Selle mängu esimesest osast kirjutasime juba siin, täna räägime aga järjest, mille tegevus toimub jätkuvalt samal prügiplaneedil nimega Deponia. Tulemas on ka kolmas osa, mis peaks ilmavalgust nägema sel sügisel.
Kuigi mäng jätkas poolelijäänud lugu, oli nii mõndagi muutunud. Esiteks olid muutunud kõigi tegelaste hääled, mis oli üsna üllatav, sest kahe mängu ilmumise vahele jäi ju ainult napp pool aastakest, oleks arvanud, et need tehakse ühel ajal valis. Mitte et mul kahju oleks, ausalt öeldes olid uued seltsimehed ja seltsidaamid (heh-heh) kõrvadele tunduvalt paitavamad, nagu ka teise osa muusika.
Üldse võib öelda, et minu jaoks oli teine osa tunduvalt parem, kuigi internett neid üldiselt võrdväärselt hinnanud on. Kõrvad ei hakanud virtsavett jooksma, värvilahendus oli kuidagi mõnusam (värvid olid sarnased, aga siiski sobivamad) ja toimuv oli üldisest loogikavaesusest hoolimata siiski NATUKE loogilisem. Sci-fi üks eeldustest on kirjanduses see, et kirjeldatav tehnika ja selle toimimise alused vähemalt tunduvad mingi nurga alt hästi kaugelt vaadatuna loogilised, aga siin tegelikult ei tundu. Näiteks see pildil olev suurte rindadega kauni näolapiga neidis on tegelikult robot, aga kuna ta kukkus pea peale (nagu peategelase lähedal tihti paljudega juhtub) ja tema kõvaketta väljavahetamiseks osteti kõige odav variant, juhtus selline õnnetu lugu, et tema isiksus jagunes kolmeks - daam, mässaja ja titt. Nüüd saab iga osa eraldi sisse-välja lülitada. Tundub loogiline, eks? Mängu seisukohast on ainus asi, mille peale võib kindel olla, see, et kui on võimalik midagi puruks lüüa, kellelegi elektrit anda, midagi põlema panna või teha midagi, mis tundub ERITI ohtlik ja lihtsalt loll, siis tuleks kindlasti seda üritada. Isegi kui see tähendab pisikeste nunnude olendite surma (sissejuhatus algab näiteks sellega, et üks lind lastakse läbi prügihundi). Kurja huumorit on meie sakslastest sõbrad (koondnimetusega Daedalic) muidugi juba ka Botaniculas ja Chains of Satinavis näidanud.
Igatahes tundus mulle, et selle mängu nõrgimaks kohaks oligi see ette välja mõeldud lugu. Kuna lugu on paigas, on vaja seda venitada, et ikka kolme mängu jaoks jaguks ja tegelikult ei ole seda päris piisavalt. No ja siis pannaksegi mängija paariks tunniks näiteks mingeid mune taga ajama vms kõrvalülesandega tegelema - ja pealiin samal ajal seisab ja ootab kannatlikult. Sest kuidagi tuleb see kolmas mäng ka ju maha müüa.
Siiski, see osa oli tunduvalt sujuvam, ladusam, naljakas ja isegi ülesanded/lahenduskäigud olid tunduvalt mõistlikumad. Nii et tõenäoliselt proovin ma selle kolmanda osa siiski samuti ära, kui ta ükskord tuleb, sest tegelikult peame me ju teada saama, et peategelane ei ole sugugi mitte ainult trash baby (kuradima narratiivireeglid) ja miks ta arch enemy talle nii sarnane on jne jne. Kui juba mängida, peaks ju ikka kõike natuke proovima. Usun, et nii mõnelegi sobiks see nagu rusikas silmaauku.
No comments:
Post a Comment