Õhtuhämaruses kiirustab mööda ulgumerd Inglismaa sadamate suunas neljast kaubalaevast ja kahest hävitajast koosnev karavan. Taeva on katnud rasked tumedad pilved, lainetus suureneb iga tunniga ning tihe vihm piitsutab halastamatult laevatekke ja morne halle meremehi justkui üritaks neid nii kiiremale tempole sundida.Kehva ilma ja olematu nähtavuse tõttu ei märka laevadelt mitte üks hing, et vaevalt kaheksasaja meetri kauguselt kerkib mustjast veest optikat tihedalt täis pressitud metalltoru. Väljailmunud periskoop pöörab end mõned kraadid ja jääb aplalt justkui koletisliku merejumaluse silm kahureid ning tankimootoreid täistuubitud laevu silmitsema.U-boati (Type VII) kitsas, hämaras, masinaõlist ja täishigistatud villaste sokkide järgi haisvas juhtruumis, surub von Metsavana enda punetavat silma vastu toru teist osa ja naeratab saatanlikult. Teda on haaranud jahimehelik hasart. Kõrval seisev leitlant Klenze raporteerib, et torpeedo on lukustatud. "Tuld" hüüatab Metsavana summutatud häälel. Klenze surub kuskil paneelil rohekalt helendavale nupule ja kuulda on kuidas allveelaeva eesotsas lendab tugeva paugu ja sisina saatel torpeedoaparaadist välja surmav teraskala. Aega viitmata tulistab allveelaev välja veel ka ülejäänud kolm torpeedot ja jääb vaikides tulemust ootama.
Eesliikuva Briti hävitaja sillal märkab kuuma teed nautiv vahiohvitser lainetes silmanurgast mingit välgatust. Enne kui ta jõuab selle üle lähemalt juurelda kaigub üle väljas möllava maru kohutav kärgatus. Ohvitser pillab tee põrandale ning näeb kuidas ühe tagumise kaubalaevast kerkivad taevasuunas tuleleegid. Torpeedo on löönud seal masinaruumi kohale linnavärava suuruse augu. Lähemal seisnud kütjad, õnnelikud hinged, said enamuses koheselt surma, ülejäänud - mitte nii õnnelikud - rabelevad kosena sissepressivas veevoolus. Tuhandete tonnide survega tulvav vetemaru vallutab kolded ja katlaruumis moodustub põrgulik supp elu eest siplevaist madrustest, tulikuumast aurust ja jääkülmast veest. Võitjaks jääb loomulikult vesi, mis jätkab vallutustöid ülejäänud laevakeres. Plahvatuse üle elanud madrused sebivad paanikas tekil ja üritavad päästepaate alla lasta, asjaga on kiire sest alus upub aukliku tinaämbri kiirusega.Teitel laevadel ei jää kaua aega tulevärki imetleda või uppuvatele seltsimeestele kaasa tunda, sest järgmine iseliikuv miin jõuab pärale ning anhilileerib täielikult kaubalaeva number kaks vööri. Täiskäigul edasi liikuv, ja esiotsa kaotanud laev neelab sekunditega sama palju vett kui kogu Londoni elanikud tarbivad nädalaga ja vajub telliskivina. Juba tõuseb meeleheitlikult viimseid pöördeid tegev sõukruvi aeglaselt veest välja.
Hävitaja sillal röögib kapteni abi "täiskäik!" ja rebib tüüri vasakule. Diiselmootor hakkab laeva südames valjemalt mürisema ning alus vajub tasakesi küljele. Kolmas torpeedo mis oli sihitud täpselt tema pihta vihiseb kahju tegemata kümmnekonna meetri kauguselt mööda ja kaob täisaurul mere põhjatusse avarusse. Teine hävitaja pole nii õnnelik ja saab täistabamuse. Tonni jagu lõhkeainet on sellisele kergele kiirele alusele liig mis liig ning laev murdub kärgatusega pooleks. Sekund hiljem detoneeruvad ka pardal olnud süvaveepommid ja kõik mis polnud selleks hetkeks juba veega täitunud tuhastub hetkega.Meresügavuste rüütel - kapten Metsavana - pole samal ajal asjade käiguga sugugi nii rahul kui võiks. Periskoopi vaateala on täitnud nimelt ainus allesjäänud hävitaja, mis pimesi valitud kursil otse allveelaeva poole sööstab. Kitsas laevakere täitub sireenide huilgamisest. U-Boat läheb hädaolukorra sukeldumisele. Elektrimootorid mürisevad, sügavustüürid pööratakse maksimumasendisse ja pumbad suruvad vett ballastitankidesse. Laev sööstab röövkalana kaitsva põhjamuda suunas. Kuid siiski mitte piisava nobedusega. Enne veel kui allveelaev jõuab allapoole vajuda riivab hävitaja kohutava luust läbisööva kriginaga torni ja viib sealt minema reelingu ning osa periskoobist.Vaadanud mõõdikuid hingab Metsavana kergendatult: torni hermeetilisus pole saanud rikutud ja leke on mõõdukas. Pole hullu, pole hullu, insenerid juba tegelevad selle likvideerimisega. Nüüd tuleb tegeleda olulisemate asjadega. Kahtlustavalt veab ta korra veel ninaga. Ei, reetliku kloorilõhna ei tundu samuti õhus olevat.
Mitte jäädes ootama kuni neid ootamatult tabanud laev end ümber pöörab ja seekord juba reaalselt kogu pommiarsenaliga ründab käsutab Metsavana süvavustüürid rõhtsaks ja mootorid maksimumäigule. Alleelaev lendab edasi, läbib mängeldes mitusada meetrit ning libiseb pahandust teinud meremehena ühe uppuva kaubalaeva kiilu alt läbi. "Pinnale! kiirelt pinnale" möirgab Metsavana, tüürid pöörduvad kriginal, torpeedoruumist raporteeritakse, et torud on uute põrgumasinatega laetud ning laev kerkib läbi põleva õli ja puutükkide kaetud vee pinnale nagu mõni paha vetevaim. Metsavana hindas õigesti, hävitaja ei taibanud läbi kogu müra ja lärmi kuhu sakslased kadusid ning raiskab pomme tükk maad eemal, endal külg kaitsetult allveelaeva poole pööratud. "Kolmas ja neljas aparaat tuld." kamandab ta ......Hetke jooksul ei toimu midagi, aeg oleks nagu äkitselt peatunud, seejärel lõhestab saabunud absoluutse vaikuse plekine *plinn* ja torm, meri, uppuvad laevad ning pinnale tõusnud allveelaev kaovad. Ekraanile vupsab selle asemel krüptiline error X00112312-3237AAAKK1 ja nähtavale ilmuvad XP iiveldamaajavad mürkrohelised künkatipud.Kapten Metsavana vannub trükimusta mitte kannatavalt ja avab värisevate kätega järgmise premiumipurgi. Lähim salvestus jääb reaalajas kahe-kolme tunni ja mänguajas poole nädala taha. Hea mäng oleks see Silent Hunter 5 kui ta vaid pidevalt kokku ka ei jookseks ega oma bugidekoorma all ei ägiseks. Peaks äkki hoopis neljandat proovima ?PS: Kui keegi imestab selle üle kuidas kapten teadis kus ja mis asendis asus hävitaja, siis SH5 pakub suurepärast võimalust jumalikult veekohal hõljuda ja sealt kogu lahingutegevust jälgida. Selle võimaluse eest oleks enamus allveelaevnike olnud tõenäoliselt nõus ka lihase vanaema maha müüma.Pildid võetud: siit, siit ja siit.
