Leidja

Saturday, April 7, 2012

Myst I-III (Myst, Riven, Exile)




Mulle sattus sel nädalavahetusel täiesti juhuslikult kätte ühe vana (aga kummalisel kombel tänini läbimängimata) klassika kolmikpakett – Myst, Riven ja Exile, ehk siis Mysti saaga kolm esimest osa. Teoreetiliselt on nende väljaandmisaastateks 1993, 1997 ja 2001, aga 2000. aastal tehti esimesest osast uusversioon, nii et kannatab mängida ka täna. Kui muidu öeldakse adventure'i žanris 90. aastatel pea iga teise asja kohta, et „sai lausa kultusmänguks“, siis Mysti puhul ei ole see sugugi loll jutt – esimene osa oli pea kümme aastat enim müüdud PC-mäng maailmas, kuni 2002. aastal Sims ette rebis. Teist osa müüdi ka üle nelja ja poole miljoni, mis arvutimängumaailmas on täiesti üüratu.


Kohe alustuseks olgu ära öeldud, et kolmandat osa puudutab see arvustus ainult selles lõigus - nimelt ma ei mänginud seda. Ma panin selle käima, nägin, et see on ilus ja puha, aga ma ei mänginud seda, sest see on üks neist mängudest, mille liikumine mul sõna otseses mõttes südame pahaks ajab (st liikumine on kiire ja vilgub igas suunas, omal ajal ei sain ma seetõttu Doomi ainult esimese oksendamiseni mängida, hiljem jäi mängimata näiteks Amnesia, kuigi kõik teised kiitsid, aga mul oli 15 minuti pärast oksemaik suus). Nii et kolmandast osast ei tea ma midagi, lugesin ainult internetis, mis seal toimus. See on aga minu isiklik viga, enamikke inimesi ei häiri see absoluutselt, nii et ei maksa sellest mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi teha.
Kõik kolm osa on aga graafikale palju rõhku pannud ja see, kes mäletab, millised mängud muidu ka 90. aastate teisel poolel veel olid, on väga meeldivalt üllatunud. Mitte nii meeldiv ei ole aga see, et need mängud pärinevad veel ajast, kui arvati, et mängija võiks olla tõeline seikleja ja tulemusteni jõudmiseks tuleb paratamatult vaeva näha – ja ma ei räägi ajude ragistamisest. Tahad näiteks kaarti? Muidugi, lase käia, joonista see endale. Arvad, et mõni asi väärib meeles pidamist? Tubli, pane see siis kirja ja olulisemate asjade puhul tee kindlasti ka joonis (või miks mitte print screen). Ehk siis mängija ei pea automaatselt päevikut, kuigi kogu lugu keerleb ümber paljude raamatute ja materjali, mis tuleb läbi lugeda ja sellest olulisem välja selekteerida, on metsikult palju – nimelt leiab „võõras“ (ehk siis mina või miks mitte ka sina) raamatu, mille nimi on „Myst“, mis imeb ta endasse. Seal satub ta maailma, kus on mees, kes oskab erinevaid maailmu kirjutada ja nendesse maailmadesse saab raamatute abil siseneda. Lisaks veel vangistamisraamatud, kehvasti kirjutatud raamatud (kipuvad olema nagu kehvasti kirjutatud arvutiprogrammid, mis siis vahepeal crashivad, mis nende maailmade elanikele muidugi palju meelehärmi valmistab, kui neil ellu õnnestub jääda) jms. Lisaks tundub, et ükski tegelane pole pidanud paljuks päevikut pidada, nii et kangelasel on meeldiv võimalus lapata läbi kümneid lehekülgi, lugedes, millist värvi sokke kellelgi oli ühel paari aasta tagusel teisipäeval tuju kanda, lootes, et varsti jõutakse lõpuks ka lauseni „muide, selleks, et mängu edukalt läbida, proovi selle nurga peal seda koodi“. Tean, et mõne jaoks on see boonus, ikkagi PÄRIS adventure, mitte ei kirjuta kangelane kõike olulist ise automaatselt üles, aga minu jaoks on see ikkagi ärritav – okei, see ongi nõme, kui mõnes mängus ei pea ise infot lugemagi, sest kangelane nagunii kirjutab olulise automaatselt oma päevikusse, aga võiks siis olla kasvõi mängusisene võimalus endale olulisematest lk-dest koopia teha vms. Seda enam, et teises osas oli maailm nii suur, et minu jaoks oli see lihtsalt hoomamatu – st liikumine on ikkagi traditsiooniliselt küllaltki aeglane (klõps! ja edasi, klõps! ja edasi) ja mõte sellest, et tuleb sel viisil hakata edasi-tagasi käima, tundub üsna ebameeldiv.
Positiivne on see, et asju, mida kaasas on vaja tassida, on väga vähe. Negatiivne on see, et kui vahepeal on vaja asju tassida, siis kaks korraga on meie kangelasele ilmselgelt liig, nii et näiteks esimeses osas peab oma tegevust dubleerima ja pidevalt kaks ringi tegema (neli korda järjest), kui on tahtmist mõlema vennaga vestlust edasi arendada. Nagu ma juba mainisin, siis liikumine käib põhimõttel „klõps! ja edasi“, nii et see läheb ikka üsna tüütuks. Seda enam, et kohati käib jutt paberilehtedest – no ei oleks ju liiga raske üks kuradima leht ühte kätte ja teist lehte teise kätte võtta. Teises osas on vist sellest õpitud, igatahes on peategelasel juba pisike seljakotike olemas, kuhu paar raamatut sisse saab visata. Igatahes käiakse põhimõtteliselt ringi kaks kätt taskus ja kasutatakse lihtsalt oma aju, jääb ära see „proovime, kas seda kaisukaru annaks prostituudile pakkuda“ teema, mis paljudes mängudes sisse tuleb, kui kõik vähegi loogilised ideed juba otsas on.
Nii et põhimõtteliselt võib öelda, et kogu mängu kannab lugu (mis on hea) ja graafika (mis tolle aja kohta oli lausa imeline), aga minu jaoks ei kaalunud see seda rabelemist üles, nii et teises osas kasutasin algusest peale walkthrough'd, et kiiresti näha, mis siis saab ja kuhu lugu areneb. Esimeses osas, kus olid eraldi maailmad, mis polnud liiga suured, oli olukord veel mõistuse piirides, nii et see meeldis mulle tunduvalt rohkem.

No comments:

Post a Comment