Risen

Risen on mäng neile, kelle hinges sõna „Gothic“ midagi helisema paneb. Mängu tootjaks on Piranha Bytes, kes tegi Gothic'u-seeria kolm esimest osa, ent jäi pärast seda ilma õigustest sarja nimele. Põhimõtteliselt võib öelda, et Risen ongi G4 kõiges peale stoori ja nime (Spellbound Entertainment, õiguste uus omanik, andis 2010. aastal küll välja mängu nimega „Arcania: Gothic 4“, aga sellest loodusõnnetusest viisakas seltskonnas ei räägita).

Gothic 1 ja 2 on teatavasti kõigi aegade parimad RPG-d, ning ka G3 polnud vigadest hoolimata miski, mida liigselt häbenema peaks. Risen kasutab vana G3 mootorit, mis ilmumisaastaks 2009 küll juba aegunud oli, ent mitte ka ülemääraselt (kõrvalmärkusena on seda veel kasutanud ka Reality Pump, kui ta ilmutas oma RPG-sarja „Two Worlds“ debüüdi aastal 2007). Ühesõnaga, nagu arvata võite, on Risen'i feel peaaegu identne G3-le.

Teen mängu olemusest siiski lühikokkuvõtte: Risen on open-world-rollikas, nagu oma eelkäijadki. Alati pole seda küll tunda, sest kaart on mägine ja tihti saab liikuda vaid teeradu pidi, aga siiski. Mängu maailma põhimiinuseks on tema väiksus võrreldes eelnevate osadega (ühest otsast teise jooksmiseks ei kuulu just väga palju aega), ent see-eest on ta oma lopsaka vahemerelise loodusega neetult ilus ja atmosfäärikas. Maailma asustavad metssead, lennuvõimetud röövlinnud ja hundid nagu Gothic'uski, ning jah, kahjuks on taas päevakorral G3-st tuttavad strafe'ivad sead ja muud loomad.

Risen'i peategelaseks on – üllatus-üllatus – järjekordne Nimetu Kangelane, kes satub merehätta ja maabub vulkaanilisel Faranga saarel. Selgub, et toimumas on katastroof, mille tõttu kerkivad maapinnast senitundmatud muistsed templid ja loomulikud ka igasugused koletised. Saarel on tekkinud poliitiline lõhe: ühel pool on Inkvisitsioon, kelle käes on maagiamonopol ja kes aktiivselt templeid uurib, ning teisel pool Don Esteban, kelle maffiataoline organisatsioon Farangat seni valitses. Mängija peab loomulikult valima, kellega ühte heita ja kelle nimel maailma päästa. Lõpuks tuleb ikkagi ühtemoodi minna suure vulkaani sisemusse sisalikmehi hävitama ja pikast unest ärkavate titaanidega võitlema.

Stoori põhiliin pole just midagi erilist ning ka side-questid on suures osas „kogu 10 rotisaba“-tüüpi. Õnneks on olemas mõned paralleelsed tegevusliinid, mida võib järgida ja mis asjale veidi vürtsi lisavad; näiteks saab aidata piraadi tütrel saart mööda tema isa varandust taga ajada. Siiski tekkis mul kusagil mängu teises pooles isegi põhiloo teatav huvi, nii et üle keskmise B-filmi tunde saab Risen'ist ikka kätte. Ütleme nii, et Piranha Bytes on rangelt jäänud oma vanade liistude juurde – kõike seda on Gothic'us juba nähtud (Risen meenutab pea üks-ühele G2 lisapaketti „Night of the Raven“), aga vähemalt ei ole nad ka midagi lootusetult ära soperdanud.

