Kunagi hämaratel 90ndatel oli olemas strateegiamäng nimega Master of Magic, mis Civilization'ist ja teistest temataolistest šnitti võttis. Nüüd, pea kaks aastakümmet hiljem tehti sellest lõpuks uusversioon... või midagi taolist. „Warlock“ on Civilization V mootorile ehitatud fantasy-mäng. Kellele mainitud Civ5 või üleüldse turn-based strategy žanr ei meeldi, võivad ka Warlockist julgelt mööda vaadata; teistel tasub see võibolla ära proovida.
Mängija kehastub Suureks Maagiks, kes juhib üht kolmest rassist (inimesed, rottmehed ja kooljad) ning tahab loomulikult teised Suured Maagid alistada. Selleks tuleb asutada ja arendada linnu, mille potentsiaali saab kasutada vägede treenimiseks ja ressursside tootmiseks. Pea igas asjas on Warlock identne Civ5-ga; erinevusteks on põhikaardil kasutatavate loitsude olemasolu (nende väljatöötamine asendab teadust), muudetud ressursisüsteem (on olemas kuld, mana ja toit ning need on kogu impeeriumi peale ühised, mitte iga linna jaoks eraldi) ning paraleelmaailmade olemasolu, mida kaardil leiduvate portaalide kaudu külastada saab (täpselt nagu Fantasy Game Civ2: Test of Time'is).
Warlock'is on sõdimisel suur rõhk; conquest on põhiline viis võitmiseks. Mängijal on korraga üldiselt vähem üksusi kui Civ'is, ent need on võimekamad ning muutuvad expi ning upgradesid omandades ajapikku drastiliselt tugevamaks. Võitlema ei pea mitte üksnes vastasmaagide, vaid ka barbaritega, keda on kaardil üsna palju ja erinevaid ning kes valvavad aardeid ja portaale. Eriti just viimaste ees on kõige tugevamad kollid, kes võivad su ringiscoutivatele üksustele mängu alguspooles kergesti saatuslikuks saada. Üldiselt aga käib lahingute pidamine ja linnade piiramine ikka Civ'i traditsiooniliste reeglite järgi, nii et midagi väga uut Warlock selles osas ei paku.
Warlock pole lihtsalt nii mitmekülgne mäng kui Civ5, kippudes seetõttu ka üsna ruttu igavaks muutuma. Loitsud on üks paremaid elemente, ent Civ'i teadust see siiski ei asenda. Sõjandus on haarav, ent kolm mängitavat rassi (algses Master of Magic'us oli tunduvalt rohkem) on omavahel liiga sarnased ja pole suurt vahet, keda valida – lõpuks jäävad kõik pooled ikka samu üksusi ja taktikaid kasutama. Kõikjale tekkivad barbarid, kes alguses on väljakutseks, muutuvad hiljem tüütuseks. Paraleelmaailmad on tore asi, ent ainult paberil – ressursid, mida nende vallutamiseks vaja läheb, kuluvad hoopis rohkem ära teiste Suurte Maagide vastu võitlemiseks.
Mõni hea asi on siiski ka: oma Suurt Maagi saab enda suva järgi „kokku panna“, st mängu alguses valida talle etteantud punktisumma eest mitmesuguseid passiivseid ja aktiivseid võimeid, aga siingi on kasulike kombinatsioonide arv piiratud. Kujutan ette, et multiplayeris oleks sel suurem roll, ent kahjuks Warlock'is niisugust asja pole (kuuldavasti on mitmikmäng küll loomisel, kuid epic fail ikkagi). Ja selle lausega võikski arvustuse tegelikult ära lõpetada. Mina olen ise küll range single player-nokitseja, ent ma pean tunnistama lisadimensiooni, mida inimvastastega madistamine eriti just strateegiamängudele annab. Ja ilma selleta on Warlockil kahjuks ainult üks dimensioon, millest võib praeguse seisuga kõik vajaliku ühe-kahe matšiga ära näha. Võibolla võtan Warlocki poole aasta pärast või oluliste lisade ilmudes uuesti ette, sest tegelikult on ju tegu hulka häid ideid ja õigesti tehtud asju sisaldava lõbuvaraga, ent ürgoluline esmamulje on veidi rikutud ja see tähendab paljugi.
6/10
No comments:
Post a Comment