Discworld Noir

Ei maksa lootagi, et ma kirjutaksin millestki, mis viimase kümne aasta jooksul ilmavalgust näinud on. Discworld Noir ei ole mingi erand, väljalaskeaasta on 1999, aga siiski on tegu hea mänguga. Nagu sõna "noir" vihjeks annab, parodeeritakse mõnuga seda tüüpi filme, nii et peategelaseks on murtud südamega eradetektiiv, kes end peale südame murdumist mõnuga põhja on joonud ja nüüd elule läbi väga tumeda pudeliklaasi vaatab.

Esmalt tuleb teil mängu töölesaamisega ilget nussi näha, kui te just mängu seaduslikul teel pole soetanud. Kuna me tunneme oma sihtgruppi, siis see viimane oli nali, me teame, et te seda ei teinud. Igatahes saab selle lõpuks isegi Vistaga tööle (kuigi leidus ka tainaid, kes netis rääkisid, et selleks on hädasti DOSBoxi vaja) ja edaspidi tuleb lihtsalt meeles pidada, et ei vajuta alguses otse load, vaid vajutad esmalt f1 ja siis ei jookse midagi enam kokku.

Paljusid inimesi ärritab adventure'i puhul see, et sa korjad üles kõik, mida sa näed, ja lõpuks on kott pahna täis ja sa ei tea, mida võtta, mida jätta. Selles mängus nii ei ole, üles korjad ainult vajaliku kraami, nii et ei pea ka lolliks mõtlema end, mida edasi teha. Enamus mängust on üsna loogiline, ainult kahes kohas pidin end lolliks mõtlema, kusjuures mõlemal korral sain ma aru, mida teha tuleks, aga mitte, kuidas seda härra detektiivile selgeks teha. Enamasti liigset ajuderagistamist ei nõua, päris kenasti sain siidripudeli kõrvale mängitud. Mäng on üsna loogiline ja üles ehitatud osade kaupa, nii et kolmandas osas tuleb väike pööre, mis teeb asja pisut tüütumaks, aga samas ka põnevamaks. Pratchett on ise ka loomise juures veits abiks olnud ja seda on näha, kohati on täitsa naljakas, kuigi kohati muidugi pisut ülepakutud.

Arvestades seda, et aasta on 1999, on pilt üsna ilus ja mina jäin rahule ka helilise poolega. Ei saa kurta, kuigi miskipärast on kõik pildid, mis ma leidsin, tumedad ja koledad. Minu arvutis oli ilusam, päriselt.