Lugu sai tegelikult alguse sellest, et ma tahtsin mängida uut mängu "Edna ja Harvey: Harvey uued silmad", mis 2012. aastal välja tuli. See aga ei kõnetanud mind sugugi, nii et otsustasin proovida hoopis selle eelkäijat. Ka see pole vana mäng, 2011. aasta toodang.
Olen igatahes oma otsusega väga rahul. Uus osa, mida ma ka natuke näppisin, tundus veidi liiga lihtsakoeline. See oli aga täpselt paras. Point siis selles, et tüdruk, keda vägisi hullumajas kinni hoitakse ning kelle mälu pidevalt kustutatakse, tahab koos oma rääkiva mängujänesega põgeneda, sest tegelikult on ta ometigi täiesti normaalne. Samuti tahab ta tõestada, et tema surma mõistetud isa oli tegelikult süütu.
Mängu esimene pool on suhteliselt lihtne, sest tegutsemisruum on piiratud ja seega on piiratud ka võimalike lahenduskäikude arv. Teises pooles tuleb juba veidi rohkem ajusid ragistada, kuigi inimesed pakuvad nii abivalmilt vihjeid, et midagi väga hullu ei ole. On paar kohta, kus ma metsikult ajusid ragistasin, sest ei osanud õigel hetkel vihjeid märgata - tegelikult on ikka nii, et kui laval on püss, teeb see suure tõenäosusega ühel hetkel pauku ka.
Kui kurta, siis selle üle, et ühel hetkel läks toast tuppa jõudmine tüütuks. Selle asemel oleks võinud ikka vähemalt mingist hetkest alates mingi kaart olla. Saan aru, et kohati oli liikumine piiratud, aga ka kaardile saab piirangud peale panna. See ühest majaotsast teise jõlkumine läks väga tülikaks, eriti olukorras, kus sa proovid järjest nelja erinevat lahendust, mis kõik eeldavad seda, et sa alustamiseks uuesti majale ringi peale teed. Ahjaa, see, et pifi kann pidevalt välkus, oli ka tiba imelik.
Muus osas ei oska kurta. Näitlejate hääled olid minu jaoks kohati pisut tüütud, aga see on subjektiivne. Muusika oli selline tüüpiline taust, mida eriti tähele ei pane ja mis seega kõrva ei kriibi, kuigi megahea ka ei ole. Lugu oli veidi etteaimatav, aga mängida oli tore ja meelelahutuslik, arvan, et eriti lastele on see väga äge, kuigi sel juhul peab lapsevanem ikka selgitama, et TEGELIKULT ei ole see lahe, kui tüdruk teistele sisalikke särgikaelusest sisse paneb jne. Otseselt lahendamist vajavaid mõistatusi (stiilis "pane kokku ruubiku kuubik") põhimõtteliselt ei olnud, ajusid tuli ragistada eluliste asjade kallal, et hullumajast minekut teha - mis mulle meeldib, ma ei ole väga suur tehniliste ülesannete fänn, alles täna jamasin ühes mängus pumba parandamisega ja mõtlesin, et no milleks ometi). Plussina tooksin välja ka selle, et mõne nalja peale ma isegi naersin, mida on mõne võrra rohkem kui enamiku mängude puhul. Tegelast juhtida oli lihtne ja kõik töötas nagu kellavärk. Täitsa nauditav värk ühesõnaga. Soovitan.
Mängu esimene pool on suhteliselt lihtne, sest tegutsemisruum on piiratud ja seega on piiratud ka võimalike lahenduskäikude arv. Teises pooles tuleb juba veidi rohkem ajusid ragistada, kuigi inimesed pakuvad nii abivalmilt vihjeid, et midagi väga hullu ei ole. On paar kohta, kus ma metsikult ajusid ragistasin, sest ei osanud õigel hetkel vihjeid märgata - tegelikult on ikka nii, et kui laval on püss, teeb see suure tõenäosusega ühel hetkel pauku ka.
Kui kurta, siis selle üle, et ühel hetkel läks toast tuppa jõudmine tüütuks. Selle asemel oleks võinud ikka vähemalt mingist hetkest alates mingi kaart olla. Saan aru, et kohati oli liikumine piiratud, aga ka kaardile saab piirangud peale panna. See ühest majaotsast teise jõlkumine läks väga tülikaks, eriti olukorras, kus sa proovid järjest nelja erinevat lahendust, mis kõik eeldavad seda, et sa alustamiseks uuesti majale ringi peale teed. Ahjaa, see, et pifi kann pidevalt välkus, oli ka tiba imelik.
Muus osas ei oska kurta. Näitlejate hääled olid minu jaoks kohati pisut tüütud, aga see on subjektiivne. Muusika oli selline tüüpiline taust, mida eriti tähele ei pane ja mis seega kõrva ei kriibi, kuigi megahea ka ei ole. Lugu oli veidi etteaimatav, aga mängida oli tore ja meelelahutuslik, arvan, et eriti lastele on see väga äge, kuigi sel juhul peab lapsevanem ikka selgitama, et TEGELIKULT ei ole see lahe, kui tüdruk teistele sisalikke särgikaelusest sisse paneb jne. Otseselt lahendamist vajavaid mõistatusi (stiilis "pane kokku ruubiku kuubik") põhimõtteliselt ei olnud, ajusid tuli ragistada eluliste asjade kallal, et hullumajast minekut teha - mis mulle meeldib, ma ei ole väga suur tehniliste ülesannete fänn, alles täna jamasin ühes mängus pumba parandamisega ja mõtlesin, et no milleks ometi). Plussina tooksin välja ka selle, et mõne nalja peale ma isegi naersin, mida on mõne võrra rohkem kui enamiku mängude puhul. Tegelast juhtida oli lihtne ja kõik töötas nagu kellavärk. Täitsa nauditav värk ühesõnaga. Soovitan.
