Stanley Parable

Võib öelda, et mäng, kuigi ei tea, kas on. Valikutega on alati nii, nagu on, ja kunagi ei tea, kes räägib tõtt ja kes valetab. Mängige.

Brothers: A Tale of Two Sons

Ütlen alustuseks ära ühe diskleimeri, mis minu meelest väga oluline on - nagu näete, on siin žanriks märgitud adventure ja puzzle, sest nii on ametlikult kirjas. Tegelikult pidi veidi mõne koha peal ajusid ragistama küll, aga põhiliselt oli see ikka selline jookse-karga-hoia kinni-jookse edasi mäng.

Teiseks. Seal on küll kohti, kus võib reaalselt auku kukkuda ja surma saada ja sel juhul peab uuesti alustama, aga suurema osa ajast hüppavad tüübid automaatselt. Lisaks salvestab mäng end nii tihti, et sel juhul ei pea eriti kaugelt uuesti alustama. No näiteks see koht, mida pildil on kujutatud - seal ei ole võimalik alla kukkuda.

Mis selle mängu siis põnevaks teeb? Asja teeb huvitavaks see, et see on mõeldud puldiga mängimiseks (mina seda ka tegin) ja mängitakse kahe vennaga korraga - s.t. tihti eeldavad ülesanded seda, et poisid midagi samaaegselt teeksid, nii et koordinatsiooni ja rööprähklemist treenib küll, kui pead paralleelselt kahte vanti elus hoidma.

Täpselt sellises pikkuses, nagu see mäng on (3-4 tundi), on see ideaalne, aga sellest rohkem ei viitsiks eriti sellist mängu mängida. Sellisena on see aga väga armas meelelahutus. Mina olin lõpus juba üsna tüdinenud ja ootasin juba, et see läbi saaks, aga ma ei heidaks sellest hoolimata mängule midagi ette - "hüppa ja karga" pole lihtsalt päris minu žanr. Neile, kellele see sobib, on see kindlasti lausa suurepärane.
Lisaks. Mulle meeldis nende väljamõeldud keel, lõpuks õpib päris mitu sõna ära ja hakkab taipama, kus on liide ja kus miski muu. :D Ja muidugi graafika, see mäng on VÄGA VÄGA VÄGA ilus. Mängige, mängige.

The Wolf Among Us

Mängisin sellist mängu ühel pikemal laiskushetkel. Nagu tähelepanelikumad märkavad, on taas tegu Telltale'i toodanguga ja gameplay poolest läheb see Walking Deadiga samasse auku. Ehk siis tegu on sellise adventuremänguga, mida nimetatakse interaktiivseks - sinu valikutest sõltub see, mis edaspidi saab.

Kahjuks oli selle interaktiivsusega siin niimoodi, et valikud olid üsna ahtakesed ja kogu aeg oli üsna selge, mis nüüd tegema peab. Vali, kas annad kellelegi pudeliga pähe või mitte, vali, kuhupoole mingit jubinat keerutada - kui ma õigesti mäletan, siis sellist ülesannet oli tegelikult viie episoodi peale ainult üks, üldiselt pidi langetama moraalseid valikuid ja otsustama, kellega ülbitseda ja keda meelitada. Natuke toredamaks tegi see, et vahel sai kellegi rusika eest ära põigata või kellelegi millegagi vastu kolpa taguda või sõrmi silmadesse suruda. Aga mäng jooksis põhimõtteliselt ilma minuta, ma sain ainult vahepeal etteantud kohas klõps ja klõps teha. Umbes pool mänguajast vaatad multikat. Kuskil keskpaigas oli kopp täiesti ees, õnneks olid neljas ja viies osa jälle huvitavamad.

