Leidja

Showing posts with label V1.0 Ove. Show all posts
Showing posts with label V1.0 Ove. Show all posts

Friday, February 5, 2010

Desperados: Wanted Dead of Alive (2001)


1881 - New Mexico. On toimunud rida rongirööve ning neis kahtlustatava - El Diablo - eest on välja pakutud $ 15 000. Selline summa meelitab loomulikult kohale vana pearahaküti John Cooper'i. Kuna aga paharast on tarvis kõigepealt üles leida ning sedasorti inimeste otsimine toob alati jamasid kaela, on tarvis sidekicke, kes juhuslike kuulide ette satuksid. Sedasi hakkabki Cooper oma vana kampa kokku ajama, et teenida endale raha õlle ja suitsu ostmiseks...

Desperados on metsiku lääne teemast nõretav 2D isomeetrias taktikaline seiklusmäng. Tegu on väga haarava ning põneva ajaveetmisviisiga, mis tõmbab mängija 19. sajandi lõpu Uude Maailma, kus peamiseks rahu tagajaks on mehe kuuelasuline. Laienev raudtee, kullalaadungid, kolonistide kokkupõrked põliselanikega, bandiidid ning raisakotkad on üheks elu osaks.


Mäng algab sellega, et peategelane - John Cooper - jõuab Opelousa-nimelisse pisikesse asulasse, et alustada oma seltsimeeste otsimist. Seal peab ta kinni vana sõber, kes temaga kõiksugu kihlvedusid sõlmib, pärast molli kütab ning lõpuks Johni asjad pihta paneb. Seda muidugi ei saa lubada ning esimesena tulebki õiglus jalule seada.


Esimesed tasemed mingi uue tegelasega kohtumisel on alati õppetasemed, kus mängija saab tutvuda karakteri omaduste ning varustusega.


ik Cooperi sõbrad on aga jõledamad kaabakad ning seega tuleb neid enne kampavõtmist kusagilt jälle päästa. Neeger Sam üritab mingit algelist töölisühingut moodustada ning saab istanduse omanikult kabaga. Dr. Arthur McCoy on aga pettuse eest surma mõistetud ning tema tuleb lausa võllast ära päästa - miskipärast tuli meelde Good, Bad and the Ugly. Iiri päritolu elukutseline hasartmängur Kate aga jäi pokkerilaua taga tüssamisega vahele ning temagi tuleb enne El Diablo püüdmist jõeaurikult välja päästa.


Mäng on oma isomeetrilise vaatenurgaga ääretult lummav ning kaunis. Lisaks on minu meeles heliline taust väga õnnestunud, saates kogu mängu tühermaalt puhuva tuule vilinaga, vadistavate külamuttidega kusagil linna südames ning teemakohase muusikaga.


Samuti on Desperadost kiidetud ka võrdlemisi nutika AI tõttu - asi mis hiljem teises osas suht metsa keerati. Väga raske on lihtsalt õhku tulistada ning kohalejooksvaid vaenlasi kõmmutama hakata (tegevus, mida mängu eelkäijas väga edukalt kasutada sai), kuna relvas on vaid teatud arv padruneid ning isegi kui vastane annab piisavalt aega laadimiseks, tekib ajapikku relva ülekuuminemise probleem, mistõttu see lõpuks tõrkuma kipub. Lisaks ei tea vaenlase tagalas täpsemat luuret tegemata kunagi, kui palju vastaseid kusagil uste taga luusida võib.


Igal tegelasel on omad unikaalsed ning mõned ühised oskused (näiteks oskavad kõik tüübid ratsutada). John on tubli rusikamees ning kiireim relvahaaraja. Doc'il on kotis uinutava gaasiga kitse põied ning haavuraviv salv. Kate suudab ka kõige homomad mehed oma armsa säärejooksuga ära võluda. Kokkuvõttes on võrdlemisi raske (kuid mitte võimatu) kogu taset ühe tüübiga läbi teha, vaid tuleb mitmete võimeid kombineerides leida parim lahendus.


Näiteks on suht ohtlik ronida majja, kus vaenlased kössitavad, kuid südametunnistusega bandiit Sanchez võib julgelt uksest sisse hüpata ning tüübid koos aknaraamidega välja lennutada. Lukustatud ustega suudab aga edukalt hakkama saada soolapuhujaks tembeldatud Doc.


Kui mängu eelkäijas Commandos'es oli võimalik (kuigi väga vähe levinud) level lihtsalt läbi joosta, kõmmutades kõik vastutulevad natsid maha ning vajadusel kuhugi nukataha varjuda, siis Desperados on rohkem üles ehitatud vaiksele asjaajamisele. Paljudel tegelaskujudel on inventaris üht-teist vaikset, millega paharastidele õpetust anda - kellel nuga, lõgismadu, uinutav gaas, kingakonts või püssikaba).




Ainukeseks asjaks, mille kallal vinguda võiks, on kehvapoolselt realiseeritud videod, kuid needki on täiesti tipptasemel, kui võrdluseks võtta Desperados 2. Kui tahta tõesti ägedat westernikogemust, võib kõrvale lükata kõik Lucky Luke'd ja Gunslingerid ning võtta ette Desperadose 25 levelit (Wild Gunman on ehk ainuke, mis on ägedam).


Üks Gamespoti arvustaja tõi negatiivse poolena välja kiire mängutempo, mille tõttu on võimatu korraga kordineerida kõikide tegelaste tegevusi samal ajal... Ilmselt ei ole ta tuttav kiirtalituse võimalusega, millega saab samal ajal tegeleda ühe tegelasega, kui teine sooritab enneantud tegevusi.


Lõpetuseks pean tunnistama, et pole seda ausalt-öeldes ise läbi mänginud, vaid alati kuhugi 14'nda leveli kanti toppama jäänud... Soovin edu!

