Leidja

Saturday, May 14, 2011

Viking Invasion II - Total War



- The bitter wind is high tonight,
lifting the white locks of the sea
in such wild winter storms
no fright of savage Norseman troubles me.



Et millestki alustada, siis alustan sellest, et alguses oli Medieval Total War ning sellele tehti expansion nimega Viking Invasion.
Järgmine mäng TW sarjas kandis, aga juba nime Rome Total War ning kuna tehnoloogia imed olid veel imelisemaks muutunud, siis oli see ka eelnevatest tunduvalt pädevama väljanägemise ja tegu ning sisemoega. Igastahes jätkame sellega, et viimati mainitud mängule tehti omakorda expansion nimega Barbarian Invasion.

RTW Barbarian Invasion ongi põhiline platsdarm millele modijate hordid oma mod-e treivad ning seekord on siis võetud Medieval Total War - Viking Invasion ning see RTW BarbInvasioni veermikule kanditud - koos ohtra vigade paranduse ja mõnede muude lolluste tasalülitamisega.

Mida veel öelda inimestele kes TW seeria mängudega kursis on...
Tegemist siis esimese täiesti funktsioneeriva Viikingiteemalise TW-modiga, mida nimetatakse üheks raskemaks TW-modiks (Official TW-mängud on kõik suht lihtsad*). Selles osas peab siinkirjutaja nõustama, sest seianimängitu põhjal võib öelda, et minu jaoks siiani raskeim mod, Rome Total Realism, tundub raskuse poolest viikingitele alla jäävat.

Paraku seisneb, aga põhiraskus osaliselt TW mängude kõige närviajavamas osas, ehk vähemalt(!) Very Hard/Very Hard-iga (Campaign Diff/ Battle Diff(Vi2-s on Very Hard hoopis Sea-King)) mängides ei nõustu arhi-vaenlasfraktsioonid sinuga rahu sõlmima või sinu vasallideks hakkama ka siis, kui neil veel ainult viimane põlvepikkune poisike veel kuskil viimase küla tanumal, rehast nooleotsi treib.
Kohutavalt tüütu, sest tulemuseks on umbes samasugused seisakud nagu Heroes-e seeria mängudes, et tagasi küll ei kuku, aga edasi ka ei saa, kuna pidevalt siiberdab mingi kolmest odameeste üksusest koosnev vaenuvägi mõne su küla/linna alla, mille kaitsjate hulk ületab piirajate oma teinekord kümnekordselt.
Tüütu pigem kui raske, aga mainin siia juurde siis ära ka selle, et teine nö. raskendus VI2-s on see, et viikingina mängides (viikingivalikuid : 2(Norra, Taani). Muid mängitavaid fraktsioone: 6 (Irish, Saxons, Men Of Alba jne)) on sinu usk paganism. Briti saarte elanikud on, aga kristlased (Vähemalt kahte erinevat tõugu kristlased - hea läbisaamine puudub) ja tulemuseks on usukonflikt, mis ntx. Barbarian Invasionis suurt rolli ei mänginud(Thanks to Sega).

VI2-s
mängib see usuteemaatika, aga sulle nii näkku, et enamus ajast hambad surisevad.
Lahtiseletatuna näeb see välja nii, et: vallutad küla, lööd enamuse elanikest mättasse/müüd orjaks, alandad ülejäänute maksukoormust, räägid neile Thorist, Odinist ja Ragnarökist, paned püha kivirahnu ka püsti ja isegi kui sa pühakodasi ja lollakaid püstriste maha ei lammuta, ei meeldi sa neile ikkagi, kuna sa pole ristitud.

Vallutatud linnade enda käes hoidmine on VI2-s igastahes suur kunst ning nõuab teinekord korduvat vallutamist, linnaelanike parematele jahimaadele saatmist ning võidukate edasitungiarmeede passimist vallutatud külades/linnades, mille elanikonnaarv jääb pideva banditistliku elemendi likvideerimis ning külakurnajate ümberasustamisprotsesside tõttu su sõduritehulgale alla.
Seega tuleb leida lihtsalt mingi kesktee rüüsteretkede (linna sisse - kõik mis annab maatasa, elanikud orjadeks v kondijahuks, maksud põhja ja minema) ja allutatud provintside enda suurriigiga liitmise vahel.
Mida aeg edasi seda rohkem hakkab ka sinu perekonda Vagla..ptüi...Valge Kristuse..eee..huvilisi tekkima ja mina isiklikult võtsin nad avasüli vastu ning saatsin muinasasulatesse ja iidsetesse matusepaikadesse väljakaevamistele - tulevaste arheoloogide tarbeks.