Tehnilise poole pealt - karakter oli kergesti juhitav, kuigi see, kui palju ta näiteks ringi vahtida sai, sõltus täielikult sellest, mis tujus mängutegijad parajasti olid olnud. Mõnes kohas sai 360 kraadi keerutada, üldiselt näidati suht 2D pilti ja mingit tahapoole jõllitamist ei olnud. Juhtida oli kogu seda asja imelihtne, liikudes nägi kohe, kas miski läheb aktiivseks (= selle peale saab vajutada) ja kui sinna siis hiire kohale viid, näitab ära, mis võimalused sul on. No näiteks saad valida, kas koputad või lööd ukse maha.

Point on seal selles, et muinasjutumaa tegelased on sunnitud sealt põgenema. Linnas võivad elada ainult need, kes näevad välja nagu inimesed - kas siis loomulikult või võlukunsti abil. Aga elu linnas on karm, nii et suurest osast saavad kiiresti prostituudid, varganäod jne. Ja meie peategelane on suur kuri hunt, kellest linnas on saanud šerif, kes kõigel toimuval silma peal hoiab ja peab ettejuhtuvaid kuritegusid lahendama.

Mängisin selle lõpuni eelkõige selle pärast, et lugu oli huvitav (ja kohati naljakas - näiteks ülalolev siga on üks kolmest põrsakesest, kes on vahepeal hulga suuremaks kasvanud) ja ma tahtsin teada, kuidas see lõppeb, ning mulle meeldis selle mängu stiil. Nimelt oli mäng tehtud koomiksi põhjal ja oli seetõttu selline sünge ja üle vindi keeratud. Sünge muusika, eriti sünge pidevalt suitsetav peategelane (kohe VÄGA sünge minevikuga muidugi) ja maailma süngeimad mõrvad, mida on vaja lahendada. Selline täielik film noir. 

Kui teil parajasti aega laialt käes on, siis võib näppida küll. Pakub mõneks ajaks meelelahutust ja ei eelda erilist kaasamõtlemist. Aga ärge arvake, et ainult selle pärast, et žanri sõnaga adventure kirjeldatakse, SEDA siit päriselt leiaks.

Walking Dead

Kuidas on võimalik, et mängisin seda juba kuude eest, aga lihtsalt unustasin sellest kirjutada? Uskumatu. Seda enam, et tegu on siiski 2012. aastal parimaks valitud mänguga.

Oli tõesti hea mäng, ei saa kurta. Mitte parimate hulgas, aga siiski väga hea. Pealelugemine oli kvaliteetne (see juba on paras haruldus), muusika oli meeldiv, lugu oli kaasakiskuv ja tegemised olid üsna lihtsad, aga mitte nii lihtsad, et igavaks lähes. Väga ilus 3D oli ka.

Aga miskipärast ei tekkinud seda tunnet, et tahaks järgmist episoodi ka mängida. Esimene kuidagi ammendas end minu jaoks ja suuremat huvi selle mängusarja vastu ei tekkinud.

Company of Heroes

Millest mul ikka kirjutada on kui mitte RTS-idest - naine ütleb RTSide kohta alati hästi: "See mäng, kus sa nende pisikeste mehiketsega ringi jooksed." Üks asi, mis RTSi kriitikutel alati varnast võtta on lause: "No see ei ole juu normaalne mäng, kus kaks meest automaatidega tankile otsa peale teevad." Selles suhtes on Company of Heroes kõigile RTS-idega seonduvatele eelarvamustele ideaalne vastulöök. Alustades sellest, et automaat tanki peale ei hakka ei ole püssidega ka võimalik hooneid hävitada. Teine väga lahe omadus on see, et väga tiheda tule või mürsu rahe all satuvad jalaüksused paanikasse ja neid ei ole võimalik vastast tulistama sundida. Kolmas ja minule teada olevalt tõi Company of Heroes mänguritele olukorrast sõltuva majade lagunemise - ehk siis on sul võimalus enda jalaüksustega tanki eest majja varjuda ja kui tank hakkab maja tulistama siis maja laguneb sealt kus tank tabab. Neljandaks suureks plussiks on olustik - mäng ei sisalda mitte ühtegi masinat või relva, mida II Maailmasõjas ei kasutatud.  Lisaks väga tõetruule lahingu simulaatorile ja olustikule on tõsiselt vaeva nähtud ka mängu helilise poolega ja kogu see vaev sai ka tasutud - aastal 2006 tunnistati mäng parimaks arvuimänguks ja tänase päevani peetakse seda üheks parimaks strateegiamänguks.