Tuesday, February 2, 2010

Master of Magic - 1994

Master_of_Magic_boxcoverAasta pärast Master of Orioni turuletulekut ilmus mänguhuviliste käeulatusse teine mäng, mis naelutas kuudeks arvuti taha tuhandeid-tuhandeid silmapaare, rajades samal ajal teed paljudele uuematele ning meile rohkem tuntud mängudele. Master of Magic põimib endas varemilmunud Civilization'i, aasta pärast tulnud Heroes of Might and Magic'u ning Warhammer: Shadow of the Horned Rat'i, luues sellega väga köitva ning mitmekesise ajaveetmismeetodi. Erinevalt Civ'ist ei ole keskendutud inimkonna ajaloo taasesitamisele, vaid tegevuspaigaks on võetud müütiline paaris-maailm Arcanus ja Myrror, kus möllavad maagid, käsutades erinevaid rasse ning maagiavorme.

Master_of_magicMäng nõuab astronoomilist arvutit: 386 või parem, 4 MB RAM'i ning nõuab CD-ROM'i, kuid võib olla ka kaheksa 3½ disketi peal. Nagu nendest üle mõistuse käivatest näitajatest vähe oleks, tuleb mängu käimasaamiseks ette näidata ka VGA graafika...


Tegu on käigupõhise (turn-based) strateegiamänguga, kus nagu ikka enamustes sellises mängudes, on vastaste mättasselöömine ilma igasuguste kergendavate asjaoludeta. Igasugused kultuurivõidud, mis hiljem tsivilisatsioonides tekkisid, jäävad ära. OK, on üks võimalus veel võita, kuid sellest hiljem... Esimese asjana tuleb endale valida avatar või maag, keda sa juhid. Valida on 14 erineva näokese vahel, kellest nii mõnedki näevad suht-koht ebanormaalsed välja. Saab võtta nii standartvõluri, kui ka ise oma fantaasia piires üht-teist kokku sobitada, mis on üheks väga positiivseks aspektiks.


Maagia osas on jagatud kõik loitsud kuude rühma: Life Magic, mis ravib ja kaitseb; viimase vastand Death Magic, mis imeb elujõudu ning elustab surnuid; Chaos Magic, mis moonutab oma alluvaid ning suunab hävitavaid energiaid; Nature Magic, mis suudab isegi ilma vaenlase vastu panna töötama; Sorcery Magic, mis allutab oma tahtele isegi õhu, püüdes kukutada teisi maagia vorme; ning Arcane Magic, mis on üldine koolkond ning kõigile kättesaadav.



momrev02Erinevaid rasse on mängus 14. Kõigil neil on erinevad puudused ning tugevad küljed. Samuti on mõndadel rassidel osad ehitised keelatud. Sisalikrahvas võib vabalt liikuda igasususes vees ning seega ei vaja nad üldse mittemingisuguseid laevu. Päkapikud aga, kes ei ole meresõiduga kunagi hiilanud, peavad vajaduse korral läbi ajama mingite algeliste parvedega. Samuti ei ole päkapikud väga osavad ratsutama, mistõttu ei ole päkapike linnas võimalik talle rajada. Vastukaaluks sellele aga on nad teada-tuntud meistrimehed... Nomaadid aga on meistrid hobuste seljast oma vaenlasi noolterahega üle külvama. Kääbikud on hiiglasliku isuga ning seetõttu on sunnitud kasvatama rohkem toitu jne...

Lisaks eelmainitud plussidele miinustele on igal rassil ka siginemisvõime. Barbarid paljunevad nagu nugised jooksuajal, kasvatades linnu imekiirelt, suurendades sellega sissetulekut ja toodangut. Päkapikud, trollid, ning mõlemat tüüpi haldjad on aga häbelikud ega vihja suguühtele isegi pimedas teki all ka pärast viiekümne-aastast abielu. Huvitaval kombel on orkid samuti karjääri-loomadeks tehtud, kes väga kärmelt järglasi ei vorbi...

momrev03Mäng algab ühe pisikese külaga valitud rassist ja kahe üksusega. Edasi tuleb hakata avastama, asustama, arenema ning vallutama. Kaart on täis pikitud igasuguseid kollide pesasid, vanu varemeid ja igat sorti maagiakände. Mõndade eest tuleb võidelda, mõned saab niisamuti kätte. Samuti on väga mitmekülgne maastik, hõlmates nii kõrbeid, mägesid, metsi ning soid. Igaühel neist on erinevad omadused. Mõned annavad boonust toodangule, mõned talupidamisele. Samuti dikteerib maastik linna maksimaalse populatsiooni. Üldiselt lubavad jõed areneda linnadel kõige kaugemale, kuid mul on salajane kahtlus, et see oleneb rassist... Näiteks arenes minu üksikule künkale rajatud päkapikkude linn Erebor väga jõudsalt, jõudes ette isegi väga kaua aega tagasi rajatud pealinnast, kuigi tema mõjualas ei olnud jõgesid.


Lisaks on kaardile kantud ka kõiksugused ressursid: süsi, raud, hõbe, teemantid, mingi alrauni sarnane maagiline taimeke jne. Niisutusvõrgustikke küll kaevata ei saa, kuid ehitusmeestega teede rajamine on täiesti võimalik. Seda muidugi vaid osade rasside puhul - haldjad näiteks on liialt peened, et enda käsi raske tööga rakku ajada. Seevastu päkapikest töölised teevad sulle korraliku tee väga kärmelt valmis.


mom3Kuigi mängija alustab valitud rassist, ei ole üldsegi tähtis, et ta vaid selle rassiga mängiks. Kohe alguses haldjate poolt vallutatud orkide küla võib areneda hoopis kiiremini ning mängija võib edaspidi pidada lahinguid vaid orkide armeede eesotsas, jättes hädised haldjad ikka veel kondoome leiutama. Samuti ei teki mingit moraali- ega eetikaprobleemi, kui vallutatud külad omapäi jätta. Osad elanikud ei ole küll mõnda aega rahul, kuid mässu ei julge keegi tõsta. Ka ei ole muret kõrg- ning pimedusehaldjate kokkutõstmisel - vajadusel saavad need kaks üksteist vihkavat surematut rassi väga hästi läbi, mängides vabadel hetkedel pokkerit või muid ringmänge.


