Command & Conquer: Generals - 2003

Kahe tuhandete alguses omandas Electronic Arts Command & Conquer'i seerjaid tootnud Westwood Studios'i ja sellega päästeti ka allakäigul olnud Command & Conqueri seerjad. Kui Red Alert ja Command & Conquer olid muutunud lootusetult ulmelisteks siis Generals tõi mängurid tagasi tänapäeva. Samamoodi muutus tänapäevaseks ka maailma pildi peegeldamine. Kui Command & Conqueri seerja peegeldas sõda Balkanil, Aliansi bürokraatiat ja totalitaarse süsteemi kuul päehe poliitikat ja Red Alert üritas veel maailma sirbi ja vasaraga hirmutada siis tegelikuses olid need hirmud vananenud.
Generals tõi mängurite maailma 21 sajandi hirmud: maailmas järjest suuremaks jõuks muutuva Hiina ja Islami terroristid. Lisaks neile ka vankumatu valguse rüütli USA. Generalsiga astus C&C ka sammu lähemale Blizzardi'le kuna kadus ära külgmine menüü, kust sai üksusi ja hooneid ehitada ja hoonete ehitamiseks võeti kasutusele ehitajad ja üksuste tootis valik koondus hoonetesse. Alles jäi aga elektri vajadus ja superrelvad, millega pool vastase baasi pilbasteks tulistada. Suurimaks muutuseks aga kindrali järgu süsteemi sisse toomine, mis tähendab seda, et iga hävitatud vastase eest jagatakse punkte ja iga järgmise leveli saamise järel saad kindrali menüüst valida uusi võimeid ja üksusi.

Superrelvad on üks põhjus, miks Generals mulle meeldib - tore on vaadata kuidas peale väikest pommitamist on vastase baasist alles jäänud vaid varemed.



Kui aga isu totaalset hävingut külvata, siis tuleb kõigepealt muretsed Command&Conquer Generals Zero Hour lisapakett ja sellele veel ShockWave mod aadressilit: http://www.moddb.com/mods/cc-shockwave/downloads. Ninge peale seda on võimalik nautida väga heade eriefektidega purustustööd.

Kahjuks aga Generalsi järje Zero Hour'iga mindud jälle liiga ulmeliseks, mis paneb mind originaal versiooni pooldama. Aga väike ülevaade Zero Hour'i uuendustest.


Nagu vaikselt selgund toimub siis madistamine kolme erineva fraktsiooniga. Tehniliselt väga arenenud USA, kelle parimaks löögirusikaks õhuvägi. Mängu alguses koheselt Comanche rush'i tehes ei ole eriti pikka mängu oodata. USA miinusteks on kallis tehnika ja suur nõudlus elektri järele. Minu jaoks ei olnud USA missioonid pingelised kuna neil on kõige igavam superrelv ja üksusi oli vähe.
kogu mängu lemmik missiooniks kujunes hiina viimane missioon, kus ühe hästi paigaldatud Nuke Cannoniga suutsin ma enamuse vastase hordidest tagasi lüüa. Hiina suur pluss on tuumapomm ja väga hea baasikaitse. Miinuseks aga vajadus lüüa vastaseid massiga. Kõige tõhusamaks osutus Gatlling Cannonitega ründamine, kuna need ei ole haavatavad jala ja õhuväe poolt.
Lemmikus osutus mängimine GLA-ga. Kuna nende üksused on tuttavad alates liivakastist. Mängu ajaloo parim tegu on vana hea Bellarussi tutvustamine maailmale Toxin Tractori näol.

Või siis enesetapu terroristid, kes autodesse paigutatuna saavad teha autopomme. Lisaks ka Kolhoosi garaažist pärit GAZ'id mille peale on piagutatud õhutõrje kahurid. Üldiselt ei ole peale Scud launcheri GLA arsenalis mitte midagi sellist, mille tegemiseks A-Rühmal üle kahe tunni aega läheks.

AI kohta ei ütle ka mitte ühtegi halba sõna, sest arvuit loodud vastased reageerivad väga kiirest sinu rünnakule - vähemalt seni kuni ressursid pole mänguväljakul otsa saanud.
Lõpetuseks ka üks näide sellest, et GLA arsenal on ka päris maailmas kasutusel.