Dungeon Keeper

Kes meist ei oleks mänginud mänge, kus sa kehastad mõnda kangelast või kangelaste kampa, kes otsivad koobastest kuulsust ja rikkusi. Sügavates ning pimedates urgastes kohtavad nad trolle, orke, draakoneid ning muid jubedusi, mis ülla suhtumise, hea südame ja terava mõõgaga halastamatult maha notitakse. Tõusevad levelid ning luut ning mäng lõppeb peapaha kärme surmaga ning seiklejad saavadki rikkaks ning kuulsaks. Kuid seekord on nad valinud vale uru, sest just selle augu lõpus oled sina, juhtimas oma käsilaste armeed sissetungivate kangelaste lainete vastu.

Mängu intro on üks parimaid, mida ma seni näinud olen - seda peab lihtsalt vaatama. Tegevus toimub maailmas, kus kõik on lihsalt oivaline, kuid see ei tähenda, et arenemiseks ruumi ei oleks. Enne iga taseme juurde asumist jutustab sinu nõuandja sulle pisu selle paigakese kohta: "This region of dreaming underlings is ruled by the beautiful Lady Catherine. She's kind, and fair, and doesn't imprison or torture her subjects...for some reason."

Pärast taseme lõpetamist räägib ta aga sealse elukvaliteedi paranemisest: "The streets run with the blood of the slain. Screams of pain and howls of anguish rip the night air like a vengeful siren's song. This really is somewhere you can take the kids for the weekend."

Iga taset alustad sina (paharast) oma koopa südamikuga (Dungeon Heart) ning mõningate impidega. Viimased on maagilised olendid, keda saab kasutada tunnelite kaevamiseks, sillutise ning müüride ladumiseks ja oma sadistlike kirgede rahuldamiseks neid väikeseid õelaid olendeid pekstes. Mängus ongi kursoriks hallikas-sinine koolnukäsi, millega saab oma elukaid nüpeldades neid kiiremini tegutsema sundida. Samuti saab sellega korjata üles kulda ning logelevaid või tegusaid elukaid ja nad oma maa piirides maha heita.

Oma ustavaid teenreid mängija ise otseselt käsutada ei saa - kõik teevad seda, mis neile meeldib, kui vaja, siis sõdivad ning küsivad sult iga teatud aja tagant palka. Loogiline, et trolle raamatukokku loitse avastama pole mõtet saata ning sorts ei tea, mis pidi töökojas vasarat hoitakse. Kui kõht tühjaks läheb, kobitakse kanalasse, kust maagid endale tibust ilusa omleti lihaga välja võluvad samal ajal, kui enamus teisi peab leppima toore ning sulgedes kanaga. Une peale kippudes kobivad elukad oma pessa tuttu, kus ka pärast lahingut tavaliselt haavu lapitakse.

Igasugust tolgust enda poolele meelitamiseks on tarvis portaali, kust nad üldse sinu juurde pääsevad. Selleks aga, et siinne elukeskkond neile sobivaks muuta, tuleb aga ehitada ruume. Mängu nõrgimad üksused, kärbsed ja prussakad, ronivad kohale juba siis, kui pesade jaoks ruumi on. Sortsud nõusuvad tulema vaid raamatukogu olemasolul ning mistressid (mängu seksikaimad tegelased [ei, ma ei tegele SM-iga]) liituvad vaid piinakambriga koobastikuga.

Lisaks paarikümnele ehitatavale ruumile on mängus hulganiselt loitse ja lõkse-uksi, millega oma südamikku kindlustada. Loomulikult tuleb paljud neist mängu käigus avastada. Piinakambris saab lisaks mistresside ebapühade kirgede rahuldamisele piinata ka vaenlasi (kas siis kangelasi või vastase ebardeid), mis on väga lõbus tegevus... Töökojas valmistavad trollid kõiksugu lõkse ning surnuaeda viiakse laibad mädanema, et neist saaks toituda vampiirid, kes sel ajal on ilmselt veel nukkumata ning rööviku elufaasis.

Lisaks tavaliselt "ülaltvaatele" on võimalus pugeda mõne oma käsilase kehasse, ning teda veest tulest ja vasktorudest läbi juhtida. Kahjuks on see juhtimine võrdlemisi kohmakas (üles-alla on hiire suhtes tagurpidi) ning minule üle jõu käiv. Küll aga on lahe mõne kolli nahas läbi koobastiku joosta. Kusjuures iga kolli silme läbi paistab maailm erinev. Kärbsed näevad maailma oma liitsilmade ja miskite salamandrite sarnaste elukate silme läbi tundub maailm justkui läbi läätsede.

1997 aastal mängufirmas Bullfrog välja tulnud mäng särab lausa oma originaaluses ning paelub omapärase huumoriga. Tasemete tutvustusi loetakse sellise mõnusa bassihäälega ning mängus seeski on pidevaid kommentaare: "Your creatures are falling in battle!" või kui templisse raha loobid: "This is no wishing well!"

Mängul on kaks lisa: '97 aastal välja tulnud The Deeper Dungeons ja '98 aastal uuesti välja antud Gold Edition, kus sees siis juba The Deeper Dungeons ja lisaks veel ka kaarditegemise võimalus. 1999 aastal tuli välja Dungeon Keeper 2 juba täis 3D graafikaga ja hakati tegema ka kolmandat osa, mis kahjuks jäi lõpetamata, kuna EA, kelle alla Bullfrog läks, leidis, et Harry Potteri mängukesed müüvad paremini. Ilmselt müüsidki, kuid niivõrd originaalse mäng hülgamine on siiski häbiasi. Mängu ainetel on loodud ka open source Dungeon Digger, mida ma kahjuks veel proovida ei ole jõudnud.