Ressursid ja üksused

Ressursid on jagatud mängus kolmeks: elavjõud, laskemoon ja kütus. Ressursid kogunevad ajaga ja nende kogunemis kiirust on võimalik kiirendada kaarti peal olevate sektorite hõivamisega. Selle juures on tingimuseks see, et sektorid peavad olema ühendatud sinu baasiga. Elavjõudude eest saab toota üksuseid, mis ei vaja kütust. Naskemoona eest saab muuta enda üksuseid paremini relvastatuks ja kasutada erinevaid omadusi lahingus - näiteks granaate. Kütust on vaja, et ehitada hooneid, arendada tehnoloogiat ja toota masinad.

Üksused jagunevad kaheks jalavägi ja masinad. Mõlemal osapoolel on ühised üksused: pioneerid, snaiper, kuulipiduja rühm, jalaväe rühm jne. Samas on ka mõlemal poole ainuomased üksused sakslastel Raudristi kavalerid, kes kolmekesi on võimeleised võitma endast mitu korda rohkem vastaseid ja ameeriklastel langevarjurid, kes saavad lahingus kaotadud üksuse liikmeid igal pool taastada. Jalaväe rühmad koosnevad kahest kuni kuuest liikmest ja üksus loetakse hävinuks siis kui enam ühtegi liiget elus ei ole. Selleks, et kogenumaid üksuseid alles hoida on võimalik baasis või halftrackide kõrval neisse uusi liikmeid värvata.

Masinate puhul on mõlemal poolel ainsaks ühiseks masinaks suutükk. Masinad omakorda jagunevad kergmasinateks, mis on vastuvõtlikud püssitulele ja soomukiteks, mille vastu aitavad ainult lõhkeained.

Lisaks saab valida mõlemal osapoolel vägede suunitluse. Ühendriikidel on need: jalavägi - spetsialiseerunud kaitserajatistele ja tankitõrje jalaväerühm; õhuvägi - lenukite tuletoetus ja langevarjur üksused ja soomusvägi - võimsamad tankid ja soomukite toetus funktsioonid. Saksamaal: kaitsedoktriin - enda territooriumi kaitsmise tuletoetus ja relvastatud baasi majad; rünnakudoktriin  saab kutsuda kaartiväliseid üksusi ja rünakut hõlbustavad tehnoogiad ja terroridoktriin V2 tiibraketid, Tiger Ace ja Füüreri kisa. 

  

Campaign

Mängu campaign võtab kokku II Maailmasõja sündmused alates normandia dessandist kuni Prantsusmaa vabastamiseni ja missioonide aluseks on võetud tõesti toimunud lahingud. Põimõtteliselt on võimalik läbi teha Saving Private Ryan ja see osa Band of Brothersist, mis hõlmab Normandiat ja Prantsusmaad. missioonide raskus oleneb muidugi valitavast raskusastmest ja hardiga seda ei olekski eriti raske läbi teha kui poleks ühte aga. 

Igal missioonil on lisaks põhiülesandele  ka mõni lisaülesanne või tingimus, mille täitmisel saab kogu vaev autasustatud medaliga. Ja kui juba medalite järgi minna siis seda higi saab olema. Nii mõnigi missioon tähendas seda, et kui esimese viie minuti jooksul tegid kolm vale otsust siis võisid kohe otsast peale alustada.