Sarnaselt Civ'ile on ka selles mängus kõvasti avastamist, kuid siin ei tegeleta mitte erinevate tehnoloogiate, vaid loitsudega. Mängu algul saab valida vastavalt valitud oskustele oma baasloitsud, mis karjääri alustaval maagil koolivihikusse olid kirjutatud, kuid võimsamate loitsude teadasaamiseks tuleb väledalt hakata tegelema maagia uurimisega, kuna see võib nii mõnigi kord lahingus määravaks osutuda... Maagiapaneelis on kolm liugurit, mis on üksteisest sõltuvad nagu Arkhami oskused. Esimene dikteerib, palju mana käigu jooksul tekib, teine, kui kiirelt uurimusi teostatakse ning kolmas väljendab maagi oskust, mis lubab lausuda loitse võimsamalt. Loitse on üldiselt igas maagia koolkonnas üpriski palju. Võimsaim ehk nn. Viimsepäeva loits on Spell of Mastery või kõigi-loitsude-ema, mille lausumine on teine võimalus võiduks. Selleni jõudmine on aga vaevarikas ning aeganõudev...


momrev04Linnavaade näitab ära elanike arvu, põllumajandussaaduste, toodangu, maksude, maagia ning uurimiste laekumise linnas. Paremal üleva servas on toodud linna kaart ümbritsevate aladega, keskel linnas paiknevad üksused ning all hetkeline ehitustegevus, kaubandus, või immigratsioon. Kuigi iga rassi linnake näeb kaardi peal välja samasugune ning kõik ehitatavad majad on sarnased, on linnaelanike hüttidega väheke vaeva nähtud ning tehtud neid kolme eri sorti. Haldjad elavad puude otsa ehitatud osmikutes, sisalikud, trollid ja muud elajad oma savist potikujulistes onnides ning ülejäänud on endale pähe võtnud siiski normaalne majake püstitada.


lahingLahing toimub pisut erinevalt Civ'i võidad/kaotad taplemisele. Mängija saab ise juhtida oma vägesid vaenlase vastu või piirata vastase linna. Kuna koos saab liikuda kuni 9 üksust, on ka maksimaalne lahingust osavõtvate vägede arv 18 (9+9). Sarnaselt Warhammerile ei oska vibumehed lähivõitluses mitte halligi teha ning võivad ühe löögi peale otsad anda. Samas on nad väga tugevad kaugemalt, kuigi tihtilugu ebatäpsed. Eriti võimas, kuid ebatäpne, on päkapikkude aurukahur (steam cannon), mis oma puudustesthoolimata mulle meeldima hakkas. Lisaks meeste juhtimisele saab mängija ka loitsida, tugevdades oma üksusi või nõrgendades vaenlase omi.


heroVeel üheks erinevuseks Civ'ist on MOM'is kangelased, keda mängija aeg-ajalt värvata saab. Enda teenuseid pakkuvate kangelaste hulk ja nende kogemus/võimsus oleneb mängija reputatsioonist, mida saab koguda linnade vallutamisel ning loitsudega. Kangelased on üksused, nagu kõik teisedki, kuid lihtsalt piisava kogemuse juures natu võimsamad ning neil on jõhkramad eriomadused... Kangelasi saab kutsuda enda juurde ka loitsudega, kuid need on üpriski kallid ning võtavad palju aega. Ning isegi siis ei ole kindel, kas ennast pakkuv seikleja on üldse midagi väärt või mitte. Sobivat tegelast otsides, olen sama loitsu lausunud oma kolm-neli korda järjest. Ja looda sa, et kangelase mittesobivuse korral sa oma manapunktid tagasi saad - näidatakse vaid keskmist ning lastakse jalga...



mom2Kuigi mäng on tõesti mõnus ning selle aja kohta vinge graafikaga, on tal ka mõningaid tugevaid miinuseid, mis mind on painama hakanud:
1) Mäng on algul huvitav, kuid tüütab peatselt ära, kuna midagi ei ole teha. Uued linnad, mida sa vallutad või asustad arenevad kõik samade ehitiste prioriteet-skeemis. Viimaks kulub rohkem aega nupu "Next Turn" vajutamiseks, kui vägede liigutamiseks või millegi ehitamiseks.
2) Kuigi mängu nimi on Master of Magic, ei ole maagiaga tegelemine mängu võitmiseks absoluutselt vajalik. Kui Civ'is oli kartus, et Panzerid su kaarikutest üle sõidavad, mis sundis sind teadust võimalikult kiirelt pushima, siis MOM'is ei ole strateegiline tegevus kaardil ning loitsude uurimine absoluutselt mitte mingis seoses.
3) Diplomaatia sakib täiega. AI on üldiselt väga vilets ega suuda korralikult läbi mõelda mitte ühtegi käiku. Sa võid oma jõhkra armeega pool mängust vastase pealinna lähedal istuda, märkamata mitte mingit märki mobilisatsioonist või vägede värbamisest...

agewond1Sarnaselt paljudele selle ajastu mängudele, on MOM eeskuju näidanud paljudele järglastele. Kõige enam on šnitti võtnud ilmselt Age of Wonders (mis on muide väga hea mäng), kuid omad mõjutused on ka Warlord'is ning võib ka öelda, et Heroes'e seerial. Ning kuigi mängu järglased on paljus mõttes täiustatumad, ei saa me üle ega mööda nende ühisest esiisast... Isegi, kui tal on palju puudusi!


Köitev, kuid viimaks tüütav.



Mäng on internetist täiesti tasuta saadaval - st. ilma piraatluseta.
Master of Magic Wiki
Kokkuvõttes negatiivne arvustus
Mängu eeldatavasti 2010 välja tulev järglane
Master of Magic abandonia

Mount & Blade



Sõda on jõudnud Calradiasse, meelitades kohale hulga ebameeldivaid kampasid. Palgasõdurid, kõrilõikajad, rüütlid ning seiklejad rändavad ringi, otsides seiklusi, õnne ning kuulsust. Kuid sõda on kalk isand. Paljudele annab see vaid surma ja tuska, vähestele valituile õnne ja tarkade meeste sõnade kohaselt kuulsust mitte kellelegi. Kuid sellegipoolest sõidavad mehed sõtta ühel või teisel põhjusel. Mõned otsivad põnevust. Mõned on meeleheitel ega oskagi muud. Mõned on kibestunud ja nii viha täis, et soovivad maailma hukatust tuua... Ning mõned, kelle südames pesitseb kangelaslikkus ning kes astuvad üle läve seda takistama...