Uuendustest on olemas puitlinnused, aga kuna nad on tehtud "Reinforced Gates-i"asemele , ehk siis nad on lvl. 2 kindlused, siis saab nende puhul kasutada ainult rammi, aga asi seegi kuna mainitud purustusinstrument töötab vaid väratikohtades.
Väljanägemine on neil muidu arvestatav, aga ei midagi enamat, kuna nad on lihtalt ülejoonistatud kivikindlused, kuid nurisemiseks ma siiski põhjust ei näe, sest nii kivikindlus, kui ka lihtsalt tugevdatud palktara oleks umbes tuhat korda halvemad variandid olnud.
Lisaks on Anglo-Sakside kroonika, mida võib lugeda igal käigul ning mis tutvustab jupphaaval Britannia ajalugu, uued juunitid ja kindlasti veel hunnik asju, mida ma oma nädalase mängimise tulemusena pole märgand või mis mul praegu meelde ei tule.
Pisidetailina võib veel mainida seda, et vähemalt viikingid ei saa oma laevadega hobuseid transportida. Norrakate puhul on see natuke savi, kuna neil oma linnades hoburatsanike treenimisvõimalust polegi, ülejäänud peavad ülemeresõdides võõra pinna palgaratsanikest sõltuma.
Edu!


Mõõgaaeg, tapriaeg,___ kilbid lõhenevad.
Tuuleaeg, hundiaeg, ___ kuni maailm hukkub.


__________________

Valminud on omakorda ka mod Viking Invasion II 1.7-le ning see kannab nime Dominion Of Britannia. Sisaldama pidi ta kahte uut faction-it ja hunnikuid pisiparandusi/mugandusi, aga kuna VI2 1.7 töötab senini ideaalselt, siis ma ise sellega ei kiirusta.

________________

"Rome Total War
(BI) - Viking Invasion II", TWC-foorumis.
Viking Invasion II "Installation guide (video)"**

Total War
seeria mängud/modid Suborinurk.exe-s :

Rome Total Realism - Fate Of Empires (sisaldab ka TW-mängude süvaanatoomiat)
Rome Total Realism - FOE (Sisaldab lühitutvustustega TW-seeria mängude listi. )

__________________
* Vähemalt Shogun TW - Medieval II TW (+ expansionid)
** Ainuke install-problemaatiline RTW-mod, millega olen kokku puutunud on Classical Age TW, mis (vist) nõudis, et Rome Total War(BI) oleks installitud - C: Program Files/Activision/Rome total War.

__________________

Picsid: MNC ja TWC/VI2/VI2Gallery

Campaign Map
Vasturünnak piirajate suunal.

Madin sillal

Norrakatega mängides on vaenlase ratsavägi su suurim rõõm.

Lõigutud Battlepics-id

Monday, May 9, 2011

Dragon Age II

Dragon Age II on uusim mäng BioWare'ilt, kes on Bethesda kõrval üksikmängija-RPGde vallas hetkel suurim tegija. DA2 järgib oma eelkäija ning firma teiste mängusarjade "Star Wars: Knights of the Old Republic" ning "Mass Effect" stiili. Neile vähestele, kel ühegi mainitud pealkirjaga kogemusi pole - BioWare'i kaubamärgiks on suhteliselt sügava rollimänguosaga, kvaliteetsete pealeloetud dialoogidega ning pooleldi lineaarse sündmustikuga teosed. Kui KotOR ning ME olid kosmoseooperid, siis Dragon Age, nagu nimigi viitab, on stiilipuhas fantasy. Sellele ei tasuks aga tingimata viltu vaadata, sest BioWare on korduvalt tõestanud, et oskab ulme- ja fantaasiaklišeesid paeluval moel rakendada niisuguste sotsiaalselt tundlike teemade vankri ette nagu rass, religioon ja vabadus, jäädes samas ka puristide jaoks vastuvõetavaks.



Puristidele: selles Thedas'e nime kandvas maailmas on olemas nii päkapikud kui haldjad ning jah, päkapikud elavad maa all ja joovad õlut ning haldjad elavad metsas ja lasevad vibu. Kuid mängus kummagi rassiga rohkem kokku puutudes saab avastada, et nende kahe tõu elus on ka palju muud - päkapikud on kistud sotsiaalsesse dilemmasse vana, äärmiselt jäigalt reglementeeritud eluviisi ning uute tavade vahel, ning haldjad on nagu "Witcher"'i seerias suures osas inimeste orjad või linnadesse moodustunud getode elanikud. Kolmandaks oluliseks rassiks Thedases on qunarid, suurt kasvu sõdalaste tõug, kelle militaristlikust filosoofiast kantud maailmavaadet DA2 võrreldes esimese osaga palju rohkem avab.