Skirmish

Ainukesed plussid Campaigni ees on: saad välja arendada kogu doktriini puu ja mängida kas sakslastega. saklaste puhul on ainult harjumatu, kuna igast majast saab jalaväe ja soomusväe üksuseid mõlemaid. Võita on võimalik kas, vastased maa peal ära pühkides või siis võidupunktide peale. Võidupunktide puhul on kaardil kolm punkti, mida kontrollides hakkavad vastase punktid nulli jooksma (peaks mingi sõnaraamatu koostama, et ei peaks kogu aeg enesest mõistetavaid asju kordama).  Ülidselt tekib isu custommapide järele kiiresti aga samas olen ma selle jaoks liiga laisk. Seega mingi vahe oli päris pinget pakkuv mängida nii, et baasis toodad ainult pioneere aga ka see muutub isegi kõige raskema astmega vastaste puhul kiiresti igavaks.

Lõpetuseks

Mingi totter II Maailmasõja mäng oli kus, sai missioonid läbi mängida nii Alliesi kui Axise poolt - Battlefield 1942 vist. Vahepeal olen ka mõelnud, et see mäng võiks sama võimaldada aga samas tundub mõte sellest, et mäng käib tagurpidi ja lõpetuseks surud sa Normandia Dessandi tagasi merre kuidagi debiilsena.

Kindlasti parem armastuslugu kui Twilight episood 7 - Starcraft2 Wings of Liberty - Campaign

Ma ei ole vist eriti suur ketser kui ma julgen väita, et RTS-id on oma aja ära elanud, kui neil üldse oma aeg kunagi oli. Vähemalt ei ole näha seda, kus erinevad tootja üritavad on jalga RTS-i tööstuse ukse vahele lükata. Kogu RTS-ide pisike maailm tiirleb ümber mõne nime: Age of Empires, Command & Conquer ja StarCraft. Kui Age of Empires III viimane expansion ilmus kuus aastat tagasi ja Command & Conqueri sarja viimased mängud ei ole eriti laineid löönud siis StarCraft II  lõi ilmudes platsi puhtaks ja ega ei paista ka, et keegi tema trooni kõigutama hakkaks.

Ma ei hakka antud hetkel tegema süvaanalüüsi, miks StarCraft on strateegiamäng number 1 maailmas aga kolm punkti toon ma välja:

1. Lugu (story)
2. Tasakaal (balance)
3. Lõuna-Korea ja professionaalne mängimine.

Kuna see ei ole (ma südamest loodan) mu viimane postitus SC2 teemal siis ma seletan kõik kolm punkti aja jooksul ka lahti.

Wings of Liberty

Wings of Liberty jätkab sealt kus StarCraft Brood War lõppes. Neli aastat on mööda läinud Koprulu sektor, kus tegevus toimub on tagasi seisus, mis oli  enne Suurt Sõda (StarCrafti story line). Zergid (Aliene meenutavad tulnukad, keda juhib Sarah Kerrigan ehk Queen of Blades) on kadunud, Protosed (väga kõrgelt arenenud tulnukate rass) istuvad enda neutraalsel positsioonil ja Terranid ehk inimesed on langenud tagasi Konföderatsiooni mõju alla. Loo keskmes on Jim Raynor ja tema Raynors Raydersi nimelin mässajate punt, kes võitleb Arcturus Mengsk´i juhitava Konföderatsiooni vastu. 

Mäng algab hetkest, kus Jim Raynor kohtab Tychus Findlay´t - vana sõpra, kellel on pakkumine otsida sektorist üles müstilised Xel´naga artifaktid, mille eest on võimalus korralikult raha saada. Selle käigus vabastavad nad ühe koloonia konföderatsiooni võimu alt ja avastavad, et Zergid on tagasi ja nad otsivad samu artifakte, mida nemadki. No ja edasi on ainult hull madin mõingate valiku võimalustega. Põhi misiooniks on koguda artifakti tükid ja nendega Zergide kduplaneedile Charil minna ja Kerrigan uuesti inimeseks muuta. Lisaks on võimalus ka mängida kõrval missioone, mille eest saa väärtuslike researchi punkte ja raha. Kogu viimane missioon sõltub suuresti, millises suunas sa enda campaingi arendad. Arendada saab nelja erineva tehnika puu vahel. Lisaks on võimalus enda üksuseid jäädavalt arendada ja ka palgasõdureid lahti lukustada. 