Mõned Risen'i negatiivsed küljed tahaks ma siiski eraldi välja tuua. Esiteks, nagu öeldud, Faranga saare väiksus. Vahepeal ei ole seda isegi tunda, ent vahel ilmutab see end absurdsel moel. Don Esteban pesitseb väidetavalt „suures soos“, mis on heal juhul minu maamaja taga-aia laiune. Valvurid tahavad, et ma soos mingid inimsööjad satikad üles leiaksin ja maha lööksin, ent nood on faking sealsamas – too looder võiks neid oma postilt kiviga visata. Vastukaaluks on enamik dungeone Farangal meeletult suured. Nad on küll hea disainiga, atmosfäärikad ja suisa kõhedad, ent neid on kole palju ja nad kordavad üksteist. Mängu lõpuosaks on sul katakombe mööda ringi kondamisest ja sisalikmeeste tapmisest kopp võimatult ees. Eriti arvestades fakti, et...

...et need sisalikmehed on neetult rasked tappa. Üleüldse on Risen'i võitlussüsteem sitt. Tihti nurisevad inimesed Gothic'u oma üle (millel minu arust midagi viga polnud), ent nad pole ilmselgelt Risen'it mänginud. Süsteem ei erinegi iseenesest niiväga G3 omast, ent on tehtud mängija suhtes veel ebaõiglasemaks. Vastased on kole tugevad, hea küll, aga expi saab koguda ja tegelane muutub ajapikku tugevamaks. Probleem on hoopis vastaste reach: kui Nimetu Kangelane suudab vaid enda nina alla lüüa, siis iga põlvepikkune gnoom suudab teda vabalt paari meetri kauguselt lüüa ja käepikkust jääb ülegi. Teiseks probleemiks on vastaste blokkimisvõime – inimvaenlaste kaitsest võib veel läbi murda, ent sisalikmeeste puhul pole seda lootustki ning elajaloomad suudavad järjekindlalt selg ees kalpsates sinu löökide eest kasvõi poole saare pikkuses eemale põigelda. Samas on kõigil vastastel välkkiired reaktsioonid, mis lubavad neil kohe vastu rünnata. Hea küll, relvaskillide arenendes ning võitlussüsteemi käe sisse harjutades saab mõningaid neid probleeme kompenseerida, ent tüütuks jääb combat sellegipoolest.

Üks omapärane häda Risen'i juures on veel see, et Faranga saart läbistavad pidevalt maavärinad. Idee iseenesest hea ja peaks vulkaanilisele saarele nagu atmosfääri juurde andma, ent reaalsuses panid mängutegijad lihtsalt pildi rappuma. Tulemuseks on see, et kunagi ei saa aru, kas toimub järjekordne maavärin või jäi su tegelane mõne glitchi tõttu kuhugi kinni (õnneks mängu lõppversioonis seda väga palju ei juhtu).

Aga kõigist neist hädadest hoolimata oli Risen'it tihti üsna mõnus mängida. Ma ei saa jätta uuesti rõhutamata maailma ilu ja atmosfäärikust. Lisaks loodusele, mida ma juba mainisin, peab kiitma ka arhitektuuri. Sealgi on matti võetud Vahemere ümbrusest ning saarel asuv linn oma valgete majade ja punaste katustega on pagana kaunis ja hästi disainitud. Hulk loo huvitavamaid sündmusi toimub juhtumisi ka seal linnas, nii et win-win-situatsioon. Kõike seda lõbu on muide võimalik nautida täiesti ilma laadimisaegadeta, mis on ka väga suur boonus. Ma pole kunagi mõistnud, mis Elder Scrolls'i sarjas on iga väike hütt n.ö. eraldi kaardil, kui Risen'is võib mängu alguspunktist joosta kõige sügavama dungeoni südamesse kordagi laadimisekraani nägemata. Ei saa öelda, et Risen'i peal- või allmaailm oleks kuidagi vähem kompleksne. Müstika.

Aga aitab küll. Risen on minu arvates asi, mille RPG-fännid peaksid vähemalt korra läbi mängima. Teist korda ei ole tähtis; ma ei tea, kas ma isegi viitsin. Piranha Bytes'i varasema toodangu austajatele rangelt kohustuslik; teistele soovitatav. Ilus avatud maailm, vana hea Gothic'u feel, tervenisti sisseloetud dialoogid (ehkki keskpäraste häältega ja algsest saksa keelest kohati kummaliselt tõlgitud) ning probleemid, mida kiruda – kes võiks ühest rollikast enamat tahta?

6/10