Kuidas isa Pjotr mängus Crusader Kings II ajalugu tegi

Crusader Kings II on strateegiamäng firmalt Paradox Interactive, kus mängija võtab juhtida ühe endavalitud keskaegse aadlidünastia. Kirjutan ehk mängust endast ka kunagi pikemalt, kuid hetkel on siin kirjeldus ühest paaritunnisest sessioonist, mis ma ette võtsin. Iseloomustagu see mängu (ja keskaegse poliitika) olemust. Mainitud sündmused kõik toimusid, v.a mõned kirjanduslikud ilustused.

Aasta on 1066. Alustan mängu Horvaatia kuninga Kresimir IV-na. Minu väikese riigi asukoht on suhteliselt nigel: loodes Püha Rooma keisririik, kagus Bütsants, kirdes Ungari, edelas Aadria meri. Tahaks nagu oma piire laieneda, aga kelle arvelt? Kumbki keisririik ei tule kõne alla; järgi jääb ainult Ungari ja üks väike sõltumatu hertsogiriik minu ja Bütsantsi vahepeal.

Seis asjade alguses.

Minu õukonnas on küll üks Ungari printsess, nimega Ilona, kelle trooninõudlust ma sõja kuulutamiseks kasutada võiksin, aga Ungari on ikkagi minust kaks korda suurem. Hertsogiriik tundub jõukohasem. Kahjuks puudub mul legaalne õigustus neile sõda kuulutada. Mis seal ikka, saadan oma kantsleri sinna - las uurib arhiive ja katsub mõne dokumendi fabritseerida, mis mind õigusjärgse valitsejana näitaks.

Siis aga kukub õnn mulle otse sülle - Ungaris puhkeb kodusõda ja riik lõheneb kaheks. Ega's midagi - toetan omakasupüüdmatult oma õukondlase trooninõudlust, käsutan vasallid maast lahti ja ratsutan Ungarisse. Kuningas on kusagil mässulistega võitlemas, niisiis ei takista mind keegi, ja ma hakkan üksteise järel linnuseid ära võtma.

Peale kokkupõrgete väiksemate lojalistide väesalkadega läheb kõik libedalt. Viimast maakonda piirates koidab aga mulle midagi - Ungari ei lähe ju mulle, vaid tollele printsessile. Minu dünastia ei saa sellest sõjast midagi! Võiks muidugi Ilona naiseks võtta, aga ma olen juba abielus. Pagan...

Mida teha? Paluda loomulikult, et paavst mind vanast naisest ära lahutaks. Paraku ei meeldi ma Tema Pühadusele piisavalt. Raha mul ka nii palju pole, et paavsti väärilist kingitust teha. Niisiis pean ma raske südamega loobuma oma õigusest ise Horvaatias piiskoppe ametisse määrata. Sellega on Vatikan rahul ning minu lahutuspalve rahuldatakse manitsussõnade saatel.

Ise oled süüdi, et printsess Ilonast vanem ja inetum oled!

Andmata eksnaisele aega väljagi kolida, abiellun ma kohe noore ja nägusa printsessiga. Nädal hiljem langeb viimane linnus, ja Ungari kuningas alistub meie nõudmistele. Sellega lõpeb kaks sõda: Ungari ülestõusnute setsessioonisõda vana kuninga vastu ning minu sõda uue näo troonilepanekuks. Riigil, õigemini selle allesjäänud osal (kuna mässulistele jäid nende alad), on nüüd kuninganna Ilona!

Lasen väed mõneks kuuks puhkusele, et nad oma ridu saaksid koondada. Pärast seda aitan oma abikaasal kohe uut sõda alustada, et taastada Ungari kuningriigi territoriaalne terviklikkus. Ungari lojalistid ühelt poolt, alati abivalmid horvaadid teiselt poolt, hakkame just mässulisi krahve kahelt küljelt teabag'ima, kui tuleb tagasilöök - kuninganna Ilona vend, kes seni vana kuninga maadel vaikselt hertsogiametit pidas, astub ülestõusnute poolele, kuna talle miskipärast ei meeldi, et tema õeke rivaalitseva riigi valitsejale mehele läks ja selle abil võimu haaras.

Mässu aeg: Ungari kuningriik koosneb hetkel vaid ühest maakonnast.

Nüüd võetakse hoopis meid kahelt poolt, ja vastane on seekord arvulises ülekaalus, kuna pooled Ilona vasallid läksid tema venna poolele üle; samuti sai minu kantsler vahepeal valmis võltsdokumendi minu "õigustega" eelpoolmainitud väikese hertsogiriigi troonile, ning ma saatsin ühe oma armee ennatlikult ka sinna vallutusretkele. Kuid siis, kui häda suurim, tuleb abi taaskord justkui otse taevast! Ungari mässajate alasid ründavad idast petšeneegid!