Kerrigan, Jim Raynor ja Zerathul

No peaks siis tegem juttu ka sellest, miks siis mängu story nii kõva on. Loo keskmeks on romans Jim Rainory ja Sarah Kerrigani vahel, mis sai ootamatu lõpu kui Mengsk kerrigani ohverdas ja StarCraftis ühele planeedile surema jättis. Zergid said Kerrigani kätte ja muutsid ta Queen of Bladesiks. No ja siis sai Kerriganist, kes oma kättemaksu nimel Mengski vastu tappis miljoneid inimesi.  Selle pärast igavest süüd tundev Jim üritas küll ennast viskiga ravida aga lõpuks jäi peale vana hea kättemaks. No ja siis on veel ka stagneerunud Protos´id, kes üritasid kõiki Zerge maha nottida aga kaotasid hoopis kõik, mis neil oli. Aga tagasi Wings of Liberty juurde minnes siis Jim Raynor on õilis rüütel enda täheristlejaga, kes ei kohku tagasi millegi ees, et enda armastatut päästa (No natuke on ka tingitud tema üllus, sellest et Kerriganist sõltub kõigi kolme rassi säilimine.). Kõik see on suurepärse käsikirja ja vahe videotega  kokku sulatatud tervikuks. mis teeb paljudele Holliwuudi filmidelegi silmad ette.

Mängurõõmu jagus hard raskusatmega kolmeks päevaks ja missioone, mida pidi mitu korda otsast alustama oli vähe. Kokku on võimalik mängida kahtekümment üheksat erinevat missiooni, millest kakskümmend kuus on vajalikud mängu läbi mängimiseks. Kolm missiooni on sellised, kus mängija saab valida lõpptulemuse. Väga heaks uuenduseks on auto save´id peale vahe ülesannete täitmist, mis teevad mängu läbi mängimise tunduvalt lihtsamaks. Lisaks on iga missiooni juures võimalik täita lisaeesmärk, mis kajastuvad su kasutajakonto saavutuste all. Kahekümne üheksast missioonist neli on Protostega ja ülejäänud Terraniga, mis on samamoodi uuendus StarCrafti episoodides. Võrreldes Starcraft ühega on campaign-is üks Terrani üksus, mida ei ole võimalik kasutada, lisaks neile ka suur hulk uusi üksuseid.

Kuidagi peaks otsad kokku ka tõmbama? Kui GTA3 seeria mängud välja jätta (ikkagi viis mängu) siis StarCraft ja Brood War on mägud, mille peale ma olen enda elus kõige rohkem aega raisanud ja ma kipun arvama, et kui interneti ühendus rohkem lubama hakkab siis StarCraft 2 lööb selle üle. 

Richard ja Alice

GOG-is on soodukas. Nii et ostsin sellise mängu nagu Richard&Alice. Ega see odav ei olnud, meie rahas 1.80, selle eest oleks juba hotdogi saanud. Aga hotdogi sööd kolm minutit, mängu mängisin ma terve õhtu, nii et selles mõttes oli hea hind.

Tegu on sihukese indiemänguga. Nagu näha, siis graafika on väga ... Lihtne? Odav? Vanakoolikas? Millest poleks nagu lugu, sest seda reklaamitaksegi kui mängu, mida veab lugu. Ainuke jama minu jaoks seisnes selles, et emotsiooni oli sada korda rohkem kui lugu ennast.