Dragon Age II lugu on see, mis mängu firma varasemast loomingust veidi eristab. Kui DA1 oli klassikaline eepiline seiklus, kus peategelane Jedi-rüütlite, vabandust, Gray Wardenite nimelise eliitsõdalaste ordu liikmena Ferelden'i kuningriigis ringi rändab ning pead tõstvatele pimedusejõududele vastu astub, siis DA2 on veidi maalähedasem. Teise mängu peategelane on Fereldeni aadlik, kes kuningriigist Dragon Age'i sündmuste ajal põgeneb ning üle mere Kirkwalli linna kolib ja aastate jooksul sealseks kangelaseks saab. Lugu on jaotatud peatükkideks, mille vahel on kindel hulk aastaid. Olgu niipalju öeldud, et sündmusi panevad käima maagide ja templirüütlite elupõline vastasseis ning laevatäis qunarisid, kes linna saabuvad ega mingil põhjusel kavatsegi lahkuda. Kokkuvõttes on DA2 stoori lühem, vähem kaasakiskuv ja eepiline, kuid siiski mäekõrguselt üle enamikust teistest arvuti(rolli)mängudest.



Stsenaariumi põhivõlu on kõikvõimalikes kõrvalliinides. Tähtsamad neist seostuvad peategelase kaaslastega, keda on mitu erinevat ning kellest ta korraga kuni kolme oma seiklustele kaasa võtta saab. Igal tegelasel on oma agenda, iseloom ja quest line, samuti sümpaatiad ja antipaatiad teiste kaaslaste osas, mida nad ka enda teada ei jäta. Meeldejäävamad neist on Varric, päkapikust kelm ja ammukütt ning ninja-piraat Isabela, ehkki kumbki neist ei saa vastu mõningatele Dragon Age 1 säravamatele tegelastele. Tõenäoliselt parim kaaslastega seotud lõik on see, kus sa aitad Kirkwalli linnavahtide pealikku Aveline'i kurameerimisel ühe oma alluvaga ning avastad, et proua pole selles vallas sugugi nii osav kui mõõga ja kilbiga. Ah jaa, teatud kaaslastega (kummastki soost) saab ka ise romantilist liini ajada, mis on samuti üks BioWare'i mängude kaubamärke.

Isabela.
Nüüd aga asjani, mis teeb Dragon Age II-st tõelise triumfi: võitlussüsteem. Paluks mitte valesti mõista - DA1 võitlussüsteem oli samuti suurepärane. DA2 oma on lihtsalt... veel parem. BioWare arvas, et mängu esimene osa on liiga keeruline ja taktikaline, nõudes vähegi kõrgemal raskusastmel pidevat tegevuse seiskamist, et kaaslastele uusi käsklusi anda. Sellest johtuvalt tegid nad DA2 kiiremaks ja sujuvamaks ning uue mängu võitlused on tõesti suurepärased: kõik tegelaste õpitavad lahingoskused on kasulikud ja intuitiivselt rakendatavad ning lahingud on elavamad ja kestavad kauem, sest alguses näha olevatele vastaste gruppidele on alati kusagilt lisa tulemas ja peab vaatama ka selja taha ning arvestama tervise- ja manapunktide säästliku kasutamisega. Taktikalise kähmluse austajad ei maksa ka pead norgu lasta, sest raskem tase nõuab ikkagi mõttetööd ja pausinuppu ning kaaslastele saab tegevuskavasid programmeerida veel põhjalikumalt kui varem. Ah jaa, tulepallipildujatest maage võib nüüd ka palju kergema südamega gruppi võtta, sest AoE ei tee enam omadele kahju, erinevalt mängu esimesest osast, kus selle kasutamine friendly fire'i tõttu suuresti piiratud oli.




Rohkem ei oska Dragon Age II kohta nagu öeldagi, isegi sai palju kirjutatud. Mäng areneb ju kõvasti edasi ka, sest BioWare loob oma teostele pidevalt juurde DLC-d ehk downloadable content'i, mis motiveerib mängijaid ikka ja jälle virtuaalmaailma naasma. Ja kui sellest veel vähe on, siis on järgmise aasta esimeses veerandis oodata kolmandat ja viimast osa Mass Effect'i triloogiasse, mis oli juba kolme aasta eest ilmunud esimese jao põhjal öeldes parim RPG-seeria viimase aastakümne jooksul. Et mis muud kui head mängulusti ning BioWare'ile head loomekätt uue lõbuvara valmistamisel.