Kasutan juhust, koondan kõik oma Ungari territooriumil olevad väed üheks tugevaks armeeks, ning hakkan mässajate väiksemaid salku õnneks võtma. Oma põhiväe saadavad nemad petšeneegide vastu. Sel ajal, kui idapiiril sissetungijatega suuri lahinguid peetakse, vallutan mina mässulisi linnuseid. Ei lähe kaua, kuni krahvid alla annavad, Ilona vend minu vangikongi kolib ning petšeneegid tühjade kätega koju lähevad, sest nende sõda oli ametlikult paari krahvi vastu, kelle me just võimult kõrvaldasime. Haa-haa!

Sõdade perioodile järgneb Horvaatias ja taasühendatud Ungari riigis mitu rahuaastat. Kummagi maa valitsejad on õnnelikus abielus ja alamad elavad teineteisega vennalikus üksmeeles. Rahu tumestab vaid üks noor ja ambitsioonikas Bütsantsi aadlik, kes laseb oma kantsleril fabritseerida paberi õigustega ühele Horvaatia maakonnale. Kavatsen algul talle vastu hakata, aga kui ta ilmub piirile pea kuue tuhande mehega, siis mögisen midagi "minu veast", ja annan maakonna talle. Pärast seda näib ta maha rahunevat, ning võrreldes kümne aasta taguse ajaga olen ma ikka omadega plussis (tänu tollele hertsogiriigile, mille ma samal moel vallutasin).

Minu rõõmu rikub ainult üks asi: minul ja Ilonal pole veel poega. Muidugi on mul poeg eelmisest abielust, aga temal on tiitel ainult Horvaatia trooni pärimiseks. Kui saaks ka Ilonaga meessoost järeltulija, saadaksin ma oma esimese poja kuhugi kaugele ära, näiteks kloostrisse, et teine võiks ühel päeval mõlemad meie riigid pärida ja impeeriumi loomisele mõtlema hakata. Nüüd ongi Ilona taas lapseootel. Seekord lihtsalt peab tulema poeg. Siis aga - katastroof! Ilonaga juhtub vägagi kahtlane "õnnetus", ja süüdlast ei tabatagi.

Ilmselt kukkus kellegi noa otsa. Kohmakas naine!

Ega minul endalgi paremini ei lähe - olen juba üle viiekümne ja leban surivoodil, kuna vahepeal möllas siinkandis tuberkuloosiepideemia, ja isegi kuningas ei suutnud sellest pääseda. Lasen teenijatel mind akna alla kanda ning silmitsen kirdepoolset silmapiiri, kus asub Ungari, mis nüüd minu ja mu dünastia jaoks nõnda kauge ja kättesaamatu tundub. Tõsi, seal valitseb praegu (regendi vahendusel) minu ja Ilona paariaastane tütar, aga kunagi läheb tema mõnele võõramaalasele mehele ja nende poeg pärib Ungari.

Köhin igavusest verd ja mõtlen elatud elu üle järele. Saadan paavstile kirja sooviga kolmesaja kuldmündi väärtuses patte kahetseda. Siis koidab mulle midagi. Hüüan sekretäri, et ta mulle Ungari troonipärilusliini illustreerivad dokumendid tooks. Need tuuakse, ja pärast mõningat lugemist hõiskan ma rõõmust, hakates kohe jälle köhima. "Saatke mu ülemmõrtsuka järele," läkastan ma.

Tule siia, tütreke...

Nädal hiljem kuulutatakse Ungari kuningalossi tornist kohutavat uudist: vaevalt mõneaastane kuningannahakatis on salakavalalt mõrvatud! Kes pärib riigi? Uuritakse sugupuid, ja jäädakse üksteisele pikkade nägudega otsa vaatama - Ungari uueks valitsejaks on surmahaige Kresimir IV! Saabub käskjalg teatega, et ega vanamehel enam kaua elada jäänud pole. Kes on järgmine, kui tema hauda läheb? Kadunud kuninganna Ilona vend, kes mässu aegadest saati Horvaatias vangis istunud. Jumal tänatud, oma maa mees vähemalt, ohkavad ungarlased kergendatult. Selle peale teatab horvaatia käskjalg oma sõnumi teise poole, milleks on, et vangla valvurid tapsid Ilona venna põgenemiskatsel. Mis kohutav ebaõnn! No ja kes siis nüüd Ungari trooni pärib? Horvaatia kuninga varsti täisikka jõudev poeg! Selle peale hakkasid ungarlased tänavatel ilmselt ahastusest ulguma ja juukseid kakkuma, aga teha pole midagi, ise olid nad sellist pärilussüsteemi juurutanud.

Mõni nädal hiljem heidabki Kresimir IV hinge. On aasta 1078. Hakkan mängima tema pärijat ja poega, kelle valitseda on terve suur Ungari-Horvaadi keisririik. Tuleb jätkata ajaloo tegemist...

Seis päevad enne kuningas Kresimir IV surma.