Praegu on kaks peategelast maa-aluses vanglas vastaskongides ja üks neist (Alice) räägib teisele oma lugu. Nii kongis kui loos tuleb lahendada mõningaid ülesandeid - arvestades seda, et tegu on täiskasvanutele mõeldud mänguga, on need lausa nõmedalt lihtsad. Ja kõik see aeg tegelased muudkui räägivad ja räägivad ja räägivad lõputult, maalides sellega üsna põhjaliku pildi sellest, millise maailmaga tegu on (nagu alt näha, siis on tegu maailmaga, kus on [mingi katastroofi tagajärjel?] alati palju lund ja see ei kavatsegi kunagi ära sulada - kuigi räägitakse, et mõnel pool on jällegi ainult kõrbed ja seal olevat täitsa võimatu elada), aga mitte sellest, millised sündmused selleni viisid, mis täpselt juhtunud on jne. Saame teada eelkõige seda, kui sitasti ikka kõik on ja kuidas kõik kindlasti läheb veel sitemaks, aga mitte midagi enamat.

Nii et kuigi lugu oli kohati huvitav, soovitan ma teil siiski selle raha eest hot dog osta. Kui apokalüptilised maailmad pinget pakuvad, lugege parem McCarthy "Teed" - tõesti hea raamat, kujutab sama moodi ühe lapsevanema teekonda, ainsaks eesmärgiks nii ennast kui jõnglast järgmise hommikuni elus hoida. Erinevuseks see, et raamat pakub tunduvalt rohkem naudingut.

Maailma kiireim paanika - Tetris

Täiesti tõsiselt räägin. Eriti kui arvestada installi protsessi, siis tetrisest kiiremini paanikasse viivat mängu annab leida. Konkreetne versioon on saadavl Chrome'i webstore'is - https://chrome.google.com/webstore/detail/tetris/eeehcmbhicglclggakomjhhlmemhjbde?utm_source=chrome-ntp-icon

Asja teeb põnevaks see, et mängu lähtekood on täiesti vabalt saadaval, mis tekitaski minus isu üle vaadata, mille järgi mängus kiirus muutub. Antud hetkel tundus küll, et suvalise koha pealt, sest lvl5 oli juba Try Hard mode, peale mida saabus rage quit. 

15 aastat hiljem ehk Half-Life

19. Novembril saab viisteist aastat sellest kui legendaarne Half-Life välja lasti ja selle puhul oleks juu kena paar ilusta sõna lausuda. Esimene ilus sõna on see, et ma suutsin kuskilt endale mingi haiguse näraka hankida ja teine on see, et kõige paremaks raviks osutus paar päeva rahulikult viina juua. Need kaks tingimust aga välistasid töö tegemise ja League of Legendsi mängimise, seega tuli endale mingi ajaviide leida. No ja siis võiks veel mainida, et mulle ei meeldi asju lõpetamata jätta, ehk siis kunagi kui mul veel beebihabe oli üritasin ma kuu aega seda mängu läbi mängida kuni jäin mingisse täiesti debiilsesse kohta kinni (tõe huvides - eelviimane boss nimega Gonarch ) ja sinna see asi soikus. 

Siin kohal ma ei kujuta ette, millin on selle blogi keskimine lugeja? Kas samasugune nagu eile mingi TV3 saate külastajad, kes ei osanud "Juulikuu lund" laulda? No ühesõnaga on kaks kuulsat Freemani: üks on Morgan, kes mängib filmides ja teine Gordon, kes peaks psühiaatriga tõsiselt nõu pidama. Gordon on füüsik, kes töötab Black Mesa uurimiskeskuses ja läheb hommikul rahulikult tööle, et mingi järjekordne eksperiment läbi viia. No ja siis läheb kõik viltu (suuremad lugejad võivad l-i asendada t-ga) ja peale plahvatust on kõik kohad täis surnud teadlasi ja dimensioonist Xen pärit tulnukaid. Kuna Gordon on ainuke õnnelik, kelle ihu katab vägev ülikond, mis annab kuskilt kõrgelt alla kukkudes mahedal naisehäälel teada, et nüüd sa murdsid jalaluu - anname sulle valuvaigisteid. Siis kõik ellujäänud arvavad, et paras on Gordon tanki panna, et see maa pealt abi kutsuks. 

