähelegi ei pane, mitte selline, mis su närvidel saagima hakkab, kui kuskil kauem olema pead. Peategelase hääl oli ka tüütu, aga selle üle ei saa otseselt kurta, sest see sobis väga hästi tema iseloomu ja jutuga kokku, nii et pigem oli see sobilik. Üldse olid hääled hästi valitud ja sobisid rääkijatega kokku, nii et selles mõttes ei kurda.
Positiivse poole pealt oli mängu hästi lihtne juhtida. Iga asjaga oli ainult kaks võimalikku tegevust, nii et paremast ja vasakust hiireklõpsust piisas kõige jaoks. Samuti sai kasutada tühikut, et näha, mis ekraanil aktiivne on, et ei peaks miljoni nõela hulgast seda ühte aktiivset kõrt otsima.
Nii et kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi mäng oli väga ilus, jäi sellest minu jaoks väheks. Lugu oli huvitav, aga tee selle looni oli aeglane ja veniv ja mõnda asja puudutati nii vähe, et oli ilmselge, et sellel mängul tuleb mitu osa (Chaos on Deponia on juba väljas, ma pole päris kindel, kas see on viimane) - samas oli see piisavalt huvitav, et veenda mind ka teist osa proovima. Eelmisel aastal ilmus paar väga head mängu, aga selle liigitaksin ma keskpäraste hulka.
No comments:
Post a Comment