Mängisin vahelduseks ka üht uut mängu, nimeks Resonance, mis on suisa selle aasta oma, kuigi tehtud sellises vanakooli stiilis, mille kohta mõni ka "odav graafika" ütleb. Tegijateks Wadjet Eye Games, sama firma, mis tegi ka Gemini Rue, mida siin samuti kiitnud olen. Tollest jäi igatahes nii hea maitse suhu, et Resonance'i suisa ostsin, Gog'is on suht mõistlikud hinnad ja jõulude puhul ka igasugu allahindlused, see konkreetne mäng maksis ainult 10 dollarit, s.t. alla kaheksa euro.
Loo keskmes on neli tegelast, kes peavad lahendama mõistatuse, mis ümbritseb ühe teadlase surma. Väikest pinget lisab muidugi ka see, et kui nad sellega hakkama ei saa, võivad "pahad" palju paha teha. Teadlane on nimelt avastanud, et kõik siin universumis jaguneb kaheks imepisikeses osakeseks, mis tõmbuvad teineteise poole. Nagu gravitatsioon, aga selle vahega, et mida kaugemale need üksteisest viia, seda suurem on jõud, millega need tõmbuvad. Ja kui need siis jälle hooga kokku saavad, käib pauk ja kõik nende teel hävib. Sellest avastusest on aimu saanud ka inimesed, kellele hirmsasti pauku teha meeldib, ja nad on valmis nii mõndagi korda saatma, et seda enda kasuks ära kasutada.
Lugu on päris huvitav ja kuigi kogu aeg on ette aimata, et mingi süžeepööre ilmselt varsti tuleb, siis SELLIST ei osanud ma kahtlustada enne, kui alles mõned minutid enne selle toimumist. Samuti on lõpuks mitu erinevat varianti, igaüks võib ise otsustada, kuidas ta mängu lõpetada tahab. Lõpp on ka ainus asi, mida ma sellele mängule ette heidaksin - see tuli kuidagi järsku ja lõpposa oli muu mänguga võrreldes väga lühike.
Mõistatused on head. Piisavalt keerulised, aga midagi päris kaelamurdvat ei ole, väikese proovimisega leiab ikka igalt poolt väljapääsu - kuigi seda, et võimalike lõpplahendusi on mitmeid, taipasin küll internetis nähtu põhjal.
Kõik saidid rõhutavad muuhulgas seda, kui originaalne on mäng selles mõttes, et saab asju meelde jätta ja on eraldi lühimälu ja pikaajaline mälu, milles olevat informatsiooni saab teistega arutada ja mängus kasutada. See oli põnev küll, aga minu jaoks mitte midagi päris sellist, et tasuks hullult lärmi lüüa. Aga iseenesest mõnus, et sai mõnest asjast rääkida ka ilma selleta, et peaks ilmtingimata seda puud või laternaposti selleks kaasa vedama, nagu see siiani tavaliselt mängudes on olnud (kuigi mäletan, et näiteks ühes Quest of Glorys võis ise vestlusaknasse kirjutada märksõna, mis mängijale huvi pakkus).
Ja tegelikult on see üle hulga aja selline mäng, kus ei oskagi kohe üldse mitte midagi ette heita, sest nii gameplay, liikumine, mõistatused, heli (nii muusika, kui jutt) on omal kohal. Graafika on muidugi maitse asi, kes seda armastab, see armastab, ja kes tahavad tänapäevast 3D-d, leiavad, et see on kohutav. Kui üldse, oleks mäng võinud veidi rohkem mitmekesisust pakkuda, mitte liiga lineaarne olla - see mäng on selline, et näed kraanat ja tead juba ette, et ju sa siis ühel hetkel sinna otsa pead ronima. Umbes nagu teatris, et kui laval on püss, on ette teada, et see peab ka pauku tegema. Heas mängus võiks mõni asi ka lihtsalt niisama olla, oleks huvitavam.
Igatahes arvan, et tasub näppida. Paljud mängud on sellised, et poole pealt tuleb tüdimus peale ja ei viitsigi enam eriti edasi mängida, aga siin seda muret ei olnud, lõpuni oli huvitav. Erinevad saidid on sellele kõik neli/viis punkti (viiest) andnud. Ma viieni päris ei läheks, isegi 4.5 mitte, aga üle keskpärase on see küll, nii et neli oleks päris aus hinne, kuigi Gemini rue meeldis mulle storyline'i poolest rohkem.
Minu poolt kõik. Kui see teid ei veennud, vaadake treilerit:
No comments:
Post a Comment