Last Half of Darkness: Tomb of Zojir

Avastasin rõõmuga, et kool on läbi ja nüüd on rohkem kui aega oma TÕELISTELE kohustustele pühenduda - ja täna meenus, et nende kõrvalt võiks ometigi ju ka leida sekundi, et oma viimati läbimängitud kunsttükist rääkida. Mul on ju püha kohustus kõigi feministide nimel mängublogis lippu kõrgel hoida ja meie igakülgset võimekust tõestada - rääkimata sellest, et see siin on süsteemne blogi, meil on ammu väljakujunenud komme avaldada uus postitus pea kord kuus. Selge, et me peame lippu kõrgel hoidma!
Nii et esmalt küsisin ma msn-s McHilteri käest, mis meie blogi aadress on (kahjuks ei saanud ma mitte mingit vastust, sest ilmselt läks ta sellise pühaduseteotuse peale nuga ihuma), guugeldasin blogi välja (peaks vist tõesti oma isiklikku veebimaailma lingi panema) ja uurisin Kole-Jaanuse käest, ega ta ei juhtu teadma, mis mu kasutajanimi ja parool olla võiks. Teadis. Nii et võib öelda, et punkt üks on TEHTUD ja pisikesed tehnilised takistused said mängleva kergusega ületatud.
Tomb of Zojir on taas kord adventure tüüpi mäng, mis anti välja 2009. aastal ja mille erinevus teiste sarnaste mängudega võrreldes peaks olema see, et kui sa pamperseid ei kanna, võib juhtuda, et ehmatad omal püksid märjaks. Reaalsus päris selline ei ole. Õudust on üritatud saavutada gooti stiili kasutades, mis tähendab seda, et pool ajast sulle sajab lihtsalt vihma näkku ja on pime. Lisaks on vahepeal tõesti hirmutavad videod, aga hiljemalt teise video ajaks on mängija aru saanud, et need on ainult informatiivset/hirmutavat väärtust omavad, midagi reaalselt valesti teha ei ole võimalik ja karta pole vaja. Toolil hüppama paneb vahel sellegi poolest, eriti kui pimedas toas mängida. :D
Mäng on point-and-click stiilis, traditsiooniline. Veits häiris see, et vaadata/katsuda sai (väheste eranditega) ainult neid asju, mis mängu läbimise seisukohast olulised olid. S.t. astud ruumi, teed hiirega ühe ringi ja astud edasi, mitte just eriline ajugümnastika. Samuti minu jaoks isiklikult see gooti stiil soovitud mõju ei avaldanud - näiteks kõik jutuvideod tundusid mulle lihtsalt naeruväärselt venitatud ja hääleväristatud, sest see ei läinud minu enda meeleoluga kokku. Tõsimeelse gootika fänni jaoks oleks see ilmselt väga meeldiv rusikas makku.
Selliste mängude juures on kaks eriti olulist asja - süžee (miks ma siin olen, mida ma siin teen, mis toimub ja miks kuradi pärast see kedagi huvitama peaks?) ja välimus. Välimust oli mängul küll, graafikaga oli viisakalt vaeva nähtud, aga storyline jättis külmaks. Jälle see "keegi needis kunagi kedagi ja nüüd me oleme kõik neetud ja miskipärast pean just mina nüüd seda sitta koristama, aga ega ma ise ka aru ei saa, miks just täpselt". Needused on igavad. Ma tean ju, et ega ma siin surma ka ei saa, nii et olgu vähemalt midagi põnevat, naljakat, kasvõi poolrõvedat, aga midagigi pingetpakkuvat.
Muusika - tüüpiline õudukataust, sobis sinna küll.
Kokkuvõte: parimate mängude listi ma seda ei paneks, aga kehvaks seda ka kuidagi nimetada ei saa. Graafikat oli, muusika otseselt närvi ei ajanud, huvitav oli kohati kah ja vahel isegi ehmatas veidi. Üle keskpärase mäng ühesõnaga, erutusest karjuma ei pane, aga klaverile ka ei oksenda.