Mount & Blade' võiks kirjeldada kui rollimänguliste elementide ning kaootilisema lahinguga HoMM'i (Heroes of Might and Magic). Mängus on nii rollimängulisi ja strateeglilisi elemente, kuid peamine rõhk on lahingusimulaatoril. See on teine mäng, kus ma tean, et ratsu seljas saab sõdida (esimene oli Sacred), kuid seda ei ole lahendatud klõps-liigub mehaanikaga, vaid hobuse juhtimine käib klaveriga, samal ajal kui relvastust ning kilpi kontrollib hiir...


Mäng algab tegelase tegemisega. Õnneks ei ole antud ette, kes sa olid, mis ning kuidas sa tegid... Mängija vastab mõningatele küsimustele, mis reguleerivad baasoskusi, -omadusi ning -varustust. Seejärel saab ta ise mõningate punktide ulatuses neid tõstes (skilli maha võtta ei saa kuidagi) muuta. Mõned punktid jõule, mõned osavusele, tarkusele ja võlule ning ongi omadused paigas. Siis veel oskused ning lõpuks ka kuus relvakäsitlust - ühekäelised, kahekäelised, pikad relvad, vibud, ammud ning viskerelvad.


Seejärel tuleb nägu, mis on mingil määral ette antud, kuid mida saab siiski suures ulatuses muuta. Kahjuks ei saa baasmängus omale päris rämedat trollinägu ette manada, kuid ilusa naise tegemine on võrdlemisi keeruline sellegipoolest. Samuti ei ole ma ühtegi kena naist mängus näinud - kõik on sõnulseletamatud peletised. Lõusta vorpimine tuletab minu rikutud peas meelde Sims'i...


Kui näos kõik karvad mõõdetud ning nina suurus vastab aaria etaloni mõõtudele, lükatase tegelane kusagil suvalises kohas Calradias maha ning seiklus võib pihta hakata. Vanemates versioonides ei antud rändurile isegi hobusta alla, kuid hilisemates versioonides on selle võrra lihtsam - ilge niblimine on tegelikult ilma hobuseta...


Mängu edasine kulg on täiesti mängija enda otsustada. Soovi korral võib ta hakata kaupmeheks, kes veab linnast-linna kaupa, otsides häid pakkumisi villale, viljale, tööriistadele või vorstidele. Teine võimalus on hakata täitma ülesandeid, mida pea iga ülik oma lossis, gildimeister linnas või külapealik oma hurtsiku ees jagada võib - otsi mõrtsukas üles ja löö maha, vii sellele tegelasele kiri, too meile hunnik vilja, kuna bandiidid vedasid kõik minema, eskordi seda karavani, tule meile palgasõduriks jne. Ülesandeid on tohutult palju - igav ei hakka. Lõppeks saab hakata ka lihtsalt tapamasinaks - palgata küladest mehi kokku ning asuda karavane ning teisi bandiite rüüstama.


Mäng on samuti pidevas muutumises - ülikud kärutavad oma armeedega ringi, desertöörid pagevad seaduse eest, riigid kuulutavad üksteisele sõdu ning sõlmivad vaherahusid, linnuseid piiratakse, vallutatakse ning kaotatakse. Kõigest sellest võib mängija ka ise osa võtta. Oma külameestest palgatud armeega võib üpriski palju ära teha. Esimestes lahingutes on muidugi seni vaid reha käes hoidnud tegelaste suremus võrdlemisi suur, kuid aja jooksul mehed arenevad ning viimaks võib sul 7 hädise talupoja asemel 7 täisturvises rüütlit (võiks küll pöialpoissi, kuid ma ei ole neid veel selles mängus näinud).


Kaarti saab igate pidi pöörata ning sisse-välja zoomida. Tegelik madin aga toimub lahingutes võrdlemisi kolmanda isiku vaates. Oma tegelast näed sa selja tagant, kas siis jala või ratsa, näed, mis tal käes-seljas-jalas-peas ning liigud klahvidega WSAD... Lahing võiks olla pisu strateegilisem, kuna sinu töllakad sõjamehed, kes tegelasega kaasas, tormavad uljalt vaenlase poole, unustades kõik rividrillis õpitu. Seda saab küll pisut reguleerida oma käsklustega (hold, follow, closer, spread, charge), kuid õiget tulemust ei anna needki... või vähemalt ei ole minul andnud, kuna vaenlase rivini jõudes unustavad mehed ka sinu käsklused ning asuvad halastamatult vaenlast materdama.


Lahingus ei ole sul kasutada mingeid "ravipotte" ega muid abivahendeid, mis muudes mängudes aidata võivad. Oled vaid sina, sinu vaenlane ja relvad... Suurimaks abivahendiks on hea turvis, tugev ratsu ning hästi karastatud tapariist käes. Samuti ei ole lahing mõttetu hiiretoksimine nagu enamus "rollimänge," vaid mõnikord tuleb rünnak kiirelt asendada kaitsega, et jõhkra nuia löök kõrvale juhtida või kilbiga kinni pidada. Seda kõike silmas pidades ei ole üldse kerge oma ratsut samal ajal õigesse kohta juhtida, et too vaenlase odadesse end surnuks ei jookseks. Samuti kaitsevad vaenlased end tihtipeale sinu löökide eest kas relva teraga või kilbiga ning mõndade raskelt turvistatud tegelase tapmine võib võtta omajagu aega ning palju närvirakke.


Lisaks sõjameeste värbamisele saad sa ka oma party kokku panna. Kõrtsudes istuvad tegelased, oodates millal tuleb kangelane valgel ratsul neid värbama. Neile pakuvad mõnikord seltsi ka palgasõdurid, keda värvata võib... Tegelased arenevad täpselt nagu sina ise - piisava hulga expi kogunemisel tõuseb nende level - whoopsti - järgmisele. Lisaks ei ole neid võimalik tappa - nagu ka sinu kangelast - kui tervis nulli langeb, kukuvad nad teadvusetult maha.


