Dishonored e. Rotikatk ja vaalarasv

Alustagem siis...

Originaalses Fantasy-maailmas toimuvat tegevust ja stealth-actionit pakkuvaid mänge pole kunagi liiga palju ning kuni selle aastanumbrini hoidis mainitud mängutüüpide esikohta Thief-i seeria või kui täpsem olla, siis oli kohahoidjaks Thief 2 .
Hästi hoidis ja võib isegi öelda, et konkurentsitult hoidis, aga kuna Thiefi neljanda osa teemal antakse juba pikemat aega ainult umbmääraseid lubadusi, mis ka paar kuud hiljem ümber lükatakse, siis haises kogu situatsioon juba pikemat aega selle järgi, et kuskilt kargab välja mingi uustulnuk ning lööb Garretti troonilt minema.
Eeldused selleks olid igal juhul rohkem kui olemas ja nii juhtuski.
Usurpaatoriks sai seekord mäng nimega Dishonored ning siinkirjutajal pole küll õrna aimugi, et mida see kauaoodatud Thief 4 endast kujutama hakkab, aga selleks, et uustulnuk troonilt minema raputada, peavad Eidose poisid igal juhul kõvasti vaeva nägema.

Mesasi siis..

Dishonored on katkust puretud ja äraütlemata laheda väljanägemise ning olemisega Oil-punk (või Whale-punk?) maailmas toimuv stealth-action mäng, mida on võimalik ka FPS-ina mängida.
Mängija oma suva järgi varieeruv game-play on ka üks põhiteguritest, mis Dish-i Thief-ist ettepoole kergitavad.
Lisaks mäletab siinkribaja, et Thief 3-e peamisi poolelijäämise põhjuseid oli pidevalt see, et raskeima raskusastmega kaasnesid igasugu jaburad kohutused nagu : "Kogu kokku kõik ärahiivatav träni", "Leia üles kõik peidetud esemed", "Ära kordagi vahele jää" ning "Sina ei pea mitte tapma".
Kahe viimase vastu polnud mul aboluutselt midagi, aga kaks esimest olid need, millega jändamine mind külmaks jättis.
Dishonored jätab selles suhtes vabad käed ning olenemata raskusastmest või klaveritagustest motiividest on üsna ükskõik kui palju sa tapad või kui mitu korda - kui üldse - vahele jääda suudad.
Mingeid eraldi piiranguid seatud ei ole ning tänud selle eest.
Lisaks hoitakse ka stealth statust ja body counti omavahel lahus ning kuna tihtipeale viskas mul see narkotiseerimine ja ülehiilimine kopa ette, siis lõpetasin  ma enamus leveleid küll veriste käbaratega, aga...
...Tabamatu mõrtsuka kohalviibimisest andsid märku ainult läbistatud kõridega
hallkuued, seinast välja tõmmatud toitekaablid ja keset põrandat vedelev tühi kalakonservi purk, millest varjudes peituv surm endale health-pointse oli hauganud....
Muidugi, tapatöö ulatusest, ehk chaos-ratingust, sõltub mängu lõpptulemus ning kui sul ei ole just isu kogu kogu tegevuskeskkonnaks oleva Dunwalli tulevikku kuskile katkupilvede ja vereloikude vahele suunata, siis ...hoia aga mõõgatera puhas ja lõhkekuulid sügaval taskupõhjas.

Miks siis...

Algab kogu lugu sellest, et sinu palavalt armastatud Keisrinna tapetakse ära, isehakanud trooniärastajad võtavad võimust ja nagu sellest oleks veel vähe, arvab kogu ilm, et sina oled see, kes selle tõpratembuga hakkama sai.
Ok, nagu valestimõistetud kangelastele kohane, alustad ka sina uut eluetappi vanglast põgenemisega ja ei lähe kaua kui sa komistad tegelaste otsa, kes ennast Lojalistideks nimetavad ning sinu parimateks sõpradeks hakkavad .
Edasine mänguosa seisneb juba õigluse jalule seadmises, mudilasprintsessi troonilepaigutamise teel ning sisaldab endas paari pööret süžees ning muud kama, mis ühe arvestatava loo ja elegantselt väljapeetud maailmaga mängu juurde kuuluvad.
Positiivne lisapluss on veel värvikad kõrvaltegelased, keda sa linnavahel ringihiilides kohtad. Tunnustust väärib nende puhul see, et lisaquestide raames kordasaadetud vägitegude tagajärged võivad ennast ilmutada ka mõnes hiliseimas missioonis.
Ka põhiloo käigus jäetakse nii mõnegi missiooni lõpplahendus rohkemal või vähemal määral mängija otsustada, ehk siis selline kerge, aga igate tänuväärt role-play element.

Kuidas siis...

Mängu kulg ise on jaotatud peatükkideks, mille alguses viiakse sind Lojalistide käes olevast linnanurgast vaenlase territooriumile ning siin tuleb esile ka mängu põhipluss. Mingit riburadipidi läbi kontrollpunktide liikumist või õigemini kohustust selleks Dishonoredis pole.
Mainin nüüd ära, et kultuurse inimesena lülitasin ma kõikvõimalikud Floating Quest Markerid ja Location Markerid välja juba enne Start Game vajutamist ning kuna kaarte on mängus täpselt niipalju kui neid majaseintelt leida suudad, siis tekitas see mõnusalt pimedaskobaja tunde.
Hoolimata sellest, et traditsiooniliste liikumisteedena on kasutada kanalisatsioone, mahajäetud maju, nende majakatuseid, laternaposte või  lihtsalt seinaääri ja prügikonteineritaguseid, pole ükski kaart nii suur, et oleks võimalik kuhugi tänavarägasse ära eksida.
Samas kergemaid eksimismoment tekib. Eriti peale vahejuhtumeid, kus oled näiteks uimastatud valvurikeret õlale hiivates, mõne uimastamata valvuri vaatevälja sattunud ning kiirkorras improviseeritud põgenemisplaan on hõlmanud endas nii posessitud rotikeret, kui ka esimesi ettejuhtuvaid ventilatsioonitorusi.

