Dark Fall: Journal

Ma mängisin ükskord ühte mängu, mis mulle täitsa meeldis ja oli isegi natuke hirmus. Selle nimi oli Dark Fall: Lost Souls ja sellest olen ma kirjutanud siin. Nii et kui ma nüüd nägin mängu "Dark Falls: Journal", rabasin ma selle muidugi ära, ilma et oleks tausta uurinud.Oleks ma seda teinud, oleks ma näinud, et see ei ole mitte uus osa, vaid nö originaal (aastast 2002, Lost Souls on aastast 2009) ja originaali kohta öeldi juba alguses, et näiteks graafika on ca kümme aastat ajast maas. Ma oleks tõenäoliselt ikka seda mängu proovinud, aga ma oleks seda teades ehk toimuvaks rohkem valmis olnud.

Point on siis selles, et mängija läheb otsima oma venda, ei leia aga eest kedagi peale Timmy, keda ta samuti ei näe, kuid kes on valmis teda veidi aitama, et ta oma venna üles leiaks. Nii et nüüd tuleb lahendada üks suur mõistatus. Igatahes pean ma seekord parafraseerima Anu Saagimit ja ütlema, et taipasin liigagi hilja, et igat mängu ei pea lõpuni mängima.See mäng oli üks neist, mille puhul ma teadlikult otsustasin, et ei aja end hulluks. Millega ma siis rahul ei olnud.

Esiteks liikumine. See mäng pärineb aastast 2002, mil maailma läbi mängija silmade nägemine oli alles uudne ja huvitav, aga mina olen seisukohal, et kui hästi teha ei oska, ära tee üldse - võinuks siis teha siiski kolmandas isikus mängu, aga normaalse liikumisega. Seda sama heitsin ma muide ette ka mängu viimasele osale. Eriti nõme on, et iga kord, kui astud ühe sammu edasi, pead end 360 kraadi keerutama (klõps-klõps-klõps-klõps), et näha, ega vasakul või paremal midagi nägemata ei jäänud. Kuna liikumisruumi on üsna palju, muutub see üsna kiiresti väga tüütuks.

Teiseks näeb pidevalt igasugu asju. Kirju, raamatuid, fotosid jne. Nagu ülaloleval pildil. See on sedasorti mängu puhul muidugi normaalne. Mis selle aga väga tüütuks teeb, on see, et mängus ei ole mitte mingit süsteemi, mis olulise info meeldejäämist lihtsustaks, kuigi tegu on selle aastatuhandega ja muidu on mäng täis telefone, videokaameraid, fotoaparaate jne. Tuleb vanas heas stiilis kogu oluline info maha kirjutada (väga tihti joonistada), et üldse midagi teha saaks. No kui tegu on juba nii elektroonikarohke mänguga, oleks võinud fotoka ka sisse visata, eks. Või näiteks ta venna telefon, mille ta leiab. Miks ta seda kasutada poleks võinud?

Kolmandaks ei ole seda infot natukene. Seda on palju, väga palju. Ja enne, kui midagi üldse päriselt toimuma hakkab, tuleb see laviin korra üle käia ja igat asja neli korda näppida ja vaadata, mis saab, ilma et oleks mingeid viiteid selle kohta, mida sa üldse tegema peaksid. Nagu päris elu, noh. Kui ma seda tahaksin, tõuseksin ma püsti ja astuksin uksest välja. Aga ma ei taha seda, ma tahan midagi ilusat ja mängulist, selle pärast ma ju mängingi.

Neljandaks polnud mõistatused minu maitse. Mulle meeldib see, et ma (vähemalt suuremas osas) tegelen reaalselt sellega, et mängus edasi liikuda, saada vihjeid päris loo kohta jne. Siin peab enamuse ajast mingeid kirstukesi lahti muukima vms.
Viiendaks - ehk ei ole mina piisavalt moodsa arvutiga, aga kursor jäi vahepeal hiljaks. St et seal, kus ta oleks pidanud aktiveeruma, ei jõudnud ta seda teha ja tegi seda hetke pärast, juba kuskil mujal viibides, nii et siis tuli selle õiget allikat otsima hakata.

Graafika jättis mind täiesti külmaks, aga kuna mu läpaka taustavalgustus on pekkis ja ma ei saa ekraani piisavalt heledaks panna, on hetkel iga mäng minu arvutis horrorisugemetega, nii et seda osa ma ei kritiseeri. Küll ütleks aga kuuendaks, et minu jaoks on LUGU mängus alati kõige olulisem. Sellel mängul ei ole korralikku lugu. On pealiin ja terve hulk kõrvalliine, aga miski ei saa lõplikku selgust ja kõik jääb segaseks (jah, vaatasin netist lõpu ära). Tuuakse muudkui uusi asju sisse, aga süvitsi ei minda.

Lühidalt - ei soovita.