Leidja

Saturday, May 14, 2011

Viking Invasion II - Total War



- The bitter wind is high tonight,
lifting the white locks of the sea
in such wild winter storms
no fright of savage Norseman troubles me.



Et millestki alustada, siis alustan sellest, et alguses oli Medieval Total War ning sellele tehti expansion nimega Viking Invasion.
Järgmine mäng TW sarjas kandis, aga juba nime Rome Total War ning kuna tehnoloogia imed olid veel imelisemaks muutunud, siis oli see ka eelnevatest tunduvalt pädevama väljanägemise ja tegu ning sisemoega. Igastahes jätkame sellega, et viimati mainitud mängule tehti omakorda expansion nimega Barbarian Invasion.

RTW Barbarian Invasion ongi põhiline platsdarm millele modijate hordid oma mod-e treivad ning seekord on siis võetud Medieval Total War - Viking Invasion ning see RTW BarbInvasioni veermikule kanditud - koos ohtra vigade paranduse ja mõnede muude lolluste tasalülitamisega.

Mida veel öelda inimestele kes TW seeria mängudega kursis on...
Tegemist siis esimese täiesti funktsioneeriva Viikingiteemalise TW-modiga, mida nimetatakse üheks raskemaks TW-modiks (Official TW-mängud on kõik suht lihtsad*). Selles osas peab siinkirjutaja nõustama, sest seianimängitu põhjal võib öelda, et minu jaoks siiani raskeim mod, Rome Total Realism, tundub raskuse poolest viikingitele alla jäävat.

Paraku seisneb, aga põhiraskus osaliselt TW mängude kõige närviajavamas osas, ehk vähemalt(!) Very Hard/Very Hard-iga (Campaign Diff/ Battle Diff(Vi2-s on Very Hard hoopis Sea-King)) mängides ei nõustu arhi-vaenlasfraktsioonid sinuga rahu sõlmima või sinu vasallideks hakkama ka siis, kui neil veel ainult viimane põlvepikkune poisike veel kuskil viimase küla tanumal, rehast nooleotsi treib.
Kohutavalt tüütu, sest tulemuseks on umbes samasugused seisakud nagu Heroes-e seeria mängudes, et tagasi küll ei kuku, aga edasi ka ei saa, kuna pidevalt siiberdab mingi kolmest odameeste üksusest koosnev vaenuvägi mõne su küla/linna alla, mille kaitsjate hulk ületab piirajate oma teinekord kümnekordselt.
Tüütu pigem kui raske, aga mainin siia juurde siis ära ka selle, et teine nö. raskendus VI2-s on see, et viikingina mängides (viikingivalikuid : 2(Norra, Taani). Muid mängitavaid fraktsioone: 6 (Irish, Saxons, Men Of Alba jne)) on sinu usk paganism. Briti saarte elanikud on, aga kristlased (Vähemalt kahte erinevat tõugu kristlased - hea läbisaamine puudub) ja tulemuseks on usukonflikt, mis ntx. Barbarian Invasionis suurt rolli ei mänginud(Thanks to Sega).

VI2-s
mängib see usuteemaatika, aga sulle nii näkku, et enamus ajast hambad surisevad.
Lahtiseletatuna näeb see välja nii, et: vallutad küla, lööd enamuse elanikest mättasse/müüd orjaks, alandad ülejäänute maksukoormust, räägid neile Thorist, Odinist ja Ragnarökist, paned püha kivirahnu ka püsti ja isegi kui sa pühakodasi ja lollakaid püstriste maha ei lammuta, ei meeldi sa neile ikkagi, kuna sa pole ristitud.

Vallutatud linnade enda käes hoidmine on VI2-s igastahes suur kunst ning nõuab teinekord korduvat vallutamist, linnaelanike parematele jahimaadele saatmist ning võidukate edasitungiarmeede passimist vallutatud külades/linnades, mille elanikonnaarv jääb pideva banditistliku elemendi likvideerimis ning külakurnajate ümberasustamisprotsesside tõttu su sõduritehulgale alla.
Seega tuleb leida lihtsalt mingi kesktee rüüsteretkede (linna sisse - kõik mis annab maatasa, elanikud orjadeks v kondijahuks, maksud põhja ja minema) ja allutatud provintside enda suurriigiga liitmise vahel.
Mida aeg edasi seda rohkem hakkab ka sinu perekonda Vagla..ptüi...Valge Kristuse..eee..huvilisi tekkima ja mina isiklikult võtsin nad avasüli vastu ning saatsin muinasasulatesse ja iidsetesse matusepaikadesse väljakaevamistele - tulevaste arheoloogide tarbeks.

