Gemini Rue

Gemini Rue on üks eelmise aasta enimkiidetud adventuremängudest, mille keskmes on kaks tegelast – mees „ümberkasvatusasutuses“, kelle mälu juba mitmendat korda kustutatakse, ja politseinik, kes avastab, et ka ta vend on seal kinni (ja teda tuleb loomulikult päästma minna). Ma küll ausalt öeldes ei saa aru, miks peaks keegi tänapäeval tegema mängu, mille graafika näeb välja sama rohmakas kui 20 aastat tagasi, aga vähemalt liikus see rohmakast pildist hoolimata kiiresti ja vahepeal oli ilusaid videojuppe ka. Tegelikult ma aiman, miks pilt rohmakas peab olema – et meeldida kõigile neile hard core fännidele, kelle jaoks ideaal ongi 90ndate alguses ja just seda nad ekraanilt näha tahavadki. Igas muus osas oli tõesti tegu pea ideaalse mänguga, mis tehtud vanas heas point-and-click süsteemis ja kolmandas isikus.

Karakterit saab (tuleb) mängu jooksul siiski vahetada, mis teeb mängimist huvitavamaks. Kuna mulle meeldib see, kui mängu keskmeks on lugu, mitte sada ühesugust lollakat mõistatust, meeldis mulle väga, et mäng oli loogiliselt üles ehitatud ja ülesandeid ainult ülesannete endi pärast oli väga vähe. Asju ei olnud liiga palju ja see, mida nendega tegema peab, tundus igati loogiline (mulle tuleb kohe meelde üks Kettamaailma mäng, kus terve kohver oli asju täis ja tegevused kohati veidi ebaloogilised, näiteks tuli ühel hetkel korstnasse kaisukaru toppida – siin näeb ka ilma hullupaberiteta, milline lahendus mõistlik võiks olla). Veidi oli ka ajalimiidiga ülesandeid, kus pidi kiiresti mõtlema või surma saama, nii et üsna pea hakkas süda iga kord autosave'i nähes kiiremini taguma, sest see oli märgiks, et NÜÜD, just NÜÜD hakkab midagi toimuma. Kogu liikumine ja tegutsemine oli äärmiselt loogiliselt üles ehitatud ja mugav, reaalset mänguoskust läks vaja ainult paaris kõmmutamisharjutuses, et mitte ise maha lastud saada.

Lugu ise oli üsna tugev, kogu aeg püsis üleval huvi selle vastu, et mis siis tegelikult toimub, mis on päris ja keda siis tegelikult usaldada saab, lisaks otsisin ma kogu aeg märke selle kohta, kuidas kaks peategelast omavahel seotud võiksid olla. Tegelasi hoiatati korduvalt, et kedagi ei tohi usaldada ja kellelegi ei tohi liigselt rääkida, kuigi sellises teemas on tegelase eesmärgiks alati muidugi ise võimalikult palju infot välja pinnida. Neile, kellele „vanad head mängud“ meeldivad, aga kes ei kannata kuidagi nende graafikat vaadata, oleks see suurepärane kingitus, mida nad ilmselt vägagi hinnata oskaksid. Minul isiklikult ei tekitanud see "vanaaegne, aga ilusam" välimus tunnet, et just seda ma mängida tahaksingi, mistõttu mängisin seda eelkõige kui hästi tehtud ja head mängu, aga päris ohhoo-efekt jäi saavutamata – aga neile, kes 90ndate detektiivimänge armastavad, on see täiesti ideaalne.

Üks arvustus on siin. Ja treiler on siin.