Mängija võib alati ka oma mõõka ning hinge mõnele kuningale pakkuda, kes siis selle eest oma uut vasalli väikese külakese või isegi linnusega tänab. Külad ning linnused korjavad makse, millega sinnasattudes enda kukrut saab täita. Lisaks saab alati linnuseid oma kuninga nimel juurde vallutada, kuid mõnikord ei pruugita kindlust sulle jätta, vaid antakse see hoopis mõnele teisele mõttetule ülikule. Sellega ei pruugi aga alati nõustuda ning kuninga vastu mässu tõsta - see lõppeb alati suurema verevalamisega, nagu aimata võib.


Mängus on tohutult erinevaid relvi ning turviseid. Pisisulid tormavad sinu poole nuiade ning lihunikunugadega, loopides sind teisalt kividega, kuid Swadia rüütlid ajavad sinu vastvärvatud talunikud oma suurte sõjaratsude kapjade alla, samal ajal noppides nende päid suurde sõjakirvestega. Esialgu võib paar hästilastud noolt kangelase kärmelt sadula külge neetida, kuid hiljem brigandiinis võid sa siilina lahinguväljal ringi siblida, lõigates neidsamu vibukütte vasaku käega kolmeks.



Erinevaid üksusi võib mängus olla kusagil 100 ringis - ei ole kõiki kokku jõudnud lugeda ega isegi näha mitte. Kõikidel riikidel on erinevad sõjamehed, kes arenevad erinevaid teid mööda. Enda armeed saab mängija ise "aretada," otsustades, kas talumees areneb vibukütiks või jalaväelaseks. Hiljem võib ta ka veel rüütliks või raskejalaväelaseks aretada.... kuid nagu ma ütlesin, on igal fraktsioonil erinevad üksused ning kõik ei pruugi üldse seda jada pidi edasi liikuda.


Mängu eesmärk ei ole kindlalt piiritletud. Mäng kestab niikaua, kuni seda viitsitakse mängida. Isegi kogu maailma vallutusega ei saa mäng läbi... Kuna mängija tegelane ei ole võimeline surema, ei ole võimalik ka mängu kaotada. Huvitav konseptsioon - ei ole võimalik võita ega kaotada...


Hoolimata oma vähesest levikust, on mängul tugev fännide baas, kes nibrivad mängu kallal, luues sellele uusi relvi, turviseid ja isegi uusi maailmu. Ise hakkasin mängima üht mod'i algsete tulirelvadega, mis tundub üpriski põnev. Lisaks sellele on vanemale versioonile tehtud Keskmaa mod, mis näeb küll suht jõle välja, kuid orkid on lahedad. Ka uuele (ver 1.011) väljalaskele tehakse hetkel Keskmaa laiendit, kuid kes teab, millal see valmis võib saada. Lisaks neile on olemas ka Battlestar Galactica, Warhammer 40k ja Star Wars'i mod. Just tõmbasin ka miski fantasy mod'i, kuid seda ei ole veel jõudnud proovida.



Taleworlds'i kodukas

Arvustus EGCgames'is
Arvustus Katzi foorumis
Arvustus Boss Lair'is

Ahjaa... Mäng on täiesti tasuta... kuni 7'nda levelini. Siis võid kas osta endale litsensi või alustada uut mängu. Aga arvestades asjaoluga, et ostetud litsensiga saad kasutada ka kõiki vanemaid versioone mängust ja selle kõiki mod'e, on see täitsa mõistlik rahapaigutus mängurile.



http://mataclysm.wordpress.com/2009/06/29/mountandblade/

Warhammer: Dark Omen

kaasDark Omen oli üks parimaid strateegiamänge minu lapsepõlves. Sellest mängust õppisin ma hindama kahurite tuld vaenlase jala- ning ratsaväe vastu, luure vajalikkust ning planeerima oma lahinguid ette rohkem kui kolm sekundit. Samuti hakkas mulle sellest meeldima Warhammeri maailma taust, mis põhjustas mitme raamatu ning mõningate miniatuuride ostu hiljem, kui need meie maile müügile ilmusid. Tuleb aga tunnistada, et laua taha ei ole ma selle mänguga jõudnud, kuid lootus seda kunagi teha püsib.


mainmenuTegu on reaalajas toimuva isomeetrilise 3D strateegiamänguga, mis tol ajal (1998) oli vähemalt minu jaoks suht haruldus. Samas oli ka mäng väga erakordne. Ükski teine strateegiamäng (võtame kasvõi Red Alert'i või C&C) ei suvatsenud õpetada sulle, et tanki soomus on kõige tugevam esiküljelt või et vastase sõdureid on hea rünnata selja tagant, kust nad sind ei näe. Lihtsalt tegid rohkem tanke kui vastane ja sõitsid temast üle... Kas pole?


flic3Mäng algab suurepärase videoga, mida te kahjuks minu käpardlike võimete tõttu video-streami sellesse blogisse tõmmata näha ei saa. Igastahes... Etteennustatud kurjakuulutaval kuuvarjutused ärkab kaugel lõunas ühes iidses püramiidis kurjus, mis toob endaga kaasa massilise "Elavate surnute öö." Nagu ennustuses öeldud, kõnnivad surnud taas maa peal.


personae1Mängija kehastub väejuht Morgan Bernhardt'iks, kes juhatab väikest palgasõdurite salka. Nagu ta ise ütleb: "We fight for money. Glory we'll leave to others." Esimeseks missiooniks on ühe pisikese ja võrdlemisi väärusetu kaubaposti kaitsmine ründavate goblinite eest.


personae4


Esimene asi iga lahingu algul on vägede asetamine kaardile. Mängijal saab korraga lahingus olla kuni 10 üksust. Igas üksuses on kindlalt paika pandud selle arvuline koosseis, nende erivõimed (kui üldse) turvis, mida saab mängu käigus täiustada, ning kogemus, mis eraldub eeterliku arvuna tapetud vaenlaste laipadest...


