Elemental: Fallen Enchantress

Kunagi suvel kirjutasin ma "Warlock: Master of the Arcane"'ist. Tänane jutt käib üsna sarnase mängu kohta.

"Elemental: Fallen Enchantress"'i tootjaks on Stardock, kes on tuntud selliste edukate kosmosestrateegiate poolest nagu "Galactic Civilizations" ja "Sins of a Solar Empire". E:FE on mõnevõrra samasse auku, olles käigupõhine strateegiamäng, aga toimub vahelduseks fantaasiamaailmas. Ehk siis nagu ülalmainitud "Warlock", aga kui viimane oli põhimõtteliselt "Civilization V" haldjate ja maagiaga, siis E:FE on täpselt poolel teel Civ'i ja "Heroes of Might & Magic"'u vahel.

Suurem osa mängust käib üldkaardil ja Civ'i vanade traditsioonide kohaselt – laia maailma esitatakse square gridi kujul, kus sina üksusi liigutad, maid avastad ja linnu ehitad. Mängu alustad sa üksiku kangelasega, kes peab rajama esimese linna ja sealt siis asju edasi arendama. Üheks lahknevuseks Civ'ist ja W:MA'st ongi kangelaste olemasolu. Ehkki kõik üksused mängus saavad expi ja arenevad, õpivad kangelased iga leveliga ka mingi uue oskuse ning saavad kasutada kaardilt leitud ja poodidest ostetud esemeid. Ühesõnaga nagu HoMM'is. Sarnasus viimasega on ka selles, et erinevatest üksustest saab moodustada armeesid ning et lahingud käivad omaette taktikalisel kaardil. HoMM IV tuleb selles osas eriti meelde, kuna kangelased osalevad võitluses samamoodi nagu teised üksused.

Majandussüsteem on Civ'i sõpradele väga tuttav – toitu ja tootlikkust valmistab ja kasutab iga linn eraldi ning teaduspunktid, kuld ja mana kogunevad impeeriumi üldkassasse kokku. Kõigile linnadele ühised on ka metall, hobused ja kristallid, millega teatud üksusi valmistatakse. Viimaste süsteem pole kahjuks kuigi hästi läbi mõeldud, kuna neid ressursse tootvad kaevandused on kaardil üsna haruldased ja pole mingit garantiid, et need just sinu tsivilisatsiooni alguskoha lähedale satuvad. Sõjad võivad nii päris kähku ja õnnetult otsa saada, kui vastased tulevad sulle külla täies raudrüüs rüütlitega ning sul kaitsevad linnu vaid nuiade ja nahkvammustega jorsid.

Ah jaa, linnadest niipalju, et nende hulk on ebatraditsioonilisel moel piiratud sobivate maatükkide vähesusega. Nimelt saab linnu rajada vaid toitu ja tootlikkust andvatele ruutudele, mis mingil müstilisel põhjusel kaardil üksikute kogumitena esinevad, kusjuures nende "tootlike" laikude pinnavormid ei pruugi ümbritsevast, "mittetootlikust" maast absoluutselt erineda. Saan aru küll vajadusest linnade spämmimist piirata, aga see on lihtsalt imelik. Ebatraditsiooniline on ka worker-üksuste täielik puudumine; kui su territooriumil on mingi konkreetne ressurss, näiteks rauamaardla või manakristallide ladestu, siis rajatakse kaevandus sinna läbi city windowi nii, nagu kõik teisedki ehitised linnas. Labasusse kalduv süsteem, aga töötav, ning sobib E:FE üldise rõhuasetusega üksuste kvaliteedile, mitte kvantiteedile. See on ka vajalik, kuna mängus on ju taktikalised lahingud, mis palju aega ära võtavad.