Ja kes veel ei teadnud siis Gordon tegi legendaarseks sellise mehise tööriista nagu sõrgkang. No ja siis Gordon vana ullike võtabki ette teekonna maasügavustest maa peale, et abi leida. Tee peal tuleb tal: sõrgkangiga tulnukaid materdada; NPC-dega juttu puhuda ja koos tulnukaid nottida; ronida ringi ventilisatsiooni sahtides, kanalisatsioonitorudes ja kohtades kuhu ükski teine terve mõistusega inimene ei roniks. Poolel teel maa peale tuleb välja, et abi merejalaväelaste näol on juba kohal aga nende jaoks tähendab abi - kuul pähe. Seega lisaks tulnukatele tuleb võidelda ka valitsusega, kes üritab kõike kinni mätsida - hmm see on küll ennekuulmatu. 

Mingi hetk eesimesel päeval tekkisid mul tõsised raskused mängu mängimisega. Ma ei tea kas süüdi oli palavik või viin. Esiteks igakord kui kuskilt nurga tagant mingi kollinärakas välja hüppas tekkis tahtmine püksi lasta. Teiseks olid kohad, kus ma tõsiselt ei tahtnud teha asju, mida mängus edasi liikumiseks tegema pidi.

1. Mitte mingit isu ei olnud üle happevannide esemelt esmele hüpates edasi liikuda. Milline normaalne inimene selle mõtte peale üldse tuleb? Kõik mäletavad mis juhtus Jokkeri ja Harvey Denti-ga Batmanis.

2. Veel vähem oli isu ronida basseini kus ujus ringi hai ja Alieni ristsugutis. No fakk , miks mul on vaja püstol käes minna mingi peletisega võitlema, kui kõik teavad, et poole lihtsam on granaadi või elektriga kala püüda.

3. Assassinid. No kuidas saab mitte vihata ruume, kus jooksevda ringi tegelased, kes lisaks põrandale jooksevad ka mööda seinu ja nii kui sa nad sihikule saad teevad nad seitse saltot ja on kadunud. 

Ma tõesti arvasin, et füüsiku haridusega inimene on mõndadest asjadest elus teadlik ja oskab tänu selle valida loogilisi meetodeid probleemide lahendamiseks. Samas olen ka ise kohanud haritud inimesi, kelle puhul tekivad sügavad kahtlused - kuidas?

No siis vahepeal kui sa oled endale juba korraliku relvastuse hankinud võtavad valitsuse soldatid sind kinni ja viskavad prügipurustajasse. (Arva ära kas koos relvadega.) No ja siis peale mõningat müttamist tuleb välja, et sina oled just see õige jobu, kes peab veel sajas ebameeldivas kohas ringi ronima ja ühe satelliidi orbiidle saatma. Loomulikult see satelliit ei tööta, seega oled jälle sina see jobu, kes peab minema dimensiooni Xen ja seal mingi vesipeast tulnuka mättasse lööma, sest see hoiab dimensioonide vahelist väravat lahti.

Kui keegi arvab, et  ma kuidagi negatiivne olen selle mängu suhtes siis ta eksib rängalt. Mängurõõmu jagub kuskil 15 tunni kanti. Graafika ei ole see, mida tänapäeva oodatakse aga selle eest mängu ennast on kohati kordades rohkem kui enamustes tänapäevastes FPS-ides. Relvastus on korralik ja ühekordsel läbi mängimisel ei jõuagi kõigi relvadega päris sina peale saada. No ja muidugi nostalgia on asi mille mõõtmiseks ei ole veel skaalat välja mõeldud.

Ah jah viisakas oleks vist ära mainida, et tegemist on siis ka tõsise vaarisaga mängunduses, mis pani aluse NPC-dega manipuleerimisele, statsionaarsete relvade kasutamise (kuulipildujad, suurtükid) ja masinatega ringi sõitmisele. 

