Star Wars: Battlefront

Kunagi kui ma arvuti taga veel täielik nolifer olin, siis kulusid mu õhtud võrgus Battlefieldi lahmides. Mitte, et ma oleks camper snaipri staatusest eriti kaugemale jõudnud aga tore oli vastaste jalaväge tankidega taga ajada ja siis ise selle keskel totaalne käpard olla. Mis mind Battlefieldi juures köitis oli tavalisest see, et loobutud on tavalisest scenario põhisest ülesehitusest, mille asemel on missioonide läbimiseks vaja checkpointe vallutada ja neid enda valduses hoida nii kaua kuni ühel osapoolel punktid nulli jooksevad.
Pooleldi nostalgiast, pooleldi sellest, et ma üritan tulevase väimehe jaoks ideaalset naist kasvatada - vöörandades enda tütart Barbiedest ja asendades selle roosa mõrra Star Warsiga mõtlesin ka Star Warsi Battlefieldi klooni proovida.
Tulemus ei olnud pooltki selline nagu ma ootasin. Kõik Battlefieldist tuttavad asjad on suht üks ühele maha tehtud. See tähendab seda, et lisaks tavalise jalaväelasena ringi jooksmisele saab ka kasutada filmidest tuttavat masinaparki kasutada.

Ainukeseks plussiks on selle juures masinate mitmekesisus, sest miinuseid oli lausa kuhjaga. Esiteks on enamus lendavatest masinatest täiesti kasutud, kuna kaardid on nii väikesed, et korra gaasi vajutades oled juba kaardilt väljas. Samamoodi on nende juhitavus väga kahtlase väärtusega. Igatahes iga kord kui ma mõtlesin, et nüüd ma mängin kangelaslikku pilooti lõpetasin ma kas kiire enesetapuga või lasti mind alla enne kui ma sain kellegi sihikule võtta. Kolmandaks puuduseks võib nimetada filmidest tuntud Speederbike'i, mille selga istumine tähendas ka kiiret enesetappu, sest kaart kus seda kasutada sai oli tihedalt puid täis ja masina enda juhtimine sellel maastikul eeldab, et sa oled asiaat või jedi rüütel. Neljandaks olid mõned masinad enda välimuse kohta jaburalt tugevad. Näiteks see kahejalgne Impeeriumi kana või siis Luke Skywalkeri hõljukauto, mille hävitamine nõuab samapalju pingutamist kui täis soomuses tangi tükkideks laskmine.
Kõige suuremaks pettumuseks sai mulle aga see, et mängus pole võimalik valgusmõõk käes ringi joosta ja hävingut külvata. Isegi mu tütar pidas seda jaburaks. Selle asemel juhib Jedisi või Sithe arvuti ja isegi selle juures on üks täielik möödalaskmine. Kui tavaline sõdur surma saab siis ta alustab mängimist jälle mingist checkpointist aga kangelased on tehtud purunematuks. Mingil kaardil ma üritasin Count Dookut tankiga ära tappa aga otse tabamused kahest torust korraga sundisid teda ainult ette planeerimata saltosi tegema.
Viimaseks suureks puuduseks võib lugeda seda, et raskuastet ei ole võimalik muuta. Selleks ajaks kui ma olin pooled üksikosad, mis võimalik läbi mänginud tapsin ma keskmiselt 40 vastast mängu jooksul, seega kadus ära kvaliteetne ajaviide, mis asendus tuima lahmimisega. Seega kui ma Batllefieldi puhul mängisin päris tükk aega ka üksikuid kaarte, siis antud mängu puhul ei tekkinud seda mõtet kah.
Mängust ka siis paari sõnaga. Tegevus toimub 10 erineva planeedi peal ja kaarte oli midagi 15 ja 20 vahel. Iga kaardi puhul sai suht kiiresti selgeks kuidas vastastele kõige rohkem peavalu valmistada ja midagi eriti pingelist ei olnud. Mängitava karakterid on jagatud nelja erinevasse fraktsiooni: Mässajad, Impeerium, Vabariik ja Droidi. Igal fraktsioonil on viis erinevat üksust, millest neil on kõigil samad: tavasõdur, bazooka tüüp, piloot ja snaiper. Lisaks on igal fraktsioonil oma spetsiaalne karakter: Mässajatel saab Chewbackaga ringi joosta, mis on Star Warsi fanati jaoks kõige suurem pluss selles mängus, Droididel Dorideka - see veerev kaitsekilbiga droid, mis ei ole pooltki nii võimask ui filmis, ning Impeeriumil ja Vabariigil on jetpackiga tüüp, kes on üks parimaid üksusi mängus vastaste punktide hõivamiseks.
Ühesõnaga selle mänguga läksin mina küll alt kuigi lugesin kiitvaid arvustusi enne kui otsustasin järele proovida - ei olnud korraliku Battlefieldi elamust ega ka Star Warsi oma.