Alustuseks mainin, et Brian Reynolds pole ainus tuntud nimi, kes KoA kallal tööd teinud. Mängu maailma ja loo mõtles välja nohikukirjanduse suurkuju R.A. Salvatore, kelle sulest pärineb mitmeid D&D-teemalisi novelle ning kelle vaieldamatu kirjutamisanne manifesteerub käesoleva teose originaalses ja kaasahaaravas stooris, olles... fuck it. Umbes kümnenda dialoogirea ajaks oli selge, et KoA lugu ja taust kotib mind nii vähe kui inimlikult võimalik.
Amaluri maailmas elavad lisaks inimestele ka haldjad, gnoomid jt Iiri mütoloogiast tuntud olevused ning neil on ka mingid rassisisesed ja -vahelised fraktsioonid ja kanakitkumised, aga kuna ma olen siiani aktiivselt tegelenud sellest kõigest mittehoolimisega, siis ei kavatse ma ka lähemalt rääkida. Üldiselt saab mängu suurepäraselt mängitud niimoodi, et skipid kõik dialoogid ning lähed kaardi peal sinna, kuhu nool näitab ja peksad kõik laiali. Peategelasel on mingi teema oma saatuse muutmisega, mille tõttu ta eriline on ja mis on täpselt niisugune möla, mida kirjutatakse siis, kui midagi muud pähe ei tule.
KoA'd on üritatud reklaamida kui open-world-RPG'd, aga see on ainult pooleldi tõsi. Minu arvates on tegu pooleldi avatud maailmaga, jäädes kuhugi BioWare'i lineaarsete rollikate ja Elder Scrolls'i vahepeale. Diablo seeria on ehk parimaks võrdluseks - miski ei takista mängijat kohe "lõppu" jooksmast, ent stoori temaga kaasa ei jookse ning lähim koll paneb ta nagunii kohe nahka. Üleüldse hävitab igasuguse illusiooni avatusest maailmakaardi ülesehitus, koosnedes üksikutest enam-vähem ruudukujulistest territooriumidest, mis ühendatud tunnelite/mäekurude/vms-ga. Jällegi nagu Diablo.
Maailm näeb muidu täitsa ilus välja - päevakorral on "Avatari" meenutav loodus, mis väga püüdlikult helendab ja sätendab; pärastpoole saab kõrbetesse ja muudesse stampkohtadesse ka minna. Kahjuks aga muutub see ilu ruttu üheülbaliseks - kaua sa neid luminestseeruvaid seeni ikka vahid. Umbes tunni aja pärast ei jaksa neid enam tähelegi panna, ja niimoodi võib mõnest tõeliselt ilusast vaatest ilma jääda. Pilkupüüdvale loodusele vastandub tegelaste välimus, mis on graafilises mõttes suhteliselt aegunud või paistab lihtsalt jabur. Maailmas on ikkagi limiteeritud hulk viise, mismoodi haldjaid hästi kujutada, ja KoA tegijad ei valinud neist parimat. Ainsana näeb enam-vähem normaalne välja vaid üks kõrvaltegelane, ja tema on (loomulikult) pistodadega vehkiv sekspesus tibi, meenutades Blood Maideneid Heroes 5-st.
Geneerilise maailma, stoori ja tegelaste kõrval tõuseb KoA tugevaimaks küljeks võitlussüsteem. Ja see on tõesti mõnus - mitte midagi epohhiloovat, ent siiski parem kui enamikus teistes viimase aja rollikates. Seisneb see süsteem relva- ja loitsucombode läbiviimises vaeste kollide peal. Muidugi võib ka niisama vasaku hiireklahviga hekseldada, ent erivõtteid kasutades kasvab kiiremini mängija saatusenäidik, mille täitudes saab minna bullet-time'i ja seal siis imesid teha. Aga isegi ilma selleta on võitlus KoA's tõeline rõõm - igat lööki, mille sa vastaste poole teele saadad, on tunda, ning verd ja perseid lendab mõnuga. Lisaks tüsedatele mõõkadele ja sõjavasaratele võib kasutada ka pistodasid, vibusid ja maagiat, ent kõige rahuldustpakkuvamaid tulemusi saab siiski sõdalase karjääri järgides. Kollihordid, kelle peal kätt harjutada, kasutavad muide piisavalt mitmekülgseid taktikaid, et tapatalgud niipea igavaks ei muutu.
Ja et KoA püüdleb siiski avatud maailma poole, on mängus oma koht ka igasugustel muudel tegevustel nagu hiilimine, muukimine, alkeemia, sepistamine jne. Need süsteemid on suhteliselt lihtsakoelised, ent üllatavalt mõnusad. Eriti just sepistamine pakub mitmesuguseid võimalusi oma tegelase isikupärastamiseks - ole vaid mees, kogu maast kollide poolt maha pillatud saaki, lammuta kasutum kraam ära ning vorbi saadud komponentidest uusi, paremaid esemeid. Tõsi, mõned skillid tekitavad ka veidramaid tulemusi - näiteks oskus "detect hidden" paljastab mingist tasemest alates mängijale kõik kaardil leiduvad peidetud aardekirstud, mida leidub pehmelt öeldes iga põõsa all; veidi kõrgemal tasemel saab leida ka salauksi kraamiga täidetud kambritesse. Hoarding paistab olevat Amaluri asukate seas üsna levinud ning sinu kui kangelase moraalne kohustus on neilt vana träni minema vedada, et uuele ruumi teha.
Üldiselt julgen ma "Kingdoms of Amalur"'i soovitada küll, aga kui kergekaalulist kollihakkimist, mitte meelivallutavat süvarollikat. Paari päeva pärast ilmub Mass Effect 3, mis peaks viimase kategooria niši aasta esimeseks pooleks kenasti ära täitma. KoA peaks sobima just neile, kel Mass Effecti taolistesse mängudesse süvenemiseks liiga vähe aega ning kes seetõttu otsivad odavat meelelahutust. Skyrimist olete nagunii kõik juba surmani tüdinud - nii et marss uusi rollikaid proovima!
6/10
Mujal:
Mart-Can-Dance: 7/10
KoA - The Reckoning: Official
No comments:
Post a Comment