Uuendustest on olemas puitlinnused, aga kuna nad on tehtud "Reinforced Gates-i"asemele , ehk siis nad on lvl. 2 kindlused, siis saab nende puhul kasutada ainult rammi, aga asi seegi kuna mainitud purustusinstrument töötab vaid väratikohtades.
Väljanägemine on neil muidu arvestatav, aga ei midagi enamat, kuna nad on lihtalt ülejoonistatud kivikindlused, kuid nurisemiseks ma siiski põhjust ei näe, sest nii kivikindlus, kui ka lihtsalt tugevdatud palktara oleks umbes tuhat korda halvemad variandid olnud.
Lisaks on Anglo-Sakside kroonika, mida võib lugeda igal käigul ning mis tutvustab jupphaaval Britannia ajalugu, uued juunitid ja kindlasti veel hunnik asju, mida ma oma nädalase mängimise tulemusena pole märgand või mis mul praegu meelde ei tule.
Pisidetailina võib veel mainida seda, et vähemalt viikingid ei saa oma laevadega hobuseid transportida. Norrakate puhul on see natuke savi, kuna neil oma linnades hoburatsanike treenimisvõimalust polegi, ülejäänud peavad ülemeresõdides võõra pinna palgaratsanikest sõltuma.
Edu!


Mõõgaaeg, tapriaeg,___ kilbid lõhenevad.
Tuuleaeg, hundiaeg, ___ kuni maailm hukkub.


__________________

Valminud on omakorda ka mod Viking Invasion II 1.7-le ning see kannab nime Dominion Of Britannia. Sisaldama pidi ta kahte uut faction-it ja hunnikuid pisiparandusi/mugandusi, aga kuna VI2 1.7 töötab senini ideaalselt, siis ma ise sellega ei kiirusta.

________________

"Rome Total War
(BI) - Viking Invasion II", TWC-foorumis.
Viking Invasion II "Installation guide (video)"**

Total War
seeria mängud/modid Suborinurk.exe-s :

Rome Total Realism - Fate Of Empires (sisaldab ka TW-mängude süvaanatoomiat)
Rome Total Realism - FOE (Sisaldab lühitutvustustega TW-seeria mängude listi. )

__________________
* Vähemalt Shogun TW - Medieval II TW (+ expansionid)
** Ainuke install-problemaatiline RTW-mod, millega olen kokku puutunud on Classical Age TW, mis (vist) nõudis, et Rome Total War(BI) oleks installitud - C: Program Files/Activision/Rome total War.

__________________

Picsid: MNC ja TWC/VI2/VI2Gallery

Campaign Map
Vasturünnak piirajate suunal.

Madin sillal

Norrakatega mängides on vaenlase ratsavägi su suurim rõõm.

Lõigutud Battlepics-id

Monday, May 9, 2011

Dragon Age II

Dragon Age II on uusim mäng BioWare'ilt, kes on Bethesda kõrval üksikmängija-RPGde vallas hetkel suurim tegija. DA2 järgib oma eelkäija ning firma teiste mängusarjade "Star Wars: Knights of the Old Republic" ning "Mass Effect" stiili. Neile vähestele, kel ühegi mainitud pealkirjaga kogemusi pole - BioWare'i kaubamärgiks on suhteliselt sügava rollimänguosaga, kvaliteetsete pealeloetud dialoogidega ning pooleldi lineaarse sündmustikuga teosed. Kui KotOR ning ME olid kosmoseooperid, siis Dragon Age, nagu nimigi viitab, on stiilipuhas fantasy. Sellele ei tasuks aga tingimata viltu vaadata, sest BioWare on korduvalt tõestanud, et oskab ulme- ja fantaasiaklišeesid paeluval moel rakendada niisuguste sotsiaalselt tundlike teemade vankri ette nagu rass, religioon ja vabadus, jäädes samas ka puristide jaoks vastuvõetavaks.



Puristidele: selles Thedas'e nime kandvas maailmas on olemas nii päkapikud kui haldjad ning jah, päkapikud elavad maa all ja joovad õlut ning haldjad elavad metsas ja lasevad vibu. Kuid mängus kummagi rassiga rohkem kokku puutudes saab avastada, et nende kahe tõu elus on ka palju muud - päkapikud on kistud sotsiaalsesse dilemmasse vana, äärmiselt jäigalt reglementeeritud eluviisi ning uute tavade vahel, ning haldjad on nagu "Witcher"'i seerias suures osas inimeste orjad või linnadesse moodustunud getode elanikud. Kolmandaks oluliseks rassiks Thedases on qunarid, suurt kasvu sõdalaste tõug, kelle militaristlikust filosoofiast kantud maailmavaadet DA2 võrreldes esimese osaga palju rohkem avab.