Lahingud on HoMM'i stiilis, nagu öeldud. Üksused käivad initsiatiivi järjekorras; kokkupõrkavad vastased võrdlevad üksteise state ning otsustavad, kes surnult maha peab kukkuma. Kangelased osalevad lahingus teiste vägedega võrdväärsetel alustel, erinedes vaid selle poolest, et neil pole otsest surmaohtu. Kui nad peaksid langema, tõusevad nad lahingu järel taas üles ning kui terve nende armee kaotab, ärkavad nad lähimas linnas, kus nad mõned käigud vahele jätma ja kosuma peavad. Kangelaste eest tasub võitluses siiski hoolitseda, kuna iga langemist jääb mälestama mingi permanentne vigastus, mis miinuseid annab. Vigastuste kuhjudes on kangelase character sheeti kohati naljakas vaadata – näiteks kannatas minu maag mängu lõpuks korraga Veremürgituse, Puuduva Kõrva, Lihahaava, Tüüfuse, Põrutuse, Koljumõra, Deliiriumi, Murdunud Hamba, Väljaväänatud Põlve, Kopsupõletiku, Kriimustuse ja Amneesia all. Kummalisel kombel suutis see inimvare siiski vastaste pihta tulepalle pilduda.

Üks (minu jaoks) oluline asi E:FE juures on see, et üksusi saab ise disainida! Olen sellest Civ'i puhul puudust tundnud "Alpha Centauri"'st saadik – sarja ainus osa, kus see olemas oli. Disainimine tähendab seda, et võtad vastavas menüüs ette mehikese ja hakkad talle varustust ja eriomadusi külge pookima. Mida võimsamaks teed, seda rohkem tema treenimine aega ja ressursse võtab. Pärast saad paika panna ka, mis poosis ta jõudeolekus seisab ja millise maastikuvaate taustal teda ikoonil kujutatakse. Lihtne! Disainimisega otseselt ei pea tegelema, kuna mäng valmistab tehnoloogia arenedes sulle ise mingid prototüübid valmis, aga just lõpu poole võib olla täitsa hea mõte luua üksusi, mis täpselt sinu vajadustele vastavad. Lõbus on see igal juhul.

Mängus on kaheksa erinevat rassi, kes on kõik enam-vähem inimesed. Igal rassil on mingid eriomadused, aga üldiselt ei sõltu neist väga palju; põhiline on mehikeste visuaalne väljanägemine. Kurjad rassid on tumedates toonides, head heledates; headel on kuningriigid ja kurjadel impeeriumid, niiet kõik on arusaadav. AI-d ja kaardil pesitsevaid quest givereid ja arvukaid bandiite ja kolle nagunii ei huvita, kes on hea või kes mitte. AI on muide täitsa talutav. Näiteks kui arvuti mulle sõja kuulutas, oli näha, et ta selleks eelnevalt ka valmistunud on; ühe-kahe käiguga olid suured armeed juba minu linnade alla kogunenud. Lahingus kipub AI küll kohati kummalisi valikuid tegema; näiteks on tal absurdne vihavaen vibuküttide vastu. Neljal juhul viiest ründavad vastase laskjad sinu omi, ignoreerides rüütleid, kes otse nende poole teed murravad. Samas võib asi olla ka kerges raskusastmes, millega ma mängisin; oleks vaenlase laskurid tule minu põhihero peale koondanud, poleks ma lahingutega võibolla kuhugi jõudnud. Näis, mis raskemal tasemel toimuma saab.

Ja võib juhtuda, et raskema taseme mäng tuleb; võibolla isegi täna! Erinevalt "Warlock"'ist on mul tunne, et ma tahan E:FE veel paar korda ette võtta. W:MA oli hoolimata oma headest külgedest siiski vaid keskpärane Civ'i kloon; käesoleval mängul aga on rohkem omapära ja võlu, eeskätt tänu kangelaste ja lahingute süsteemile. E:FE'l on vist olemas ka mingisugune stoori, aga kui algusevideos räägiti, et tegevus toimub maailmas nimega Elemental, kus ärkavad kurjad elementalid, siis ma vajutasin selle kähku ära, et oma vaimu säästa. E:FE on lihtsalt mõnedel õhtutel omaette nokitsemise mäng – ei midagi rohkemat, ega püüdlegi enama poole (see jääb fännide õlule, kuna mänguga on kaasas ka modimisvõimalus). Mulle igatahes sellist sorti lõbuvara istub, nii et mina annan talle viisaka hinde ja ei kustuta teda veel kohe kõvakettalt maha.

7/10