Seega jah, üldiselt on Dishonored siiski stealth game, ehk siis enamus ajast möödub näppu löögivalmilt klahvil hoides kuskil nurgataguses varitsedes, et järjekordne patrulliv vahimees tema töökohustustest vabastada või siis mögafoni otsas kükitades ja oodates millal laibarong on oma lastist vabanenud, et selle katusele hüpata ja rongijänesena vaenlase kaitsest läbi pugeda...jnejnjejne.

Mida siis...

Mängule etteheidetud seda, et stealth-killiks on antud ainult kolm(+1) võimalust. Esimeseks variandiks on ammunooled, neile lisanduvad uinutinooled ning lisaks saad sa seljatagant pahaaimatul vaenlasel kõri läbi lõigata või talle vabalangemise kaasabil noa pealakke virutada.
Kärarikkamate tapavahendite arsenal on tõesti tiba suurem, aga ainult tiba.
Põhirelvadeks, siis mõõk ja püstol, mida on võimalik lisaks viielasuliseks upgrade'misele ka lõhkekuule täis toppida. Neile lisandvad veel lõksud, granaadid ja kleepuvad granaadid.
Samas on sul võimalik killimisel ka mitmesuguseid muid abivahendeid kasutada nagu näiteks kuskilt kurat teab kust dimensioonist väljamanatud rottide parv või visata tülitekitajale pontsakas kanister plahvatusohtlikku vaalarasva keset silmnägemist.
Samas, mängu põhiplussiks on siiski hiilimine ning selle abistamiseks antud skillid, mida sul on võimalik peidetud ruune kogudes selgeks õppida.
Näidetena toon ära:
Posession (Võime roti või inimese keha lühikeseks ajaks üle võtta)
Bend Time (Peatab paariks sekundiks aja)
ja põhiliseks liikumisviisiks kujunev Blink (Võimalus ennast märkamatult ja hetkega ühest kohast teise teleporteerida)

Süda siis...

Kuna jutt juba igasugu ködile läks, siis ei saa mainimata jätta ka kahtlaselt pahaendelise välimusega südant (Hearth Of A Living Thing), mis peidetud ruunide ja bone-charmide asukohti tuvastab ning... Saladusi paljastab.
See on nüüd see koht, kus võiks mainida, et üsnagi olulise osa mänguajast veetis minu isa kõige ilusam poeg rotilaipade või  viimses agoonias ägavate katuhaigete kohal südamega vehkides, lootes teada saada, mis neil varjata on... Või proovis välja uurida, milliseid hämaraid lugusi peidab endas kahtlaselt süütuilmeline kraana... Või hiirvaikselt vedelev kivi.... Või mis asi iganes.
Tagantjärele tuleb muidugi virilal näoga tunnistada, et ega neid hirmsaid saladusi nüüd väga palju olnud, aga aeg-ajalt ikka joppas.
Pealegi oli naishääl, kes neid pajatas, igatepidi oma osasse sobiv ning mängu multifilmilikule, ent üsnagi grotesksele maailmale andis see paraja annuse lisavürtsi.

Lõppeks siis...

... mainin ära, et MNC-l on tavaliselt raskusi First-person vaatega mängudesse nö sisseelamisega, kuna kogu "ülirealistlik" maailm tundub lähedalt vaadates võlts nagu pabermassist kokkumätsitud vorstilatt ja hüppamine ilma jalgade asukohta nägemata/teadmata on lihtsalt vale... No niiiiii vale.
Dishonored-i puhul, aga olid lood veidi teised.
Ok, hüppamine oli muidugi suht huupi ja rohkem eeldamisel kui sihtimisel põhinev, aga ülejäänud peli tõmbas siinkirjutaja nii kõvasti endasse, et laternaposti otsast hooletult allavisatud pilk tekitas rinnus ebameeldiva tunde.
Üsna ehmatavalt ebameeldiva tunde, kui nüüd täpsem olla. Eriti kui arvestada seda, et arvutist kaugemal olles ma kõrguskartuse all ei kannata.
Niisiis, hakkame lõpetama ning viimati kirjapandud read annavad mulle võimaluse see niigi pikale veninud post kahe lausega lõpetada ja hindamise kallale asuda.
Eelviimane lause - Dishonored-i ümberjutustada pole mõtet, üksikasjalikult lahtiseletada veel vähem ning õnneks pole ka kumbiki mu eesmärk.
Viimane lause - selleks, et kogu kompoti täisväärtus kohale jõuaks tuleb seda lihtsalt mängida ja seega - GO!


H: 10/10 e. Olenemata stealth-killiks mõeldud relvade vähesusest on skillide ja relvade kooskasutamine, erinevate liikumisteede ja tegevuskohaks oleva paduanakronistliku maailmaga just need punktid, mis Dishonoredi oma ala parimaks teevad. 
Väärt kraam, pole midagi öelda...

PS. Esimene DLC-pakett peaks laekuma detsembris ning järgmisel aastal lubatakse ka Campaigni sisaldavat Expansionit.

PPS: FPS stiilis mänguvõimalust kasutasin ma ainult siis, kui kuskil vahele jäin ning kohe quickloadi vajutada ei viitsind...muidu läksin killer-ghost'i peale välja.

Mängumaania: Dishonored
Dishonored Official 
5 Awfull things you learn about yourself playing Dishonored - Cracked.com