Gemini Rue on üks eelmise aasta enimkiidetud adventuremängudest, mille keskmes on kaks tegelast – mees „ümberkasvatusasutuses“, kelle mälu juba mitmendat korda kustutatakse, ja politseinik, kes avastab, et ka ta vend on seal kinni (ja teda tuleb loomulikult päästma minna). Ma küll ausalt öeldes ei saa aru, miks peaks keegi tänapäeval tegema mängu, mille graafika näeb välja sama rohmakas kui 20 aastat tagasi, aga vähemalt liikus see rohmakast pildist hoolimata kiiresti ja vahepeal oli ilusaid videojuppe ka. Tegelikult ma aiman, miks pilt rohmakas peab olema – et meeldida kõigile neile hard core fännidele, kelle jaoks ideaal ongi 90ndate alguses ja just seda nad ekraanilt näha tahavadki. Igas muus osas oli tõesti tegu pea ideaalse mänguga, mis tehtud vanas heas point-and-click süsteemis ja kolmandas isikus.
Karakterit saab (tuleb) mängu jooksul siiski vahetada, mis teeb mängimist huvitavamaks. Kuna mulle meeldib see, kui mängu keskmeks on lugu, mitte sada ühesugust lollakat mõistatust, meeldis mulle väga, et mäng oli loogiliselt üles ehitatud ja ülesandeid ainult ülesannete endi pärast oli väga vähe. Asju ei olnud liiga palju ja see, mida nendega tegema peab, tundus igati loogiline (mulle tuleb kohe meelde üks Kettamaailma mäng, kus terve kohver oli asju täis ja tegevused kohati veidi ebaloogilised, näiteks tuli ühel hetkel korstnasse kaisukaru toppida – siin näeb ka ilma hullupaberiteta, milline lahendus mõistlik võiks olla). Veidi oli ka ajalimiidiga ülesandeid, kus pidi kiiresti mõtlema või surma saama, nii et üsna pea hakkas süda iga kord autosave'i nähes kiiremini taguma, sest see oli märgiks, et NÜÜD, just NÜÜD hakkab midagi toimuma. Kogu liikumine ja tegutsemine oli äärmiselt loogiliselt üles ehitatud ja mugav, reaalset mänguoskust läks vaja ainult paaris kõmmutamisharjutuses, et mitte ise maha lastud saada.
Lugu ise oli üsna tugev, kogu aeg püsis üleval huvi selle vastu, et mis siis tegelikult toimub, mis on päris ja keda siis tegelikult usaldada saab, lisaks otsisin ma kogu aeg märke selle kohta, kuidas kaks peategelast omavahel seotud võiksid olla. Tegelasi hoiatati korduvalt, et kedagi ei tohi usaldada ja kellelegi ei tohi liigselt rääkida, kuigi sellises teemas on tegelase eesmärgiks alati muidugi ise võimalikult palju infot välja pinnida. Neile, kellele „vanad head mängud“ meeldivad, aga kes ei kannata kuidagi nende graafikat vaadata, oleks see suurepärane kingitus, mida nad ilmselt vägagi hinnata oskaksid. Minul isiklikult ei tekitanud see "vanaaegne, aga ilusam" välimus tunnet, et just seda ma mängida tahaksingi, mistõttu mängisin seda eelkõige kui hästi tehtud ja head mängu, aga päris ohhoo-efekt jäi saavutamata – aga neile, kes 90ndate detektiivimänge armastavad, on see täiesti ideaalne.
(Sierra_Online)-1.jpg)
Quest For Glory esimene osa oli üks neist, mis mind üldse adventure'isarja juurde viis. Mängisin seda kunagi 90ndatel, kuigi reaalselt tuli see välja juba 1989. aastal, ja tollal leidsin ma, et see on väga ilus ja vahva mäng, mille graafika on täiesti viis pluss. See mäng õnnestus mul isegi edukalt või vähem edukalt lõpetada, kuigi see pärines Anne turult ostetud plaadilt, kus oli lisaks veel mitukümmend mängu, millest enamikul (näiteks „Simon the Sorcereril“, mida ma ka meeletult armastasin) oli kombeks mingis kindlas punktis kokku joosta, mis mängu edukale läbimisele loomulikult saatuslikuks sai. Lisaks oli see mäng täiesti fenomenaalne, sest põimis adventure'i ja roleplay – kangelane ei saanud ainult ringi kõndida ja mõtiskleda, kuidas saada näiteks nõiast mööda, ilma et see nõid teda kassiks ei muudaks, vaid pidi arvestama ka sellega, et teel nõia majani on metsloomad ja röövlid, kellega tuleb kakelda, ja et puu otsa ronimiseks peab ronida oskama. Sellele vastavalt valiti traditsiooniliselt kas varas, maag või sõdalane ja kõpitseti ta statse endale sobivamaks. Selle arvelt olid ära jäetud igasugused debiilsed mõistatused, mida suur osa adventure-mängude tegijatest selle žanri lahutamatuks osaks tundub pidavat, ei olnud kümmet ühesugust koodiga lukku, mis tuli heliredeli järgi lahti muukida, vaid sellised asjad olid vähemuses ja ülekaalus tõelised probleemid.