mapKui esimene missioon tehtud, ajavad Morgan ning tema õpetaja Klaus pisu juttu, mille käigus tuleb välja, et Imperaator kutsub Morgani salka Impeeriumi pealinna Altdorfi: "Then I will not disappoint and he better not disappoint me. Get ready to march to Altdorf!"


deployParemal all nurgas võib näha väikest juhtpaneeli. Sellel on hunnik nuppe, pildikesed ning keskel maagiapunktikesed. Selle paneeli abil saab üksusi jätta seisma, sooritada maagiat (kui neil on maagilist nänni), tulistada (laskerelvade olemasolul), sundida põgenema ning lisada üksusele jõudu (ilge klõbistamine - ise ei kasuta). Loomulikult on kõigiks neiks käskudeks olemas ka klaveriklahvid, sest lahingumöllus on vaevalt mahti hiirega väikesi nupukesi taga ajada.


imperaatorImperaatori juurde jõudes selgub, et lõunapiiridele on hakanud siginema hulgaliselt orke ning goblineid ja sealne väejuhataja, Morgani vana sõber, Sven Carlsson vajab hädasti lisajõudusid. Jutustatakse peamiselt poliitikast, mille käigus Bernhardt rebib jälle mõned head killud ja hakatakse liikuma.


evenmoremapLahinguvälja kaart on hea abimees ülevaate saamiseks kogu madinast. Kaardi aktiveerimisel mäng peatub, mistõttu võib uurimiseks mõnusalt aega võtta rehkendamiseks, kust millega rünnata. Väe vappide all on pisikesed noolekesed, mis näitavad üksuse sihti või suunda. Roheline nooleke tähendab, et üksus on peidetud (ehk ükski vaenlase vägi ei näe seda), valge, et seda nähakse, kollane nool näitab, et üksus põgeneb ning punane, et sõdib kellegiga. Kaardilt näeb ka ära täpse arvu mehi üksuses, kui lugemine tavalahingus silma kirjuks võtab.


maagLõunapiiridele jõudes selgub, et Impeeriumi ähvardab suuremgi oht kui põgenevad orkid... just nimelt põgenevad. Lõunast vajuvad Impeeriumi poole tohutud koolnute väed, mille tõttu rohenahad endale kahest halvast parema valivad. Käputäiel palgasõduritel pole siin midagi teha ning Morgan saadetakse oma salgaga Altdorfi sõnumit viima.


zombiesLahingsüsteem on tehtud võrdlemisi reaalseks. Vibumehed lasevad kõrgemal olles kaugemale, vaenlast autult selja tagant rünnates võid kogu vaenlase üksuse põgenema sundida, rünnates vaenlast kahelt poolt (alasi ja haamer) lööd kiirelt kogu salga maha. Aga sama on ka sinu enda üksustega. Kahe tule vahele jäädes hakatakse neid halastamatult nottima.


countessTagasi pealinna jõudes tuleb aga vägeval väejuhil hoopis lapsehoidjaks hakata. Nimelt vajab Helmgart kindlustamist ning kuna Bogenhafen, kuhu Imperaatori nõbu Isabell minema peab, jääb tee peale, siis on Morgan sunnitud kuninglikku pereliiget eskortima.


Tee peal aga salka rünnatakse eesmärgiga võtta vangi krahvinna. Eduka väejuhina peksab Morgan loomulikult laiali kõik vastuhakkavad üksused...


karssabMaag on üks võimsamaid üksusi mängus. Kuigi ta on mõõgaga lootusetu ning ükski raudrüü talle kerekuse tõttu selga ei lähe, on ta asendamatu ühemeheansambel loopima vaenlase poole tulekerasid või tekitama nende jalge alla leekide merd. Samuti oskab ta kasutada teiste loitsude eest kaitsevaid ohutisi ning neid ka teistele jagada. Pildil võite näha Hüperboloidi tööd...


bogenhafenBogenhafenisse jõudes selgub, et sama tegelane, kes armeed varitses, on saatnud ultimaatumi linnapeale, nõudes krahvinnat. Linnapea, kes ei tundu just väga vapper olevat, palub härdalt väejuhi abi linna kaitsmisel. Siin tekib mängu esimene valik (neid tuleb mängus küllaga): kas jääda linna ja krahvinnat kaitsma või talitada käsu kohaselt ning liikuda edasi Helmgarti.


burning headValikud on reeglina dünaamilised - midagi oleneb mängija otsusest alati. Hetkel Bogenhafenisse jäädes, vallutavad koolnud Helmgarti ning Morganil tuleb need tagasi võtta. Tihtipeale aga võib paigalejäämisega võita rohkem, kui kaotada. Hiljem pakuvad erinevad üksused enda teenistust, kui neid pisu sõjalise jõuga aidata. Lisaks teenib iga lahinguga kõlisevat kulda ning kogub meestele kogemust, mis edaspidistes lahingutes marjaks ära kulub.


HelmgartLinn kaitstud, kiirustatakse Helmgarti poole, et päästa, mis päästa annab. Kohele jõutakse aga ikka liialt hilja. Ega's siis muud kui kindlust ründama.