The Longest Journey (Pikim Teekond) (2000)

"Pikim teekond" on sarja esimene mäng. Teine osa tuli välja aastal 2006, aga seal on juba see jube liikumine, kus sa näed kõike karakteri selja tagant ja pool ajast, kui sa teda juhtida üritad, põrkab ta vastu seina. Ja mängija enese süda läheb varsti sellest kõikumisest pahaks, minusugusel vähemalt. Selle taha on jäänud mul mitmed mängud, näiteks ka kümme aastat varasem Alone in the Dark, mida paljud kiidavad.

Mina hakkasin mängima seda kõige esimest. Selle peategelaseks on April Ryan, kes saab ühel hetkel teada, et ta suudab liikuda kahe maailma vahel ja peab põhimõtteliselt mõlemas tõmblema, et päästa maailmad from the dark forces.

Mäng ise oli hea, selles pole kahtlustki, aga minu jaoks olid siin ka mõned tõsised miinused. Neist olulisim ilmselt see, et pikim teekond muutus poole jagu pikemaks seetõttu, et iga kord, kui karakter pidi näiteks risti üle ekraani kõndima, pidin ma selle aja vaikselt ära ootama, st mul polnud mingit võimalust, et vajutada lihtsalt ESC ja näha teda siis kenasti järgmiselt lehelt välja astuma. See läks üsna kiiresti tüütuks, eriti siis, kui oli vaja järjest neli ekraani läbi joosta, et kuskile välja jõuda. Ja nagu sellistes mängudes ikka, oli edasi-tagasi käimist üsna palju.

Teiseks nägin ma cutscene'idest, mida oli üsna palju, heal juhul ehk veerandit. Siin on ehk asi selles, et ma mängisin 13 aastat vana mängu, mis oli pealekauba veel varastatud, aga see on ikka päris tüütu. Kuigi see ei olnud muidugi ületamatu probleem, võtsin juutuubist ühe Let's play lahti ja vaatasin neid sealt. Aga nõmekas ikka.

Kolmandaks - kordused, kordused, kordused. Kombineerituna nende lühikeste videokestega, mida tühistada ei saa, ajab see hulluks. Näiteks. On üks kalur. Iga kord, kui tahad temaga rääkida, pead sa ootama, kuni ta oma piibu välja võtab ja ette paneb. Iga kord, kui vestlus lõppeb, pead sa enne edasi tegutsemist ootama, kuni ta selle tühjaks koputab ja taskusse paneb. Ühes kohas on vaja lugeda rohkem kui viit raamatut - iga raamatu toob munk üliaeglasel lohiseval sammul kuskilt kohale ja seejärel tuleb veel oodata, kuni ta taas minema lohiseb. Sellised asjad hakkavad üsna kiiresti ajudele. Vat, see sama kalur, tahaks talle virutada. Seda enam, et ta hoidis vaest lindu ju kastis kinni:

Lind oli üks mängu toredatest osadest - April saab endale sõbraks ropu suuga rääkiva linnu. See on täitsa tore, võidab loomaarmastajad üle küll. Aga ka üldises plaanis on mäng tegelikult hea, ma lihtsalt tüdinesin lõpuks sellest väga ära. Muidu on lugu hea, avaneb piisavalt aeglaselt ja on piisavalt muinasjutuline. Ülesanded korduvad ideelises mõttes (ta peab mitmele erinevale rahvale tõestama, et on kangelane), aga on siiski piisavalt erinevad. Ja nagu näha, on mäng ilus. Nii et ma julgen seda soovitada küll. See oli kõvasti üle keskmise mäng, lihtsalt ei jätnud mulle nii head maitset suhu, nagu mitmed teised viimasel ajal jätnud on.

Mängu järgmist osa lubatakse aastal 2014, nii et eks näis, mida tulevik toob. Ehk teeb tõesti eelmistele silmad ette.