Quest for Glory teine osa (1990), mis mulle ka väga meeldis, oli üks neist vähema õnnega mängudest, kuigi sattusin selle juurde pisut hiljem. Nimelt olin ma esimesel katsel püsti hädas ja ei saanud üle poole tunni esimesest ruumistki välja, sest mäng üritas MUDA-fännidele meeldida ja käsklused pidi traditsiooniliselt sisse trükkima. No ja mina oma väheste eluaastate ja lisaks puuduliku inglise keelega ei saanud poolest jutust aru, mida mulle seal räägiti ja kirjutasin actioniks järjekindlalt walk, taipamata, et mu kangelane ei kõnni selle pärast, et ma istun parajasti laua taga ja kõndimiseks tuleks esmalt püsti tõusta. Teisel katsel sain liikuma, aga kuigi kaugele siiski mängus ei jõudnud. Kolmandal katsel jõudsin suisa teise linna, nägin punktide arvu järgi, et olen võidule väga lähedal – ja siis jooksis mäng kokku just sel hetkel, mil ma lossi sisenesin ja seda edasi mängida ei lasknud. Kirusin kõiki jumalaid ja loobusin sellest mängust igaveseks.
Tegelikkuses kestis „igavesti“ kuni 2011. aasta detsembrini, mil avastasin, et 2008. aastal on sellest mängust remake tehtud, mis tähendab, et uuesti mängides ei pea ma seda läbi DosBoxi tegema, selle pildikvaliteet on koledusest hoolimata väljakannatatav (ikkagi VGA, ega see pole naljaasi) ja dialoogisüsteemi saab ise valida – kas trükituna, tavapäraste valikvastustena või nende kombinatsioonis. Poole pealt pidin kusjuures ikkagi walkthrough välja otsima – jagan infot teiega ka, sest minu jaoks oli tegu millegagi, mille peale ma tõesti ise ei oleks mitte kunagi tulnud. Nimelt kasutatakse suhtlemiseks huulte ikooni. Vajutad huultega kellegi peale ja saad talle küsimusi esitada, nagu ikka. Mille peale ma aga ei tulnud, oli see, et huultega saab ka iseenda peale vajutada ja siis ise jutustada – kuna ka küsimusi esitades tuleb ju ise erinevate variantide hulgast valida, ei tulnud ma selle pealegi, et kuskil võiks neid jutuvariante veel olla. Seda enam, et osad teemad, mille kohta ise sisse trükkides saab küsida juba varem, ilmuvad „ametlike küsimuste“ hulka alles siis, kui mängutegijad seda sobivaks on pidanud, näiteks kui oled sel teemal juba mõne teise inimesega enne vestelnud.
Kahjuks ei olnud sellel ülesvuhvitud versioonil samuti dialoogidele audiot tehtud, piirduti traditsioonilise taustamuusikaga, aga igatahes pakkus see mulle väga mõnusa ja nostalgilise elamuse ja mängida oli tore. Ainsaks tõrvatilgaks jäi see, et varem olen alati mänginud vargaga, seekord mängisin sõduriga, võttes talle ka mõned varga omadused, et saaksin lõpuks kunagi pooleli jäänud viisil lõpetada, aga lõppu jõudes selgus, et igale klassile on ette nähtud talle sobilik lõpp ja minu klassil ei sobi lihtsalt kuskilt üles ronida, kuigi ta füüsiliste omaduste poolest selleks igati võimeline oli. See võttis natuke mossi kõigest heast hoolimata hoolimata.
Kuna meil on siiski juba aasta 2012, ei pea neid mänge alla tõmmates end enam vargana tundma, sest need on kõik vabavaralised, ka remake on kõigile tegijate kodulehelt tasuta kättesaadav ja minul mängis (Vista peal!) ilma igasuguste probleemideta. Vanade mängude austajatel tasub üldse seal kodukal tiba ringi vaadata, sest nad on muuhulgas uuendanud ka kõiki kolme King's Questi osa, mida ma kunagi mänginud ei ole, aga mille peale ma tõsiselt mõtlen. http://www.agdinteractive.com/games/qfg2/
Alumine pilt illustreerib seda, milline mängu graafika vanasti välja nägi, nii et uusversioon oli ilmselgelt väga teretulnud. :D
P.S. Proovisin esimest korda mängida ka kolmandat osa, aga sellest uut versiooni ei ole ja see on nii kole ja kohmakas, et panin ta käima ja rohkem lihtsalt ei suutnud, loobusin. Neljas oli täitsa okei, kuigi mulle üldse ei meeldinud selle „eksperimentaalne“ võitlussüsteem (kuigi sai valida ka strateegilise lähenemise ja arvuti kakles sinu eest) – aga lugu oli hea ja mängida oli huvitav. Ainus, mis veidi ärritas oli see, et osad asjad toimusid „õigel ajal“, s.t. Vahepeal tuligi lihtsalt ringi joosta ja aega parajaks teha, sest kuigi sul olid muud asjad tehtud, polnud mõni vajalik isik veel näiteks sinuga suhtlema ilmunud, sest mäng nägi ette, et ta tuleks kindlal päeval. Viiendat olen ma kunagi mänginud, aga seal oli RPG-d juba liiga palju ja ajalimiidi tõttu asi pisut tüütu – ülesanded olid kohati väga keerulised, sest RPG-le omaselt hõlmas mäng väga suurt territooriumi, kust teoreetiliselt oleks siis pidanud vastuseid otsima ja kui näiteks õigel päeval õigel kellaajal mingile katsele ei jõudnud, olidki kaotanud. Lisaks oli graafika juba selline, et mäng üritas olla „nagu päris“ ja kui oled harjunud käesoleva „nagu päris“ kvaliteediga, on tollane „nagu päris“ ikka nagu kirves näkku.
