Dragon Age II

Dragon Age II on uusim mäng BioWare'ilt, kes on Bethesda kõrval üksikmängija-RPGde vallas hetkel suurim tegija. DA2 järgib oma eelkäija ning firma teiste mängusarjade "Star Wars: Knights of the Old Republic" ning "Mass Effect" stiili. Neile vähestele, kel ühegi mainitud pealkirjaga kogemusi pole - BioWare'i kaubamärgiks on suhteliselt sügava rollimänguosaga, kvaliteetsete pealeloetud dialoogidega ning pooleldi lineaarse sündmustikuga teosed. Kui KotOR ning ME olid kosmoseooperid, siis Dragon Age, nagu nimigi viitab, on stiilipuhas fantasy. Sellele ei tasuks aga tingimata viltu vaadata, sest BioWare on korduvalt tõestanud, et oskab ulme- ja fantaasiaklišeesid paeluval moel rakendada niisuguste sotsiaalselt tundlike teemade vankri ette nagu rass, religioon ja vabadus, jäädes samas ka puristide jaoks vastuvõetavaks.



Puristidele: selles Thedas'e nime kandvas maailmas on olemas nii päkapikud kui haldjad ning jah, päkapikud elavad maa all ja joovad õlut ning haldjad elavad metsas ja lasevad vibu. Kuid mängus kummagi rassiga rohkem kokku puutudes saab avastada, et nende kahe tõu elus on ka palju muud - päkapikud on kistud sotsiaalsesse dilemmasse vana, äärmiselt jäigalt reglementeeritud eluviisi ning uute tavade vahel, ning haldjad on nagu "Witcher"'i seerias suures osas inimeste orjad või linnadesse moodustunud getode elanikud. Kolmandaks oluliseks rassiks Thedases on qunarid, suurt kasvu sõdalaste tõug, kelle militaristlikust filosoofiast kantud maailmavaadet DA2 võrreldes esimese osaga palju rohkem avab.



Dragon Age II lugu on see, mis mängu firma varasemast loomingust veidi eristab. Kui DA1 oli klassikaline eepiline seiklus, kus peategelane Jedi-rüütlite, vabandust, Gray Wardenite nimelise eliitsõdalaste ordu liikmena Ferelden'i kuningriigis ringi rändab ning pead tõstvatele pimedusejõududele vastu astub, siis DA2 on veidi maalähedasem. Teise mängu peategelane on Fereldeni aadlik, kes kuningriigist Dragon Age'i sündmuste ajal põgeneb ning üle mere Kirkwalli linna kolib ja aastate jooksul sealseks kangelaseks saab. Lugu on jaotatud peatükkideks, mille vahel on kindel hulk aastaid. Olgu niipalju öeldud, et sündmusi panevad käima maagide ja templirüütlite elupõline vastasseis ning laevatäis qunarisid, kes linna saabuvad ega mingil põhjusel kavatsegi lahkuda. Kokkuvõttes on DA2 stoori lühem, vähem kaasakiskuv ja eepiline, kuid siiski mäekõrguselt üle enamikust teistest arvuti(rolli)mängudest.



Stsenaariumi põhivõlu on kõikvõimalikes kõrvalliinides. Tähtsamad neist seostuvad peategelase kaaslastega, keda on mitu erinevat ning kellest ta korraga kuni kolme oma seiklustele kaasa võtta saab. Igal tegelasel on oma agenda, iseloom ja quest line, samuti sümpaatiad ja antipaatiad teiste kaaslaste osas, mida nad ka enda teada ei jäta. Meeldejäävamad neist on Varric, päkapikust kelm ja ammukütt ning ninja-piraat Isabela, ehkki kumbki neist ei saa vastu mõningatele Dragon Age 1 säravamatele tegelastele. Tõenäoliselt parim kaaslastega seotud lõik on see, kus sa aitad Kirkwalli linnavahtide pealikku Aveline'i kurameerimisel ühe oma alluvaga ning avastad, et proua pole selles vallas sugugi nii osav kui mõõga ja kilbiga. Ah jaa, teatud kaaslastega (kummastki soost) saab ka ise romantilist liini ajada, mis on samuti üks BioWare'i mängude kaubamärke.

Isabela.

Nüüd aga asjani, mis teeb Dragon Age II-st tõelise triumfi: võitlussüsteem. Paluks mitte valesti mõista - DA1 võitlussüsteem oli samuti suurepärane. DA2 oma on lihtsalt... veel parem. BioWare arvas, et mängu esimene osa on liiga keeruline ja taktikaline, nõudes vähegi kõrgemal raskusastmel pidevat tegevuse seiskamist, et kaaslastele uusi käsklusi anda. Sellest johtuvalt tegid nad DA2 kiiremaks ja sujuvamaks ning uue mängu võitlused on tõesti suurepärased: kõik tegelaste õpitavad lahingoskused on kasulikud ja intuitiivselt rakendatavad ning lahingud on elavamad ja kestavad kauem, sest alguses näha olevatele vastaste gruppidele on alati kusagilt lisa tulemas ja peab vaatama ka selja taha ning arvestama tervise- ja manapunktide säästliku kasutamisega. Taktikalise kähmluse austajad ei maksa ka pead norgu lasta, sest raskem tase nõuab ikkagi mõttetööd ja pausinuppu ning kaaslastele saab tegevuskavasid programmeerida veel põhjalikumalt kui varem. Ah jaa, tulepallipildujatest maage võib nüüd ka palju kergema südamega gruppi võtta, sest AoE ei tee enam omadele kahju, erinevalt mängu esimesest osast, kus selle kasutamine friendly fire'i tõttu suuresti piiratud oli.




Rohkem ei oska Dragon Age II kohta nagu öeldagi, isegi sai palju kirjutatud. Mäng areneb ju kõvasti edasi ka, sest BioWare loob oma teostele pidevalt juurde DLC-d ehk downloadable content'i, mis motiveerib mängijaid ikka ja jälle virtuaalmaailma naasma. Ja kui sellest veel vähe on, siis on järgmise aasta esimeses veerandis oodata kolmandat ja viimast osa Mass Effect'i triloogiasse, mis oli juba kolme aasta eest ilmunud esimese jao põhjal öeldes parim RPG-seeria viimase aastakümne jooksul. Et mis muud kui head mängulusti ning BioWare'ile head loomekätt uue lõbuvara valmistamisel.

9/10