9/10

Wednesday, April 20, 2011

Command & Conquer: Generals - 2003

Kahe tuhandete alguses omandas Electronic Arts Command & Conquer'i seerjaid tootnud Westwood Studios'i ja sellega päästeti ka allakäigul olnud Command & Conqueri seerjad. Kui Red Alert ja Command & Conquer olid muutunud lootusetult ulmelisteks siis Generals tõi mängurid tagasi tänapäeva. Samamoodi muutus tänapäevaseks ka maailma pildi peegeldamine. Kui Command & Conqueri seerja peegeldas sõda Balkanil, Aliansi bürokraatiat ja totalitaarse süsteemi kuul päehe poliitikat ja Red Alert üritas veel maailma sirbi ja vasaraga hirmutada siis tegelikuses olid need hirmud vananenud.
Generals tõi mängurite maailma 21 sajandi hirmud: maailmas järjest suuremaks jõuks muutuva Hiina ja Islami terroristid. Lisaks neile ka vankumatu valguse rüütli USA. Generalsiga astus C&C ka sammu lähemale Blizzardi'le kuna kadus ära külgmine menüü, kust sai üksusi ja hooneid ehitada ja hoonete ehitamiseks võeti kasutusele ehitajad ja üksuste tootis valik koondus hoonetesse. Alles jäi aga elektri vajadus ja superrelvad, millega pool vastase baasi pilbasteks tulistada. Suurimaks muutuseks aga kindrali järgu süsteemi sisse toomine, mis tähendab seda, et iga hävitatud vastase eest jagatakse punkte ja iga järgmise leveli saamise järel saad kindrali menüüst valida uusi võimeid ja üksusi.


Superrelvad on üks põhjus, miks Generals mulle meeldib - tore on vaadata kuidas peale väikest pommitamist on vastase baasist alles jäänud vaid varemed.



Kui aga isu totaalset hävingut külvata, siis tuleb kõigepealt muretsed Command&Conquer Generals Zero Hour lisapakett ja sellele veel ShockWave mod aadressilit: http://www.moddb.com/mods/cc-shockwave/downloads. Ninge peale seda on võimalik nautida väga heade eriefektidega purustustööd.


Kahjuks aga Generalsi järje Zero Hour'iga mindud jälle liiga ulmeliseks, mis paneb mind originaal versiooni pooldama. Aga väike ülevaade Zero Hour'i uuendustest.


Nagu vaikselt selgund toimub siis madistamine kolme erineva fraktsiooniga. Tehniliselt väga arenenud USA, kelle parimaks löögirusikaks õhuvägi. Mängu alguses koheselt Comanche rush'i tehes ei ole eriti pikka mängu oodata. USA miinusteks on kallis tehnika ja suur nõudlus elektri järele. Minu jaoks ei olnud USA missioonid pingelised kuna neil on kõige igavam superrelv ja üksusi oli vähe.
kogu mängu lemmik missiooniks kujunes hiina viimane missioon, kus ühe hästi paigaldatud Nuke Cannoniga suutsin ma enamuse vastase hordidest tagasi lüüa. Hiina suur pluss on tuumapomm ja väga hea baasikaitse. Miinuseks aga vajadus lüüa vastaseid massiga. Kõige tõhusamaks osutus Gatlling Cannonitega ründamine, kuna need ei ole haavatavad jala ja õhuväe poolt.
Lemmikus osutus mängimine GLA-ga. Kuna nende üksused on tuttavad alates liivakastist. Mängu ajaloo parim tegu on vana hea Bellarussi tutvustamine maailmale Toxin Tractori näol.
Või siis enesetapu terroristid, kes autodesse paigutatuna saavad teha autopomme. Lisaks ka Kolhoosi garaažist pärit GAZ'id mille peale on piagutatud õhutõrje kahurid. Üldiselt ei ole peale Scud launcheri GLA arsenalis mitte midagi sellist, mille tegemiseks A-Rühmal üle kahe tunni aega läheks.
AI kohta ei ütle ka mitte ühtegi halba sõna, sest arvuit loodud vastased reageerivad väga kiirest sinu rünnakule - vähemalt seni kuni ressursid pole mänguväljakul otsa saanud.
Lõpetuseks ka üks näide sellest, et GLA arsenal on ka päris maailmas kasutusel.

