Kõik see, mis paremaid linnasimusid iseloomustab - rahvaarvu kasvatamine, kulude-tuludega majandamine, kinnisvara väärtuse kujunemine, loodusressursside optimaalne kasutamine jne - on Tropico's loomulikult olemas. Aga lisaks kõigele sellele on siin veel detaile, mida sina kui diktaator jälgima peaksid. Olulisemad neist on rahva seas levinud fraktsioonide huvide eest seismine ning suhete hoidmine USA ja Nõukogude Liiduga. Mängu loojad on näinud ebatervelt palju vaeva, et uurida reaalselt eksisteerinud diktatuuride elukorraldust ning kõik vähegi tähtsad nüansid Tropico'sse lülitada. Ja see on neil ka õnnestunud - detailide rohkus ei tee mängu absoluutselt segaseks, vaid võimaldab toimuvat palju põhjalikumalt manipuleerida. Ning kui parasjagu ühte asja mikromajandada ei viitsi, võib rahumeeli millegi muuga tegelda, olles kindel, et riik saab endaga suhteliselt hästi ise hakkama.
Riigi keskmes oled muidugi sina, diktaator. Ja mitte ühedimensiooniline kurjam, vaid mitmest iseloomujoonest kokku säetud isiksus. Igas uues mängus võid valida kas mõne päris elust inspireeritud valitseja, või ise endale sobivaid omadusi klapitada. Näiteks omadus "alkohoolik" rikub sinu suhteid usklike fraktsiooniga, aga võimaldab paremat läbisaamist Moskvaga. Lisaks hüplikule majandusele ongi fraktsioonid sul põhiliseks ristiks kaelas. Erinevatel fraktsioonidel (kommunistid, usklikud, lojalistid, rohelised jne) on erinevad nõudmised, mida kõiki korraga täita on pea võimatu. Üritama aga peab, sest iga kodanik toetab mõnda fraktsiooni ning kellegagi tülli minemine avaldab suures plaanis sinu võimu püsimisele olulist mõju. USA ja NSV Liiduga on samuti kasulik läbi saada, sest heade suhete korral saad sa neilt regulaarset rahalist toetust, aga väga halbade suhete korral võivad nad saata sõjaväe sind võimult kõrvaldama. Ja see ei mõju karjäärile üldse hästi.
Karjäärimootori määrdeks on muidugi raha. Raha saab diktaator põhiliselt kolmel moel, olulisuse järjekorras: eksportides loodus- ja tööstussaadusi, arendades turismi ning võttes sinusse hästi suhtuvatelt üliriikidelt vastu annetusi. Mõned korrad aastas käib sinu saarel kaubalaev, mis ostab ära valmis olevad eksportkaubad. See tähendab mõnevõrra ebaregulaarseid tulusid, samas kui kulutamine toimub pidevalt, ning toob hästi esile isoleeritud saareriigi majandusolusid. Enamasti peakski eksport olema riigi põhiline raha-allikas, ehkki see tekitab reostust ning põhjustab arusaamatusi rohelistega. Alternatiiviks on turism, mis nõuab aga põhjalikumat planeerimist ning mille potentsiaal on väiksem kui tööstusel, ning see ei pruugi jälle meeldida natsionalistidele.
Natsionalistidega seoses peab mainima ka Tropico põhilist elavjõu allikat, milleks on immigratsioon ning milles ma näen ehk suurimat päris elu diktatuuride loogikaga vastuollu minekut. Natuke veider on näha, kuidas prantslased, venelased ja kes kõik veel üritavad minu väikesse kolmanda maailma riiki elama tulla. Igatahes, sündivus saarel on suhteliselt madal ning enamasti peab, pöial pihus, ootama kaubalaevadelt tulevaid sisserändajaid. See põhjustab, nagu mainitud, konflikte natsionalistidega, ning pidevalt peab riigi vajadusi arvestades immigratsioonipoliitikal silma peal hoidma, võttes kord vastu vaid haritlasi, kord kõiki soovijaid, ning rahva ülekülluse korral piirid üldse kinni panema. Ühe vähetähtsa diktatuuri jaoks peaks immigratsioon küll ebaoluline küsimus olema, aga mängu teeb see põnevamaks kahtlemata.
Kui ma midagi Tropico juures kritiseeriksin, siis selle liigset kergust. Arukalt tegutsedes pole erilist ohtu kaotada, st oma võimust ilma jääda. Mängu "raskusastme" määrab vaid see, kui suurel saarel sa tegutsed, kui pikka ametiaega sa planeerid, kas valimistulemustega saab mängu jooksul manipuleerida ning veel mõned vähemtähtsad valikud. Mina suutsin pisimal võimalikul saarel maksimaalse, 50-aastase ametiajaga ikkagi vaid umbes 80% maapinnast täis ehitada, ning täiesti vabadel valimistel võitsin alati suure häälteenamusega. Vihaseid mässulisi minu võim ka peaaegu ei tekitanud. Enamus kriitilisi olukordi tekkisid vaid iseenda läbimõtlematusest - sööstsin järjekordse sigari- ja boksiidilaadungi eest saadud kena kuuekohalise kopika eest kohe oma kinnisvaraarendus-unelmaid täitma, kuid ei pidanud silmas kulutusi ning suutsin eelarve korralikult miinusesse viia ning ajutiselt rikkuda suhteid välisriikidega. Paar aastat enne ametiaja lõppu võtsin rumala peaga vastu ka tööstuse erastamise edikti (mängus on hulk erinevaid edikte, mida omal valikul vastu võtta, nt rasestusmisvastaste vahendite keelustamine, kuiv seadus, salapolitsei kasutamine jne), mis tõi küll minu Šveitsi pangakontole ilusa summa, ent viis riigi tulud niisugusse madalseisu, mida isegi elav turism leevendada ei suutnud ja mille tõttu veetsin oma viimased aastad sügavas miinuses.
Lõpetuseks räägin Tropico veel ühest tugevast küljest, milleks on atmosfäär. Lisaks diktatuuride hingeelu uurimisele on mängu tegijad näinud suurt vaeva ka Ladina-Ameerika õhustiku loomisega, ja saavutanud siingi suurepärase tulemuse. Majad linnas on kas ehtsalt külma sõja aegse välimusega ja obligatoorse plekk-katusega, mille peal siin-seal vedelevad vanad autokummid, või siis (tähtsamate hoonete puhul) koloniaalstiilis. Elanikud sõidavad teedel ringi äärmiselt venepäraste veoautodega. Olulisemad sündmusi kommenteerib raadio, kus räägib kas diktaatori toetaja või revolutsionäär, kes paremaidki arenguid oma demagoogias vaimukalt maha teeb. Ning taustaks kõlab ehtne latiinomuusika, mis tekitab visuaaliaga koos vapustava efekti, ehkki muusikapalad hakkavad ennast üsna ruttu kordama. Kõik kokku võib öelda, et Tropico on sügav, teravmeelne ning ebatavaliselt atmosfäärikas linnasimulaator, mis väärib kindlasti nimetamist žanri kahe teise parima mängu Caesar III ning Simcity 2000 kõrval.
8/10