Kuna Helmgart asub mäe otsas, ei ole otsene rünnak väga mõtekas - künka otsas sitsivad vibuskeletid nikerdavad jalameeste turvistesse kiirelt augud sisse. Mis seal ikka - pikk ja piinarikas vanamoeline piiramine suurtükkidega... See võtab aega, kuid säästab mehi ning seega ka raha.


yksusedIga lahingus ellujäänud mees tuleb Bernhardt'iga järgmisesse lahingusse kaasa (välja arvatud mehed, kes stoori-põhiselt peavadki lahkuma). Kasutades veidi teistpidi loogikat, jääb iga surmasaanud mees järgmisesse lahingusse tulemata. Iga lahingu vahel saab õnneks küll osta lisavägesid ellujäänud üksustesse, kuid see eeldab siiski raha olemasolu. Kui üksus viimse meheni hävib, pole midagi teha - pole ju keskit, kes uusi nekruteid välja treeniks. Just seetõttu on maagid väga õrnad...


pakadTagasiteel Altdorf'i kohtab Morgan taas oma vana sõpra - päkapikk Azguz'i, kes palub abi Kirvehamba kuru puhastamiseks koolnutest, kes takistavad tema kaubakaravanide liikumist. Lahing läbi, annab Azguz Morganile maagilise kilbi ning annab nõu uurida kurikuulsat raamatut "Liber Mortis" (Surnute raamat - ühiseid jooni Necronomiconiga). Jõudes tagasi Altdorf'i õnnistab Imeraator Morganit kaunite sõnadega: "Ah, Bernhardt. You smell of death. More than usual, that is."


wightsMängul on ka väga kena multiplayer tugi olemas, mis kahjuks toetab vaid kaht mängijat. Samas saab ilma teise mängijata oma väekesed enne valmis vorpida. See tuleb ka mängu jaoks kasuks, kuna õpetab selgeks vaenlase nõrgad ning tugevad küljed. Kahjuks olen ise vaid korra võrgumängu proovinud ning siiski nõrga vastase vastu, mistõttu ei kestnud mäng väga kaua. Seega ei oska adekvaatset hinnangut anda...


empireImpeeriumi kojamaag saadetakse siis asja uurima. Tuleb teine tagasi näost kaamena ning vabandab ette ja taha, et seitseteist raamatust väljapääsenud deemonit tema torni purunematud uksed katki tegid. Raamatust aga selgus, et Kole Koll võib otsida kolme maagilist eset oma vägevuse suurendamiseks: Unede Kalliskivi, Nagashi Kätt ning Must Graal. Mis seal ikka - relvad õlale ning kivikest otsima, mis peaks asuma kusagil Silvaanias. Selgub ka, et krahvinna on ponnistustest hoolimata röövitud ning asub samuti kusagil sealkandis.


potionMängus on hea hunnik maagilist nänni: relvad, kilbid, vapid ning ei puudu ka potikesed. Õnneks ei ole midagi nii mainstreami, kui ravipotid. Kõik maagilised relvad on oma nimedega. Näiteks päkapike poolt valmistatud Ruunikihv, mitte +5 vorpal longsword. Kilpidest on väga heaks näiteks noolte ning muude lendava saasta eest kaitsev Ptolose Kilp. Ka vapit ei ole mitte tavalised, vaid nende seast võib leida nii hirmu eest kaitsvaid, kui ka vastaste poole välgunooli saatvaid palakaid.


tankTeel Silvaania poole kohtutakse tankimeeskonnaga, kes palub abi auruaparaadi kaitsmiseks orkide eest. Ludwig: "Ah, Commander! I am Ludwig van Uberdorf of ze Imperial Army. Our Steamtank's been damaged, can you help us?" Bernhardt: "I am not a mechanic." Eelmisel rünnakul olid mehed tanki peitu pugenud, kuid aplad orkid ei pruugi väärt masinat enam terveks jätta.


towersMängu tegelastega on EA tõsist vaeva näinud. Morgan Bernhardt rebib pidevalt kildu, teisi mõnitades, nõiakütt Matthias, kellega Morganil tundub nii mõnigi kana kitkuda, on rämedalt pugejalik ning ablas neitseid põletama. Hiljem kohtab ka salka püstolimehi, kelle tutuvustamine käib sedasi: "Halt, this is robbery. Hand over your money!" Klaus: "Are You trying to rob an army?" Röövel: "Hah, I rob armies all the time!" Klaus: "You have to be joking!" Röövel: "Well...as a matter of fact, I am..." Ning siis ta ühineb Morgani salgaga...


KrahvDrakenhofi lossini jõudes selgub, et krahv Carstein on Kalliskivi siiski jõudnud välja kaevata, ning omale samas ka hea hunniku konte elustada. Lossi ühes pisikeses kambrikeses aga avastatakse krahvinna Isabell, kes on Morganile päästmise tõttu väga tänulik.


Kalliskivi kätte saamine on aga paras peavalu, kuna lossi alla koobastesse ei kannata raskemaid sõjariistu vinnata. Seega tuleb üks kaart läbida kahuritulele lootmata.


kaotusedIga lahingu lõpus saab vaadata summaarset tabelit, mis näitab lahinus osalenud väeosasid, nende poolt tapetute arvu, üksuste kaotusi ning teenitud kogemuspunkte. Sama lehe pealt saab alt laadida/salvestada, suunduda kas stoori juurde tagasi (vasakpoolne keskmistest) või minna üksuste lehele vägesid täiendama või varustust kohendama.


tagasi AltdorfiTagasi Altdorfi jõudes tuleb välja, et õukonnamaag on taas kord uurinud Liber Mortist ning taas purunematud uksed ära lõhkunud, kuna raamatu avamisel pääses surelike maailma jõle kimäär: " But- accidents will happen when dealing with the occult," nagu ta ise ütles. Pärast vaprat võitlust koletisega, kes koosnes vaid sõrmedest, õnnestus tal ka teada saada, mida Kole Koll oleks kalliskiviga teinud. Nüüd ta seda igastahes õnneks ei tee.


Jääb üle vaid asuda uuesti teele - seekord põhjapool asuva Kislevi poole, kus Nagashi käsi asuma pidavat. Nõiakütt pakub end agaralt kaasa, kuna Kislev olevat täis kõiksugu posijaid ning nõidasid, kes Bernhardti eksiteele võivad viia.


ogredKoolnud ei ole ainukesed, kes võivad vaenlase oma välimusega pakku hirmutada. Ka ogred võivad vaenlasi jooksma ajada. Koolnud on küll igasuguse hirmu vastu immuunsed (kuna midagi koledamat lihtsalt ei leidu), kuid pealetormav rasketes raudrüüdes ratsavägi võib ka julgemal orkil nahavahe märjaks ajada.


KislevTee viib mööda linnast Talabheim, kuid vastutulnud ogred seletavad, et tee olla hoopis üleujutatud ning pakuvad end teejuhiks sealt mööda pääsemiseks. Ka ogred võib endale saada, kui nendega koos rünnata orkide laagrit.