Thursday, March 3, 2011

Jagged Alliance 2 (1.13)

Tegevuskoht: Arulco
Eesmärk: saavutada kontroll saare mineraalivarude üle ning kukkutada diktaator Deidranna Reitman


Lühidalt lugu järgmine - endine vabadusvõitleja, praegune poliitiline pagulane Enrico Chivaldori palkab sind organiseerima kodusõda oma hetkel kurja diktaatori käes vaevlevas ilusas troopilises saareriigis. Ilmselgelt pole sa just kõige eredam kriit, sest isegi kõige kergema raskusastmega mängides avastad sa ennast vaid 45K$ võrra rikkamana, kuklas tobe kohustus alustada nullist kodusõda mis vaja lõpuks ka ära võita.


Õnneks pole sa päris üksi ning alati on võimalus kasutada saadud raha palkamaks endale kaaslasi kes varieeruvad odavatest kasututest mehaanikutest kuni kallite kogenud palgasõduriteni kellel kõigil varuks omad spetsiifilised oskused (snaiper, automaatur, luuraja, käsivõitluse-, lõhkeaine- või raskerelvastuse spetsialist etc.). Loomulikult paneb kõik paika raha, tahad värbad üheks nädalaks suurte kogemustega võimeka vene palgasõduri Ivani või paariks kuuks väheste kogemustega, tihti omavahel tülitseva kamba vaimsete häiretega asjaarmastajaid.


Mängu suurim pluss on vabadus teha mida iganes süda ihkab, tahad viskad püssi nurka ja lähed toetad kohaliku majandust kulutades kogu vabadusvõitluseks kogutud raha mõnes baaris (neid on kokku kogu mängus vähemalt 7!) viski, veini ning õlle peale, et siis hiljem San Mona bordellis peatäis välja magada.
Raha hakkab otsa saama? Pole probleemi - röövi muuseumi ja müü sealt varastatud väärtuslik artefakt kohalikule Kingpinnile või võta vastu tööots pearahakütt Carmenilt kes ulatab sulle matšeete ja 1,44" floppy 6 rahvusvaheliselt tagaotsitava kurjategija pildiga - andes sellega mõista, et elusalt kedagi transportima ei pea ning sõnad PEA ja RAHA pole ilmaasjata tema ametinimetuses.
Alati võib ka ümbruskonna metsades ringi tuiata, tiigreid tappa ning nende kasukate ja kihvade müügist lisaraha teenida (Micky ostab!). Paraku on seda lihtsam öelda kui teha, sest armsad metskassid liiguvad tavaliselt kambakesti ja on näljased.


Ei saa mainimata jätta ka suuresti boonusena eksisteerivat mängu põhieesmärki, ehk siis "Operation Freedom Arulco" mis eeldab, et sa ei kuluta oma raha litsidele ja alkoholile vaid võitlusvõimelise meeskonna loomisele ja arendamisele kelle kaasabil saavutada kontroll kohalike linnade ja kaevanduste üle.
Mis otse loomulikult kulgeb tuttavat rada pidi, ehk:

a) operatsioon "vabasta meie linnad ja kaevandused"
b) ...
c) kasum

Peale suurt lahingut prügilas nimega Estoni

Kokkuvõtteks - võrdlus Falloudiga ei ole väga vale, mõlemad on turn-based RPG action/adventure mängud, aga erinevalt FO'st on JA2 suunitlus pigem battle-tactic mida rikastab kerge Adventure/Quest/Economy puudutus kui Fallout/Fallout2 tugevam point on just Adventure/Quest ja battle-tactic oli vähemtähtsam lisa.

Miks on pealkirjas mainitud v1.13 ?
Versioon 1.13 - kuna ametlik JA2 looja Sir-Tech läks pankrotti juba aastal 2003 ei jäänud community'l muud üle kui asja ise edasi aretada mille tulemusena on meil võimalik nautida väga proffesionaalset täiendust 1.13 mis toob mängu 100+ uut relva (ainuüksi AK'sid ja nende sugulasi on umbes 25 erinevat, üleüldse on seal kõik relvad mida ma olen kunagi näinud) + mitukümmend uut kehakatet + 100 muud asja.

Lisaks annab v1.13 võimaluse mängida mängu Window modes (max resol 1024x768) ning lisab võimeka XML customize liidese mille abil võib enda jaoks sobivaks muuta väga mitmeid aspekte mängust või koguni enda jaoks sobivaid uusi keskkondi luua (ma tegelen hetkel WW2 temaatilise konfiguratsiooni loomisega, plaanis on ka Westerni temaatika).

Editor

Versiooni 1.13 allalaadimine

(vajab ennem alla JA2 ametliku 1.06 patchi või JA2 Gold editioni puhul 1.12 patchi)