Dragon Age II lugu on see, mis mängu firma varasemast loomingust veidi eristab. Kui DA1 oli klassikaline eepiline seiklus, kus peategelane Jedi-rüütlite, vabandust, Gray Wardenite nimelise eliitsõdalaste ordu liikmena Ferelden'i kuningriigis ringi rändab ning pead tõstvatele pimedusejõududele vastu astub, siis DA2 on veidi maalähedasem. Teise mängu peategelane on Fereldeni aadlik, kes kuningriigist Dragon Age'i sündmuste ajal põgeneb ning üle mere Kirkwalli linna kolib ja aastate jooksul sealseks kangelaseks saab. Lugu on jaotatud peatükkideks, mille vahel on kindel hulk aastaid. Olgu niipalju öeldud, et sündmusi panevad käima maagide ja templirüütlite elupõline vastasseis ning laevatäis qunarisid, kes linna saabuvad ega mingil põhjusel kavatsegi lahkuda. Kokkuvõttes on DA2 stoori lühem, vähem kaasakiskuv ja eepiline, kuid siiski mäekõrguselt üle enamikust teistest arvuti(rolli)mängudest.



Stsenaariumi põhivõlu on kõikvõimalikes kõrvalliinides. Tähtsamad neist seostuvad peategelase kaaslastega, keda on mitu erinevat ning kellest ta korraga kuni kolme oma seiklustele kaasa võtta saab. Igal tegelasel on oma agenda, iseloom ja quest line, samuti sümpaatiad ja antipaatiad teiste kaaslaste osas, mida nad ka enda teada ei jäta. Meeldejäävamad neist on Varric, päkapikust kelm ja ammukütt ning ninja-piraat Isabela, ehkki kumbki neist ei saa vastu mõningatele Dragon Age 1 säravamatele tegelastele. Tõenäoliselt parim kaaslastega seotud lõik on see, kus sa aitad Kirkwalli linnavahtide pealikku Aveline'i kurameerimisel ühe oma alluvaga ning avastad, et proua pole selles vallas sugugi nii osav kui mõõga ja kilbiga. Ah jaa, teatud kaaslastega (kummastki soost) saab ka ise romantilist liini ajada, mis on samuti üks BioWare'i mängude kaubamärke.

Isabela.
Nüüd aga asjani, mis teeb Dragon Age II-st tõelise triumfi: võitlussüsteem. Paluks mitte valesti mõista - DA1 võitlussüsteem oli samuti suurepärane. DA2 oma on lihtsalt... veel parem. BioWare arvas, et mängu esimene osa on liiga keeruline ja taktikaline, nõudes vähegi kõrgemal raskusastmel pidevat tegevuse seiskamist, et kaaslastele uusi käsklusi anda. Sellest johtuvalt tegid nad DA2 kiiremaks ja sujuvamaks ning uue mängu võitlused on tõesti suurepärased: kõik tegelaste õpitavad lahingoskused on kasulikud ja intuitiivselt rakendatavad ning lahingud on elavamad ja kestavad kauem, sest alguses näha olevatele vastaste gruppidele on alati kusagilt lisa tulemas ja peab vaatama ka selja taha ning arvestama tervise- ja manapunktide säästliku kasutamisega. Taktikalise kähmluse austajad ei maksa ka pead norgu lasta, sest raskem tase nõuab ikkagi mõttetööd ja pausinuppu ning kaaslastele saab tegevuskavasid programmeerida veel põhjalikumalt kui varem. Ah jaa, tulepallipildujatest maage võib nüüd ka palju kergema südamega gruppi võtta, sest AoE ei tee enam omadele kahju, erinevalt mängu esimesest osast, kus selle kasutamine friendly fire'i tõttu suuresti piiratud oli.




Rohkem ei oska Dragon Age II kohta nagu öeldagi, isegi sai palju kirjutatud. Mäng areneb ju kõvasti edasi ka, sest BioWare loob oma teostele pidevalt juurde DLC-d ehk downloadable content'i, mis motiveerib mängijaid ikka ja jälle virtuaalmaailma naasma. Ja kui sellest veel vähe on, siis on järgmise aasta esimeses veerandis oodata kolmandat ja viimast osa Mass Effect'i triloogiasse, mis oli juba kolme aasta eest ilmunud esimese jao põhjal öeldes parim RPG-seeria viimase aastakümne jooksul. Et mis muud kui head mängulusti ning BioWare'ile head loomekätt uue lõbuvara valmistamisel.

9/10