Lõpuks jõutakse Kislevi piirini, kus üllatus-üllatus, ootab meid jäämaag Vladimir Tormilind, kes juhatab meid oma valitseja tsarinna Katariina juurde.


j22lahingKahuri- ning katapulditule eest ei päästa ükski turvis. Seega on hea saata selliseid üksuseid ründama kiired ning odavad üksused. Samuti võib mõni lask tulla võrdlemisi ootamatust ning saata imedemaale poole ratsaväeüksusest. Üleval pildil ei ole näha vastase üksusi (ja sealhulgas katapulti), kuna kalju serv tõkestab üksuste nähtavust.


RagnarTsarinna juures saab täpsemalt teada Nagashi käest, kes tegelikkuses ei ole just päris see, mida nime järgi oletaks. Nimelt elas iidsel aal paharast Nagash. Temal oli võimas sidekick, üks ustav surnumanaja, kellel ei olnud nime. Aegade möödudes panid need, kes tema tulekut kartsid, talle nime: Nagashi käsi.


Tsarinna juurest lahkudes kohtub Morgan vana sõbra Ragnariga, kellega koos nooruses trollipiigasid jahtimas käidud. Ragnaril aga mure, et piigad mehe läinud ning lantimine keerulisemaks muutunud. Ehk aitab Bernhardt hädast välja...


NagashLisaks mõningatele vastaste üksustele, on maagilised jubinad peidus paljudes ehitistes. Nende kätte saamiseks tuleb neid pisut tulepallikeste või kahuritulega nüpeldada. Paljusid vidinaid ei ole pärast mitmekordset läbimängimist isegi näinud. Nähes vaenlase käest mõnd maagilist eset, tuleb selle kättesaamiseks nad viimseni maha tappa, sest ega paganaid saa väärt esemega lasta pakku joosta...


hinge6hkSee poiss just Orbitit ei näri ega Colgatega hambaid ei pese...


Võitluses Nagashi käega oleneb tema vägede arv sellest, kui palju tee peal töllerdatud on. Mida rohkem mängija teekonnal passis (sidequeste tegi), seda võimsamad on vaenlase väed.


Kui Kätu rõõmsalt tagasi jääauku topitud, asub armee tagasiteele Impeeriumisse... Aga ka seal ei anta talle asu ning saadetakse kohe uuele missioonile - Musta Graali otsingule.


BretonniaKuigi mäng on totaalne railroader (individuaalselt ei saa stoori suhtes teha mitte mingit valikut), on piisavalt hetkesid, kus mängija valik tõesti mõjutab midagi ning kogu retke jooksul ei teki tunnet, et sunduslik pidev edasiliikumine on kuidagi vale või ebaloogiline. Kogu mängu ümber keerlev jutt on sedavõrd ladus, et tekib tunne, nagu marsiks ise Bernhardti salgas ning kohe hakatakse koolnutele mõõgaga pähe tampima.


haldjadTeel Bretonniasse kohtutakse haldja Elrodiga, kes Loreni (kas pole mitte räme rip-off Tolkieni loomingust?) metsa valitsejate käskjalana palub Bernhardti enda Isanda ja Emanda juurde tulla. Temaga kaasa minnes saab metsa vardjatelt kaasa salga haldjavibudega laskureid, kes jõuavad kiiremini lasta kui ükski teine üksus mängus. Lisaks sellele on nad ka üpriski kiired ega hooli väga maastikust.


blackMina mängisin seda omal ajal win '98 peal ning 166 MHz ja 32 MB ramiga masinal - töötas nii mis loom. XP peal tekib tal tõsine probleem tänapäeva resolultisoonide ja graafikaajamitega, kuid sellest päästab alt+tab. Vista kohta ei oska öelda... Õnneks ei sõltu mängus mehikeste kiirus protsessorist (nagu Commandoses), mistõttu säilitab mäng mängitavuse ka ilma mõttetute lisavidinateta, mis kiirust piiraksid.


viimnekaartMust Graal hävitatud, pöördub Morgani armee tagasi Atdorfi edasisi juhiseid saama. Kuna kõik kolm kurja vidinat on hävitatud, tuleb Koleda Kolli endaga hakata rinda pistma. Teekond lõunasse on pikk....


lopp1lopp2lopp3lopp4lopp5lopp6lopp7lopp8lopp9Viimaks püramiidini jõudnuna kinnitatakse keha, peetakse veel viimseid kõnesid ning teritatakse relvi...


Bernhardt: "Men! Today we confront the Dread King and his legions. The taste of fear is on your lips. I say: spit it out! Drive out fear with bloodlust. Slay and slay again and you might live. Now... attack! Death to the undead! Give no quarter!"


lopp10Lahing Koleda Kolli vastu on küll raske, kuid hoolimata möödavihisevatest nooltest, langevatest kividest ning turvist kraapivatest terariistadest raiub Morgan end paharastini välja, lööb ta round-house-kickiga kummuli ning lükkab oma plagu talle sügavale kõhtu. Paharast teeb vaid "ohhhh" ning lahinguväljale kerkib räme hais, mis paneb ka haistmispuudega isikud nina kirtsutama. Maailm on taas kord päästetud....


horned ratWarhammer: Dark Omen'i eelkäijaks on Warhammer: Shadow of the Horned Rat, kus võidelda tuleb võika Skaveni rassiga, kes ähvardab inimkonda oma kaevandustesse ahelaisse panna. Kuna selle mängu puhul on tõesti tegu vana üllitisega, ei ole ma seda senimaani käima saanud... Aga ma ei anna alla.


Järglastest võib ära mainida Warhammer: Mark of Chaos, mis on Dark Omen'ist tugevalt nõrgema stooriga, kuid särab see-eest oma rõveda tänapäevase graafikaga. Warhammer online'st ma parem ei räägigi...



Dark Omen'it on võimalik täiesti legaalselt ka internetist tõmmata, kuna tegu on tänaseks juba abandonware'ga. Kahju ainult, et kogu stoori ära rääkisin... :D