"Pikim teekond" on sarja esimene mäng. Teine osa tuli välja aastal 2006, aga seal on juba see jube liikumine, kus sa näed kõike karakteri selja tagant ja pool ajast, kui sa teda juhtida üritad, põrkab ta vastu seina. Ja mängija enese süda läheb varsti sellest kõikumisest pahaks, minusugusel vähemalt. Selle taha on jäänud mul mitmed mängud, näiteks ka kümme aastat varasem Alone in the Dark, mida paljud kiidavad.
Mina hakkasin mängima seda kõige esimest. Selle peategelaseks on April Ryan, kes saab ühel hetkel teada, et ta suudab liikuda kahe maailma vahel ja peab põhimõtteliselt mõlemas tõmblema, et päästa maailmad from the dark forces.
Mäng ise oli hea, selles pole kahtlustki, aga minu jaoks olid siin ka mõned tõsised miinused. Neist olulisim ilmselt see, et pikim teekond muutus poole jagu pikemaks seetõttu, et iga kord, kui karakter pidi näiteks risti üle ekraani kõndima, pidin ma selle aja vaikselt ära ootama, st mul polnud mingit võimalust, et vajutada lihtsalt ESC ja näha teda siis kenasti järgmiselt lehelt välja astuma. See läks üsna kiiresti tüütuks, eriti siis, kui oli vaja järjest neli ekraani läbi joosta, et kuskile välja jõuda. Ja nagu sellistes mängudes ikka, oli edasi-tagasi käimist üsna palju.
Teiseks nägin ma cutscene'idest, mida oli üsna palju, heal juhul ehk veerandit. Siin on ehk asi selles, et ma mängisin 13 aastat vana mängu, mis oli pealekauba veel varastatud, aga see on ikka päris tüütu. Kuigi see ei olnud muidugi ületamatu probleem, võtsin juutuubist ühe Let's play lahti ja vaatasin neid sealt. Aga nõmekas ikka.
Kolmandaks - kordused, kordused, kordused. Kombineerituna nende lühikeste videokestega, mida tühistada ei saa, ajab see hulluks. Näiteks. On üks kalur. Iga kord, kui tahad temaga rääkida, pead sa ootama, kuni ta oma piibu välja võtab ja ette paneb. Iga kord, kui vestlus lõppeb, pead sa enne edasi tegutsemist ootama, kuni ta selle tühjaks koputab ja taskusse paneb. Ühes kohas on vaja lugeda rohkem kui viit raamatut - iga raamatu toob munk üliaeglasel lohiseval sammul kuskilt kohale ja seejärel tuleb veel oodata, kuni ta taas minema lohiseb. Sellised asjad hakkavad üsna kiiresti ajudele. Vat, see sama kalur, tahaks talle virutada. Seda enam, et ta hoidis vaest lindu ju kastis kinni:
Lind oli üks mängu toredatest osadest - April saab endale sõbraks ropu suuga rääkiva linnu. See on täitsa tore, võidab loomaarmastajad üle küll. Aga ka üldises plaanis on mäng tegelikult hea, ma lihtsalt tüdinesin lõpuks sellest väga ära. Muidu on lugu hea, avaneb piisavalt aeglaselt ja on piisavalt muinasjutuline. Ülesanded korduvad ideelises mõttes (ta peab mitmele erinevale rahvale tõestama, et on kangelane), aga on siiski piisavalt erinevad. Ja nagu näha, on mäng ilus. Nii et ma julgen seda soovitada küll. See oli kõvasti üle keskmise mäng, lihtsalt ei jätnud mulle nii head maitset suhu, nagu mitmed teised viimasel ajal jätnud on.
Mängu järgmist osa lubatakse aastal 2014, nii et eks näis, mida tulevik toob. Ehk teeb tõesti eelmistele silmad ette.
